Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Jaana Albri

moslemid, kuid tegelikult on suurem osa hoopis ateistid. Nii elabki külg külje kõrval kaks rahvust, kes pealtnäha rahumeelselt läbi saavad, kuid kuidagi ei segune.

      Minu uued töökaaslased oliivipõllul on albaanlased Albertos ja Noris, kaks minuealist meest, kes ehk raske elu tõttu oma aastatest eakamad välja näevad. Nad on elanud Kreetal juba palju aastaid ning räägivad erinevalt minust ka ludinal kreeka keelt.

      Päev enne uuele põllule minekut olen üpris ärevil. Kuidas ma küll aru saan, mida ma tegema pean, hädaldan Mihalisele. Ma oskan vaid väga algelist kreeka keelt, sest suvel tavernis töötades ei läinud mul seda peaaegu kunagi vaja ning alles sügisel soetasin ma endale õpiku.

      „Äh, vaata, mis teised teevad, ja ära närvitse,“ kostab ta hooletult. Ei, mõtlen ma, ma pean keele kiiremas korras selgeks saama, sest külas ei oska peaaegu keegi peale Mihalise inglise keelt ja ma tunnen end kui puudega olevat.

      Tööpäeva hommikul olen varakult valmis, seljas põllutöölisele sobilik kostüüm: tuliuued erepunaste mummudega kummikud, kapist leitud kolme triibuga dressipüksid ja XL-suuruses, moest läinud Adidase pusa.

      Kokkulepitult kell kaheksa hommikul istun päevinäinud ja poollagunenud Toyota farmeriautosse. On pilvitu ja suviselt soe novembrihommik, tõeliselt hea päev välitöödeks.

      Meid on kokku neli, seega peab üks meist end istuma sättima kastis kummuli oleva loomasöödaämbri peale. Kümne minutiga oleme sihtpunktis ehk oliivipõllul, millel ei tundu olevat otsa ega äärt. Seisan kohmetult ja ei oska esialgu midagi ette võtta. Krapsakas vana-Stefanos aga seletab midagi väga aeglaselt ja valjuhäälselt, nagu peaksin kõva häält paremini mõistma, kuid ta ei kujuta vist ette, kui vähe ma aru saan. Seega tuleb asjad puust ja punaseks teha.

      Kõigepealt laotame kümne puu alla maha hiigelsuured plastvõrgud. Üks võrk puust ühele poole ja teine teisele poole, nii et terve puuvõraalune pind kaetud on. Seejärel tuuakse välja kaks imelikku riistapuud – lihtlabaselt kirjeldatuna toikad, mille otsas on propellerilaadne asjandus. Toikad ühendatakse juhtmetega traktoriaku külge ja siis läheb kütmiseks. Propelleriga raputatakse puult oliivid võrkudele ning võrke tõmmatakse edasi uute puude alla nii kaua, kuni nad on nihutamiseks juba liiga rasked. Lõpuks tõmmatakse võrgud otstest kokku ja uhatakse saak plastämbrite abiga suurtesse kottidesse. Tühjaks saanud võrgud laotatakse jälle uute võrade alla ja nii jätkub see päris kurnav töö samas vaimus kuni lõunapausini. Ja siis, kuni õhtupimeduses silm enam hästi ei seleta.

      Lõunapausil saab lõpuks küürutamisest väsinud selja sirgeks ajada. Istume maha ning laseme Mihalise ema tehtud kitsejuustul, tomatil ja kuivikleival hea maitsta. Kohustuslik on näppu võtta ka üks külm kohv frappé, mida nauditakse siin hommikust õhtuni.

      Õhtuks olen omadega päris läbi, minu juuksed on täis puulehti, küüned on murdunud ja sõrmed sinakasmustaks värvunud.

      „Miks Mihalis sulle mütsi ja kindaid kaasa ei pannud?“ hurjutab Stefanos oma poega. „Homme võta kaasa!“ saan käsu kätte.

      Mõtlen õudusega, kui raske oli vanasti oliivikorjajate elu, kui oliive ükshaaval puude alt korjati.

      Tegelikult on füüsiline töö vabas õhus mulle päris meelt mööda, sest olen aastaid kontoritooli nühkinud ning eeldan või pigem loodan, et sama saatus ootab mind jälle ees. Seetõttu hindan vahelduseks teistmoodi olemist ning tunnen, kuidas puhtast õhust ja liikumisest tuleb tervis mis mühiseb.

      Mõnel hommikul, kui kuulen aknal vihmapiiskade sabinat, saan kergemalt hingata ja sooja voodisse pikemalt vedelema jääda. Vihmaga me põllule ei lähe, aga pean igaks juhuks ilma selginedes kodus valvel olema, et esimesel võimalusel tööga jätkata.

      Kuu ajaga oleme viiel erineval oliivipõllul ühiste jõududega puhta vuugi teinud. Nädalavahetustel lisandub abi-käsi – appi tulevad Mihalise sugulased, kes igapäevatööst vabadel hetkedel oma panuse annavad.

