Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Jaana Albri

See seltskond on kirju. Välismaalaste töökoht on tüüpiliselt ikka restoran, baar või kullapood. Mina ja Helen oleme mulle teadaolevalt ainukesed eestlased, omajagu on ka lätlasi, leedukaid, poolakaid ja skandinaavlasi. Meie oleme oma elus nii-öelda põnevat vaheldust otsivad töötajad, kes pole saarele tulnud ootuses suurt raha teenida. Teine osa võõramaalastest on siia tulnud aga vajadusest parandada oma elujärge: albaanlased, bulgaarlased, serblased ja rumeenlased. Nemad on erinevalt mugavatest lääne- ja põhjaeurooplastest ka kreeka keele ülikiiresti selgeks saanud.

      SÜGISESED UUED TUULED

      Minu kamaki-karjäär lõppeb oktoobri viimasel nädalal, kui turistivool hääbub ning kollaste lehtedega ülepuistatud linn järsku harjumatult vaikseks jääb. Hooaja lõpu meeleolu on natuke kurb ja meenutab mulle, et olen „unustanud“ oma esialgse ülesande – teha tulevikuplaane.

      Olen igapäevasest püstijalu töötamisest juba väga tüdinud ja unistan vaid sellest, et saaksin turisti kombel kuskil baaris värvilist vihmavarjudega kokteili libistada. Ilmad on veel suviselt soojad, kuid õhtuti on liikumatult paigal seista päris jahe. Õhtu lõpuks külmetavad käed ja oma õhukesele suvekleidile tahaksin kampsuni peale tõmmata. Paraku on minu garderoob väga piiratud, tulin ju Kreetale vaid ühe suure seljakotiga, kuhu toekamad rõivad ja kingad ei mahtunud.

      Suvi on möödunud kiiresti ja sama kiiresti on vahetunud ka minu kolleegid tavernis. Jutukas rootslanna Zoie pidas vastu peaaegu kaks kuud, külastajatega nipsakas leedulanna Ruta vähem kui kuu ning lõpuks jään mina üksi uksele kõõluma. Vaid sitke serblane Dali jääb suurte tülide kiuste truult paigale.

      Jõuan ära näha palju sõnavahetusi ja tülisid restorani töötajate vahel, aga imekombel jään ma sellest välja ning suudan nii hullu Jorgose kui närvilise Steliosega piisavalt häid suhteid hoida. Küll on aga tegu oma väljateenitud palga kättesaamisega.

      Enda päevatasu õpin kiiresti igal õhtul välja nõudma, sest kunagi ei saa kindel olla, kas mind ka homme vaja on ja kas saan kätte oma teenitud summa. Seda õpetab mulle Dali, kes on paari aasta jooksul nii mõndagi näinud. Zoie on heaoluriigi naiivse kasvandikuna usaldavam ja seetõttu näen teda peale töölt lahkumist veel päevade kaupa oma palka lunimas. Lõpuks väljub ta taverni tagaruumist rahuloleva näoga. „Kätte sain!“ hüüatab ta võidurõõmsalt.

      Suve jooksul on minu plaanid oluliselt muutunud ja Eestisse tagasisõit mul meeles enam ei mõlgu. Minu esialgne eesmärk kuskil soojas kohas aeg maha võtta ja tulevikuplaane teha on vahetunud sooviga saarele talvituma jääda ning kodumaal karjääri tegemine edasi lükata.

      Minu meelemuutuse põhjustaja on, oh üllatust, kohalik noormees. Ta on läbi ja lõhki kreetalane ja võlub mu ära traditsiooniliste läbimõeldud kamaki-trikkidega.

      Dali hoiatab mind kohe, kui kuuleb, et olen endale kohaliku silmarõõmu leidnud. Ta on oma sõnul kohalike meeste seltskonnas nii mõndagi näinud ja kuulnud.

      „Sa ei tea, mida sa teed. Kreetalased ei ole normaalsed mehed,“ üritab ta mulle selgeks teha. „Kohaliku mehega ära küll tegemist tee, see ei lõpe hästi. Neil on siin kõigil püssid ja pussnoad kodus – kui vihastab, siis vaata ette! Ja naisi nad kodust välja ei lase, nad on maailma kõike matšomad mehed. Käivad ise baarides joomas ja lantimas, aga oma moor istugu kodus,“ seletab ta põlevil silmil. Selliseid kommentaare kuulen teisteltki, kes väheke kauem siin saarel elanud on, aga mina olen kindel, et tean ise paremini. Ja pealegi ei ole Mihalis nagu teised, kinnitan endale.

      KOHTUMINE OMA KAMAKI’GA

      Kaunile paradiisisaarele saabub elus ja suhetes pettunud kurvameelne põhjamaine neiu, kes tahab kogu halva natukeseks ajaks unustada ja ilusat elu nautida. Nagu võluväel on platsis karvase rinnaga kreeka jumal, kes neiu pisarad kuivatab ning lõbusalt tema aega viidab.

