Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Jaana Albri

üliheas kohas, suure tee ääres ja küla südamest vaid paarisaja meetri kaugusel, jääb see tagasihoidliku viltuvajunud sildi tõttu märkamatuks. Ometi on tegemist suure ja korraliku ehitisega, mille ülakorrusel on ka kaks suurt korterit.

      Sellist asja nagu menüü siit ei leia – küsi aga julgelt, mis parasjagu saadaval on, ja kogu lugu. Kafeneio perenaine ei oska peaaegu sõnagi inglise keelt, kuid kuidagi saab ta alati võõramaiste klientidega oma jutud aetud ning eriti hästi tuleb välja raha küsimine.

      Järgmiste päevade jooksul tutvun oma uue elukohaga, Loútra külakesega, kus on umbes 300 püsielanikku. Küla on ümbritsetud lugematutest oliiviväljadest – see piirkond on oliivirikkaim kogu Kreetal.

      Minu uues kodukohas ei ole mitte ühtegi poodi, on vaid pisike pagariäri. Lisaks seisavad siin üks päevinäinud bensiinijaam, Mihalise ema traditsiooniline kafeneio ning küla keskusest kilomeetri kaugusel olev kauni merevaatega tavern Hovoli.

      Minu peigmehe kahekorruseline maja asub küla südames, kus on traditsiooniliselt väike külaväljak ja kobaras koos paarisaja-aastased kivimajad. Kreeta külades seisavad majad tihedalt külg külje kõrval, nii et ühelt katuselt teisele hüpates saaks tervele külale ringi peale teha. Väljas istumiseks on pisikesed kivised sisehoovid, rõdud või parema puudusel majaesised teeääred. Privaatsusest võib vaid unistada, kõik on kõigile näha ja teada.

      Majade vahel siuglevad kitsukesed tänavad, kus sellegipoolest ka autod ringi vuravad. Olen oma silmaga korduvalt pealt näinud, kuidas pahaaimamatud turistid oma neljarattalisega majade vahele kinni kiiluvad. Kohalikud muidugi tunnevad teid ning kõige kitsamatesse tänavavahedesse ei tüki. Kõigest mõnikümmend aastat tagasi liigeldi siin hoopis eesli ja heal juhul hobusega. Veel nüüdki võib mõnes kaugemas mägikülas kohata vanadusest kookus seljaga talumehi eeslil liikumas.

      Nii Loútras kui teistes külades seisavad kõrvuti värskelt renoveeritud armsad kivimajad ja aastakümneid tagasi maha jäetud varemetes kodud. Need kurvameelsed pooleldi kokkuvarisenud lobudikud tõmbavad mind kui magnetiga enda poole. Katkistest akendest paistab ümberkukkunud vanaaegne mööbel, köögis on tolmust hallid taldrikud-tassid ja katkised mänguasjad nukralt põrandal. Sekka paar tuvipesa ja suur hulk kodutuid kasse. Näib, nagu oleksid inimesed kodust vaid korraks lahkunud, aga millegipärast mitte kunagi tagasi tulnud. Nende majade omanikud on enamasti juba manala teele läinud ning pärijad parema elu lootuses paarkümmend või rohkemgi aastat tagasi pealinna või välismaale kolinud. Kaheksakümnendatel aastatel olid sellised külad päris tühjad, alles üheksakümnendate lõpus hakkas maal elanike arv jälle suurenema.

      Varemete kõrval uhkeldavad rohkete lillepottidega kaunistatud ja korda tehtud elamud, mis sageli õige väärika minevikuga on. Ajaloost siin ei pääse, seda kohtab igal sammul. Loútra küla mainiti selle nimega juba 16. sajandil kohaliku Veneetsia võimu ürikutes. Kui saar Türgi ikke all oli, elasid siin külas hoopis moslemid, kuid 1922. aastal oli rahvaste vahetus ning Kreeta moslemid asusid ümber Türki ja Väike-Aasiast naasid kreeklased. Ka Mihalise emapoolne suguvõsa on osaliselt just sealt pärit.

      Kreeta külades oli kuni kaheksakümnendate aastateni lihtne ja maalähedane elu.

      Paljudes hoonetes elati veel kuuekümnendatelgi koos koduloomadega. Eeslid ja muud pudulojused allkorrusel ning inimesed ülakorrusel. Kõigest 11 kilomeetri kaugusel Réthymno linnas käidi vaid paar korda kuus tähtsamaid toiduaineid või riideid ostmas, sest autod olid külas haruharv nähtus. Liivaranda, kuhu on vaid kolme kilomeetri pikkune tee, saadi sel ajal harva. Randa mindi transpordi puudusel ikka suurema seltskonnaga farmeriauto kastis või suure traktoriga.

      Nüüd, vaid mõned aastakümned hiljem, on külaelu hoopis teise ilmega. Ehkki suur osa elanikest tegeleb ikka veel loomapidamise ning põlluharimisega, on eeslite asemel kasutuses uued võimsad maasturid ja muldpõranda asemel ilutseb kallis marmor või moodsa mustriga kahhelplaat. Ehkki igas perekonnas on enamasti mitu autot, on ka ühistransport korralik ning bussid uued ja kõigi mugavustega. Loútra on muutunud kaugest külakolkast peaaegu eeslinnaks, kuhu hea meelega ka noored pered kolivad. Siin on kõik vajalik, nii lasteaiad kui koolid käe-jala kaugusel. Kui linnatuled peibutavad, siis kulub vaid napp veerand tundi, et poodlema või kokteili nautima sõita.

