Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue

uimasti küüsi korraga, olid teistest erinevad ja ainult neile omased iseloomujooned. Kokaiinisõltlased kippusid kõikuma töönarkomaania ja „las-minna” elustiili vahepeal. Aktiivselt tegutsema ajendas neid nii iseloom kui valitud uimasti. Samas võisid nad (lausa päevade kaupa!) magada ning visata peast kõik kohustused.

      Marihuaanasõltlased seevastu kartsid väga olla hüperaktiivsed, ning kasutasid suitsu selleks, et end „aeglasemale käigule lülitada”. Marihuaana tekitas meeleolumuutusi, ja kui selle tarvitaja oli „taas maa peal”, siis polnud pahuruses neile vastast. Aga kui nad uuesti marihuaanasuitsu läitsid, muutus ka meeleolu kohe helgemaks.

      Mida enam kogemusi erinevate haigusjuhtudega sain, seda selgemini joonistus välja minu jaoks põnev seos inimese iseloomu ja kasutatava meelemürgi vahel.

      Pärast seda, kui olin mõned aastad töötanud alkohoolikute ja narkomaanidega, avanes mul võimalus luua söömishäiretega inimeste tugiprogramm ning seda juhtida. Mind jahmatas avastus, et ka söömishäirete puhul oli seos iseloomuomaduste ja ihaldatava toidu vahel kindlalt olemas.

      Inimesed, kelle kinnismõtteks oli šokolaad, erinesid kõvasti neist, kes ihkasid juustuburgereid. Ja need, kes armastasid piimatooteid, olid hoopis teistsugused kui saiasööjad.

      Ei möödunudki palju aega, kui võisin inimese emotsionaalse probleemi ära määrata kuuldes, millist toitu ta ihkas. 1990ndatel hakkasin toiduisude teemal esinema riiklikus ja kohalikus televisioonis ning pidama loenguid. Iga kord kui keegi mulle oma isudest rääkis, oskasin tabada isu tekitava põhjuse otse kümnesse. Suutsin televisiooni otse-eetris tõlgendada isegi selliste teletähtede nagu Phil Donahue, Geraldo Rivera ja Sally Jessy Raphaeli isusid (kindlas usus oma teooria õigsusesse panin ma sellega oma pea pakule).

      Hakkasin kindlaid isusid ja söögiisu üldisemalt uurima ning jahmusin, kui avastasin, kui palju sarnasust oli psühhoaktiivsete toiduainete koostisosade ning retseptiravimite ja illegaalsete ainete vahel! Näiteks on šokolaadis esinev fenüületümaliin peamine koostisosa illegaalses uimastis, nn „disainitud uimastis” ecstasy, varem tuntud kui MDMA (metüleendioksümetamfetamiin). Pähklites, kohvis, marineeritud toidus, jäätises, hallitusjuustus jms sisalduvad türamiin ja pürasiin on antidepressantide ja bronhodilaatorite (astma ravis) põhikomponentideks.

      Pole ime, et leidsin palju vastavusi isude ja uimastisõltuvuse vahel! Olin haiglas töötades kokku puutunud nii retseptiravimite kui ebaseaduslike ainete sõltuvusega ja nüüd nägin, et isud kindlate toitude järele olid nende sõltuvuste peegelpildiks. Ainsaks erinevuseks oli see, et lakkamatu söögiisu rahuldamine ei pälvinud sellist moraalset, sotsiaalset ega juriidilist hukkamõistu nagu uimastite tarvitamine. Jõudsin järeldusele, et liigsööjatel oli pahest võitu saada hoopis raskem kui narkomaanidel. Sest ilma uimastita on ju võimalik elada, kuid toiduta mitte. Iga päev oleme sunnitud valima, millist toitu süüa, mida vältida.

