Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Jaana Albri

erineva suurusega lauakestest üks ülipikk söömalaud, mis kaetakse paberlaudlinadega. Traditsioonilised veiniklaasid, mis näevad välja nagu miniatuursed veeklaasid, asetatakse lauale hoopis tagurpidi, põhi üleval. Kahvli sätin ma harjumuspäraselt taldrikust vasakule ning noa paremale poole, kuid varsti näen, kuidas Mihalise noorem õde Eleftheria vaikselt minu töö üle käib ja söögiriistad ära vahetab. Mis seal ikka, õpin, kuni elan.

      Kella üheksaks õhtul on valminud lugematu arv erinevaid, aga ühtmoodi suure rasvasisaldusega liharoogi. Jänese-stifado tomati-sibulakastmes, keedetud kana, ahjus mooritud sealiha kartulitega, igat Kreeta peolauda ehtiv keedetud lambaliha koos liual toretseva lambapeaga, kust kiiremad sööjad ajud välja urgitseda saavad, ning lõpetuseks praetud külavorstid ja maksatükid. Loomulikult ei piirduta vaid sellega. Ilma pilafita ei ole mõeldav ükski pidulik söömaaeg. Kuumalt auravat pilaffi pakutakse nii ristsetel, pulmades kui igal nimepäeval suurtes vaagnates.

      Kreeta pilaff tähendab lihaleemes (selleks on enamasti lammas, harvem ka kana) keedetud lühikeseteralist riisi, mis on küllaltki vedel ja tavaliselt ka hirmus rasvane. Maitseks pigistatakse hulka ohtralt sidrunit. Mõistagi ei jää taimetoitlased tühja kõhuga, sest alati on saadaval horiatiki, tõlkes külasalat ehk Kreeka salat, gemista – riisiga täidetud paprika ja tomat, dolmadakia – viinamarjalehtedesse keeratud riis ja erinevaid juustusorte nagu feta ja graviera.

      Joogipooliseks on lahtine koduvein, mis esmalt harjumatu maitsega võib tunduda. Kreeta koduvein on tavaliselt kangem kui peen prantsuspärane pudelivein ja tummisema maitsega, kuid tervisele võrratult parem, sest ilma suure koguse säilitusaineteta rüübe ei tekita järgmisel päeval koledat peavalu.

      Kangema kraami armastajatele on laual alati raki, kange viinamarjasamakas. Seda Kreeta kõige populaarsemat vägijooki villitakse sügisel täiesti legaalselt igas majapidamises, kus vähegi viinamarju kasvab.

      Olen rahul, et sain ennast Mihalise perele heast küljest näidata, ning lähen kergendatult koju tagasi riideid vahetama, et külaliste tulekuks valmis olla. Minu garderoob on ikka veel väga kesine, koosnedes vaid kergetest hilpudest ja lahtistest kingadest. Kuna õhtune aeg on novembri alguses juba jahedavõitu, otsin välja kõige paksemad suveriided: põlvedeni teksaseeliku, poolpikkade varrukatega pluusi ning lahtise jalaotsaga kontskingad.

      „Kas sa nii tuledki?“ kõlab kahtlane kommentaar.

      „Mis mõttes, kas kuskilt on must?“ ei saa ma küsimusest aru. „Seelik on just pesust tulnud, isegi triikisin piduliku päeva puhul.“ Ilmneb, et põhjus pole sugugi võimalikes pudruplekkides, vaid hoopis selles, et minu kostüüm lihtlabaselt väljendudes liiga prosta on. Üritan oma kasinatest varudest midagi pidulikumat leida ja saan lõpuks oma komplektile heakskiitva hinnangu. Paraku tuleb ilu kerge külmetamise hinnaga, sest kannan varrukateta suvekleiti, millele kerge õlasalli peale heidan.

      Tõepoolest, kreeka naiste arusaam pidulikust välimusest erineb minu omast kardinaalselt. Kohustuslikuks elemendiks on kivikesed ning igat sorti kuld ja kard. Mida rohkem, seda uhkem! Siin ei häbene ei soliidses eas prouad ega noored neiud oma volüümikaid kehavorme näidata. Pole hullu, kui kleit natuke kitsas on ja vallatud kehakumerused õmblusi kiskudes valla tahavad pääseda. Mulle on väga meeltmööda, et olen sattunud paika, kus pole häbiväärne olla lopsakas ja kus ilu ei mõõdeta sentimeetrites ja kilodes. Nii tore on kanda riideid, mis lihtsalt meeldivad. Ja mitte muretseda, ega sa teisi oma tüsedusega ei tülgasta. Kohalike suguõdede stiil nakatab edaspidi mõõdukalt ka mind ning ma julgen olla varasemast palju naiselikum.

      Enne igat vähegi olulisemat sündmust käiakse kindlasti juuksuri juures föönisoengut tegemas. Ülespuhvitud juuksed pihustatakse üle rohke lakiga, nii et need kiivrina veel mitu päeva paigal püsivad. Ka meik on samamoodi nagu riietus ja soeng külluslik ja silmapaistev. Kohalikud naised kulutavad oma välimusele üleüldse märkimisväärseid summasid. Rõhutatud naiselikkus on siin moes ja mul ei ole selle vastu mitte vähimatki. Järgin seda trendi hea meelega natuke pehmendatul kujul. Kõik, mis Eestis mõjuks ehk ülepakutuna, on siin igati omal kohal.