      SAARE TALVINE ELURÜTM

      Kreeta hilissügise ja esimese talvekuu vaiksed ja pilvitud ilmad on ideaalsed üksinda rannas mõnulemiseks. Ümber ei kilka lapsed, õlitatud musklilised noormehed ei kõksi reketitega ning terve avar liivarannik on sinu päralt.

      Kätte on jõudnud november ja ehkki päeval on veel suviselt soe, on õhtud juba jahedad ning suveriietes enam välja minna ei kannata. Samas on päikeseline november peale kiiret ja töist turismihooaega üks ütlemata mõnus aeg. Järsku on linnas sõiduteed ummikutest vabad, tänavad inimtühjad ning randades on vaikus.

      Mul ei ole äkitselt mitte midagi teha. Terve suve jooksul igatsetud vaba aeg on mul nüüd käes, aga ma ei oska sellega midagi peale hakata. Mihalis on tööinimesena päev otsa ametis ning ma pean endale ise tegevust otsima. Nii käingi igal vähegi suvisemal päeval viimaseid suplusi nautimas ja loen liival pikutades arvukaid ingliskeelseid sopakaid, mida antikvariaadist soodsalt soetanud olen.

      Rannailmade lõppedes alustan suurest igavusest jälle jooksmist, mida aastaid tagasi Eestis olles peaaegu igapäevaselt harrastasin. On jõudeajast vähemalt mingi kasu ja supervormi jõudmine pole enam mägede taga. Nii silkan kohalike lambakarjuste ja põllumeeste imestuseks pealtnäha sihitult mööda sinkavonkalisi külateid. Külarahvale teeb nalja, et keegi oma vaba aega sellise rumaluse peale raiskab.

      „Miks sa jooksed?“ uurib meie naabrinaine, matsakas pensionärist vanatüdruk Anastassia. „Sa ei ole ju paks, mis sa ennast niiviisi piinad?“

      „Mulle meeldib,“ kohman vabandavalt naeratades, sest minu keeleoskus sel hetkel rohkemat ei võimalda. Näen naise näost, et ta ei usu mind karvavõrdki. Ju ta mõtleb nagu nii paljud teisedki, et küll need välismaalased on ikka imelikud.

      Sportimisvälisel ajal jalutan ümbruskonnas ringi ning sõidan vahetevahel bussiga Réthymnosse. Kahjuks pole minu rahaline olukord kiita ja niimoodi ei ole mul suurt himu poodides ringi jalutada või kohvikus istuda ja aega surnuks lüüa. Tegelen olude sunnil vaateakende imetlemise ning mööda rannapromenaadi kõmpimisega. Riidekaupluste ja kingapoodide väljapanekud on iseenesest väga põnevad, sest need erinevad Eestis müüdavast märkimisväärselt. Tundub, et müügil on ainult sädelevad, sitside-satsidega või kivikestega ülekülvatud rõivad ja ülikõrgete kontsadega kingakesed. Kuhu sellises vormis küll minna on, imestan mõttes. Varsti kogen, et Kreetal elades läheb pidulikku riietust alatasa tarvis.

      Novembri lõpus saan ühe ootamatu tööotsa – hakkan vana Stefanose ja paari albaanlasest töölisega oliive korjama. Saan elus esimest korda anda põllumajandusse oma tagasihoidliku panuse.

      Oliivipuude omamine on Kreetal kohutavalt tähtis ning vanasti oli see lausa eluliselt oluline. Mida rohkem juuri (nii kutsuvad kohalikud neid väärtuslikke puid) sul on, seda austusväärsem sa oled. Oliivipuu on ju puhas raha – mida rohkem puid, seda rohkem õli. Õli on aga Kreetal toiduaine number üks. Seda kasutatakse ühes tavalises peres liitrite kaupa, õliga koonerdamist peetakse lausa patuks. Kuna souste siin eriti ei tunta, siis täidab selle koha puhas ja tervislik oliiviõli.

      Need õnnelikud, kelle valduses on rohkem väärtuslikke juuri, palkavad endale viljade korjamise ajaks lisatööjõudu. Korjeperiood on üldiselt novembri algusest kuni jaanuarini ning kui oma peres jääb töökäsi väheks, on abitöölised hädavajalikud. Tavaliselt on nendeks albaanlased, Kreeta arvukaim rahvusvähemus.

      Albaanlastel on siin halb kuulsus, kuid aastatega on neisse suhtumine soojenenud. Kreekasse ja sealt Kreetale saabus suurim laine albaanlasi peale 1991. aastat, kui kommunism kokku varises. Endises kommunistlikus Albaanias olid poliitiliste muudatuste tagajärjel järsku väga segased ajad, mille käigus vabastati vanglatest tuhandeid kriminaale. Suur osa neist suundus muidugi otsemaid naaberriiki, kus nad