      Mihalisega tutvumine ja minu otsus siia jääda on lausa naeruväärselt tüüpiline. Selliseid lugusid kuulen edasiste aastate jooksul kümneid ja kümneid. Samuti on tüüpiline, et tänu kreeka jumala sarmile saabub üsna kergelt saatuslik otsus omal maal kõik sinnapaika jätta ning alustada elu täiesti võhivõõras paigas.

      Meie kohtume esimest korda sellessamas armetus baaris, kus minu reisikaaslane Helen lühikest aega ametis on. Mina löön Belle Epoque’is peaaegu igal õhtul aega surnuks, sest tööd pole selleks hetkeks veel leidnud ja ihuüksinda oma tühjas ajutises kodus istuda tundub erakordselt masendav, kui ümberringi käib suvine melu.

      Peagi märkan, et peaaegu iga päev istub ühel kulunud baaripukil üks tõmmu mees. Ta on alati üksi, morn ja salapärane oma mustas nahkpintsakus. Mõnikord vahetab ta paar sõna omanikuga ning seejärel mekib oma klaasikest punast veini aeglaselt edasi. Piidlen teda huviga ja tema karmi välimuse tõttu usun, et ta on kindlasti maffiaga seotud või muidu kahtlane tüüp.

      Ühel järjekordsel tegevusvabal hilisõhtul baarileti ääres istudes ilmub minu ette klaas punast veini.

      „See on Mihaliselt,“ rehmab baariomanik Manolis väljategijale käega. Olen juba ära õppinud, et kui keegi joogi välja teeb, siis tuleb teda esimest lonksu võttes tänada, tõstes klaasi ja öeldes „sinu terviseks!“ (stin gia sou!).

      Jookide väljategemist tuleb nimelt päris tihti ette. See ei tä-henda, et vaid üksikutele neidistele baaris jooke saadetakse – üksteisele teevad napsu välja ka sõbrad ja niisama tuttavad, kes näevad sind taverni või baari sisenemas. Ka omanik võib sulle tänutäheks tasuta joogi pealekauba anda. See on üks ütlemata tore komme, mis aga halvimal juhul võib lõppeda ränga pohmelusega.

      Kergitan kohaliku kange veiniga pilgeni täis klaasi ning tänan võimalikku maffiameest kergelt, kuid mitte liiga sõbralikult naeratades. Paari minuti pärast kolib muidu nii morn tegelane laialt naeratades minu kõrvale vabale pukile.

      „Minu nimi on Mihalis,“ ulatab ta tervituseks käe.

      „Jaana,“ jõuan vaid tervitusele vastata, kui ta kiires ja raskesti arusaadavas inglise keeles jätkab. „Olen sind siin mitmel päeval märganud, oled vist Heleni sõbranna? Kas sa oled puhkusel?“ uurib ta.

      „Ee, mitte otseselt puhkusel,“ vastan ääri-veeri. „Tegelikult otsin ma tööd ka.“

      „Aga kust sa pärit oled? Oota, las ma arvan,“ kõlab ülitüüpiline tutvumisrepliik. „Saksamaa? Holland? Rootsi? Norra?“ võtab ta kiirelt läbi kõik tuntumad riigid, kust pärit turiste Platanésis kõige rohkem kohtab.

      „Eestist,“ annan lakoonilise vastuse. Olen ikka veel natuke ettevaatlik, ehkki esimese mulje põhjal tundub, et võibolla polegi tegu kahtlase kontingendiga.

      „Oo, Eestist. Ma ei ole seal küll käinud, aga olen kuulnud, et see on väga ilus maa.“

      Sellist vastust oleksin muidugi kuulnud ka juhul, kui oleksin maininud mõne väljamõeldud riigi nime. Alati on nad sinu kodumaa ilust kuulnud ja nahaalsemad julgevad isegi teeselda, et on seal kunagi käinud.

      Peale kohustuslikke kamaki-repliike hakkab meie jutt jooksma. Tuleb välja, et kuritegelikus jõugus osalemise asemel töötab Mihalis hoopis riigiametnikuna kohalikus omavalitsuses ja tubli pojana abistab oma vanemaid farmitöös.

      Ta jätab vastu ootusi väga sümpaatse mulje ja nii hakkame aina tihemini kohtuma.

      Suve lõpu poole tuleb tahes-tahtmata arutada, mis meist edasi saab. Mihalis ju teab, et ma plaanin naasmist Eestisse, ning esialgu lepimegi kokku, et talvel tuleb ta eksootilisele jääkarude maale külla. Sügiseste ilmade lähenedes muutub seni kokkulepitud plaan aina ebakindlamaks.

      „Järsku sa ikkagi ei lähe kohe tagasi Eestisse?“ küsib Mihalis ootamatult oktoobri keskpaigas, kui kamaki-tööd on teha jäänud veel loetud päevad.

      „Tule minu juurde, mul ruumi küllaga ja saad raskest suvest puhata!“ pahvatab ta ühekorraga. Olen tema ettepanekut kuuldes rõõmsalt üllatunud, kui kohe järgnevad praktilised mõtted. „Mida ma päevad otsa