      Olen end nüüd nii-öelda üles löönud ja suundun tagasi kafeneio’sse, ootama külalisi, kes peale kella üheksat õhtul saabuma hakkavad. Tean juba, et tähtpäevade ja külaskäimisega käib kaasas hulk reegleid, mida peab meeles pidama. Kui külaline saabub, suundub ta kõigepealt õnnitlema nimepäevalist, seejärel tema abikaasat või kaaslast, siis tema vanemaid ja lähisugulasi ning kui seltskonnas on veel samanimelisi, siis ka neid. Mul on alati raskusi selle järjekorra meeles pidamisega ja ikka juhtub, et unustan kellegi õnnitlemise ära.

      Kingitused, mida nimepäeva puhul tehakse, on üldiselt standardsed. Meesterahvad saavad kas viskipudeli või triiksärgi, naised mõne riidehilbu, lillekorvi või ehte. Alati sobib kinkida ka lihtsalt raha, mis antakse edasi pisikeses valges ümbrikus. Teiste ees kingituste avamist peetakse hirmus ebaviisakaks ja ette rutates olgu öeldud, et loomulikult eksin mina oma esimest nimepäeva tähistades just selle reegli vastu. Nii tore on ju kohe kingikott lahti rebida ja kinkijat oma heameelega rõõmustada.

      Mihalise ema lükkab mulle suurte šokolaadikommidega vaagna kätte ja saadab mind sellega igat saabuvat hinge kostitama. Lisaks pean uurima, millist keelekastet soovitakse. See on jälle komme, millest peab ilmtingimata kinni pidama. Inimesi muudkui tuleb ja tuleb ning lõpuks on kohvik täis suminat ja mängivate laste kilkeid.

      Olen pinges, et ma midagi valesti ei teeks ja kedagi kahe silma vahele ei jätaks, sest muidu märkan endal kiria Eleni etteheitvat pilku. Kõik peab olema korrektne ja kombekohane, sest mida teised muidu arvavad! Mida sinust ja sinu perest arvatakse, on siinses suhteliselt kinnises ja väikesearvulises kogukonnas hirmus tähtis. Oluline on pealispind, kuid mis selle sileda pinna alla jääb, ei puutu enam teistesse. Selle mõistmiseni jõuan ma päris kiiresti ja see on ka üks väheseid asju, mille vastu ma siin elades trotsi tunnen.

      Kui enamik külalisi lõpuks koos on, istutakse pika laua taha ja pidusöök võib alata. See kestab tavaliselt tunde, mille jooksul mõned külalised lahkuvad, et rutata järgmisele peole. Samanimelisi sugulasi ja sõpru on tihtilugu vähemalt kaks ning uued külalised vahetavad vanad välja. Ringisibav perenaine tavaliselt istuda ei jõuagi, sest pidevalt tuleb vaagnaid täita ja uusi ahjukuumi liharoogi lauale kanda. Kuna pilaffi ei keedeta kunagi enne külaliste tulekut valmis, siis peab ka riisipotil silma peal hoidma. Nii ei saagi vaene perenaine jalga puhata ja õhtut nautida.

      Koosviibimiste lahutamatuks osaks on alati ka lapsed, neid võetakse hoolimata kellaajast ja kohast alati kaasa. Lapsesõbralikkus on Kreetal üks ütlemata positiivne omadus. Keegi ei vaata viltu käratsevatele põngerjatele, kes üksteist ümber laudade taga ajavad ning põrandal täiskasvanute jalgade vahel roomavad. Mulle on alguses harjumatu vaatepilt, et nii noored kui vanad mehed lapsi tutiplutitavad ja süles hüpitavad, et nad tõepoolest viitsivad nende mürakarudega tegeleda. On südantsoojendav, kuidas lapsed on nii loomulik osa igapäevaelust ja et neid ei tõrjuta eemale täiskasvanute koosviibimistelt. Seetõttu on vastuoluline, et Kreetal ei olnud veel mõned aastad tagasi peaaegu ühtegi korralikku laste mänguväljakut või söögikohtades lastele mõeldud mängunurki. Needki on tekkinud turistide nõudel.

      Terve talve traavime ühelt koosviibimiselt teisele ja loomulikult ei ole see üldsegi odav lõbu, sest ikka tuleb kingiks kaasa haarata pudel, tordikarp või lähedasele sõbrale midagi hinnalisemat. Tihtipeale satub samale õhtule mitu pidu ja see tähendab mehist vitsutamist igas lauas, sest midagi suhu pistmata sind ära ei lasta. Pole siis ime, et paljud täiskasvanud ja ka lapsed siin päris kogukad on.

      Kreeklased on ühed Euroopa paksemad, hoolimata sellest, et vahemereäärne dieet on ülimalt tervislik. Toit ja söömine on Kreetal meelelahutus, hobi, ajaviitmise vorm, tseremoonia. Märkan, et peaaegu igas seltskonnas, nii naiste kui meeste seas, on jututeemaks söök. Milliseid retsepte keegi kasutab, kuidas kellegi ämm pilaffi maitsestab ja mida lõunaks söödi.

      Suvisel