      „Issand, Mihalis, sul on nii vedanud,“ sädistab tema sõsar Maria. „Näe, Nikose naine küll talle kunagi appi ei lähe, alati on tal mingi põhjendus kõrvale hoida. Ise veel maatüdruk,“ kritiseerib Maria oma vennanaist. Tunnen end meelitatuna ja üritan end tublilt töötades veelgi paremast küljest näidata. Nagu öeldakse, kiida lolli ja loll rabab!

      TÄHISTAME NIMEPÄEVA!

      Suvel ei püsi ükski kreetalane toas – vabas õhus süüakse, juuakse, puhatakse ja pidutsetakse. Enamik pulmi ja ristimisi peetakse just soojal ajal, et saaks õues lauad katta. Talve tulles muutuvad aga aktuaalseks nimepäevad. Pidu käib peo otsa ja muidu nii vaikne turistivaba hooaeg möödub ohtra söögi ja joogi abil vägagi meeldivalt.

      Kreeklased peavad õigeusklikena sünnipäevade asemel tähtsaks just nimepäevi ning paljud enim kasutusel olevad nimed nagu Dimitri, Mihalis, Jannis, Nikos, Adonis, Lefteris ja Christos tähistavad oma tähtpäevi just sügistalvisel ajal. Nagu kõik muu elutegevus Kreetal on ka nimepäevade tähistamine kindlaksmääratud kombestikuga traditsioon, millest võõral on esialgu raske aru saada.

      Oma sõprade sünnipäevi ei pruugi sa teada, aga nimepäeva juba ei unusta. Reegel number üks on see, et nimepäevaks enne kedagi külla ei kutsuta. Hommikust saadik heliseb nimepäevalise telefon vahetpidamata, et vastu võtta tervitusi ja õnnitlusi lähedastelt, kaugetelt unustatud sugulastelt ja sõpradelt. „Xronia polla, na hairese ton onoma sou!“5 kõlab standardne soov.

      Loomulikult on ühel inimesel vähemalt kolm sõpra ja tuttavat, kel sama nimi, seega tuleb kõiki järgemööda õnnitleda. Patt on kedagi ära unustada.

      Kui sinule tähtsa päeva puhul õnne soovitakse, siis on kombekas mainida, kas ja kus sa seda tähistad. Enne kriisiaastaid oli väga populaarne mõnes tavernis kohad kinni panna ja oodata oli tavaliselt ikka kolmekümmet lähemat või kaugemat sugulast ja sõpra, kes siis õhtu jooksul peolt peole liikusid. Ka lookas laudadega kodupeod on au sees. Esimesel talvel õnnestub mul peaaegu igal nädalavahetusel väisata ühte nimepäevaprallet. Nüüd saan ma aru küll, miks pidulike riiete poode nii rohkelt vaja on. Sellistel puhkudel ei kõlba ühel õigel naisterahval tagasihoidlikult rõivastuda ja üleüldse meeldib kohalikule õrnemale soole end igal põhjusel üles lüüa.

      Mulle on alguses üllatav, et noorte inimeste nimepäevadel on valdav osa külalistest sugulased, mitte sõbrad. Tunnen neile isegi kaasa, et nad peavad nii igavas seltskonnas pidutsema. Hiljem mõistan, et Kreetal ja eriti maapiirkondades ongi sugulased kõige tähtsamad, a ja o.

      Mihalise nimepäev on 8. novembril ja tema telefon on varahommikust saadik punane. Helistab lugematu hulk sugulasi nii kõrvalmajadest kui sadade kilomeetrite kauguselt mandrilt, nii lähedased sõbrad kui tegelased, keda ehk aastas korra näeb. Häbilugu on unustada oma tuttava nimepäev, see on ju isegi igas Kreeka kalendris kirjas!

      Mihalis informeerib kõiki, et tema vanemate kafeneio’s on õhtul kaetud pidulaud. Kes aga soovib, astugu lahkelt läbi! Olen hommikust saadik ärevil, sest soovin viisakusest Mihalise ema ettevalmistustes aidata, ehkki köögis askeldamine ei kuulu minu hobide hulka.

      Tõtt-öelda ei oska ma veel ühtegi kohalikku rooga valmistada ega teagi täpselt, mida sellistel puhkudel pakutakse. Lisaks kõigele tonkan ma vaid väga vaevaliselt kreeka keelt ja kardan, et jään igas mõttes jänni.

      Asutan end varakult kafeneio’sse minema ning palun Mihalisel oma ema teavitada, et soovin abiks olla. Kafeneio kitsasse kööki tagasihoidlikult sisse imbudes leian eest juba ülejäänud naispereliikmed, kes asjalikult ringi sagivad ja samal ajal omavahel naljatavad, nagu ma nende toonist aru saan.

      „Kuidas ma aidata saan?“ pursin arglikult küsida Mihalise ema käest, kes vägesid juhatab.

      „Oota natuke, praegu ei ole midagi vaja,“ vastab kiria Eleni möödaminnes ja jätkab maailma kõige suuremas kastrulis millegi segamist.

      Seisan

5

Palju aastaid, ole oma nime üle õnnelik! (kreeka k)