       Loomulik lähenemine kaalulangetamisele

      Kui üritame söögiisu lämmatada ravimtaimede, äärmuslike dieetide ja ravimitega, siis teeme sellega endale suure karuteene. Isud on meile emotsionaalse hariduse allikaks! Söögiisu tapmise asemel saame isu tarkust kuulates seda tervendada.

      See on loomulik lähenemine kaalulangetamisele. Oleme loodud olema kerge keha ja helge hingega, mitte murest, depressioonist, masendusest või süütundest maadligi litsutud! Kui hakkame ühel hetkel oma isusid tõlgendama ja nende tegelikku tähendust mõistma, siis normaliseerub söögiisu iseenesest. Kui isu on väiksem, sööd loomulikult ka vähem rasva ja sellele järgneb alati kaalulangus.

      Kui see kõlab lihtsalt, siis tea, et nii see ongi! Loomuliku söömise ja kaalulanguse lähenemise võlu peitubki selle lihtsuses. Endaga võitlemise, oma ihadega rüselemise asemel sa lihtsalt „lased lahti”. Kõik senised meetodid, millega üritasid liigsöömisest võitu saada, ei kandnud ju vilja, ega ju? Proovitud dieedi abil võisid ehk tuua ajutist leevendust ülekaalule, aga söögiisu tuli alati tagasi ja sundis sind toiduga liialdama. Ja siis tulid ka kilod tagasi.

      Kuna vanamoodne, ebaloomulik lähenemine kaalulangetamisele ei ole sinu puhul toiminud, siis miks sa ei võiks veel ühte moodust proovida? Pärast selle loomuliku süsteemi katsetamist ei soovi sa enam kunagi traditsiooniliste dieetide juurde naasta.

      2. PEATÜKK

      HIRM+VIHA+PINGE+HÄBI = LIIGSÖÖMINE

      Mõne inimese isu mingi toidu järele on järjepidev; näiteks tahetakse kogu aeg süüa jäätist. Teisi tabavad aga erinevad söömishood: ühel nädalal maapähklivõi, järgmisel nädalal sinihallitusjuust ja kolmandal šokolaad. Ühelgi juhul ei ole tegu juhuslikkuse või kokkusattumusega. Kui emotsionaalne probleem jääb lahenduseta, püsib ka pidev isu mingi toidu järele. Kui emotsionaalne põhjus muutub, muutub ka isu. Järjekindlat ja vahelduvat isu kindla toidu järele ühendab üks ja sama: mingi emotsionaalne probleem vajab hädasti sinu tähelepanu.

      Emotsionaalse probleemi all ei pea ma silmas sügavat psühholoogilist probleemi, mis vajaks ilmtingimata teraapiat. Isud tulenevad sageli rahuldamata jäänud põhivajadustest rõõmu, põnevuse või armastuse järele – need on tunded, mida enamasti peetakse „normaalseteks” ja isetervenevateks.

      Uurimistulemused näitavad veenvalt seda, mida me suuremas osas juba oma isiklikust kogemusest teame: ülekaalulised ja krooniliselt dieeti pidavad inimesed kasutavad söömist ebamugavate emotsioonide uinutamiseks. Näiteks:

      • Üks küsitlus tõi välja, et ülekaalulised inimesed tunnistasid normaalkaalus olevatest inimestest palju sagedamini, et söövad siis, kui on ärevuses või masenduses. Selgus koguni, et mida ülekaalulisem vastaja oli, seda tõenäolisemalt oli ta just emotsionaalne ülesööja.5

      • Uurimus vaatles lähemalt, millise psühhiaatrilise diagnoosi olid kas kaugemas või lähemas minevikus saanud 54 ülekaalulist, kaalulangetamise programmis osalevat inimest. Nende 54 inimese hulgas oli depressiooni määr viis korda kõrgem kui vastav näit keskmise populatsiooni puhul.6

      • Eelmisega sarnases uurimuses võrdlesid teadlased ülekaaluliste ja normaalkaaluliste inimeste reaktsiooni ärevusele. Ülekaalulised võitlesid ärevusega sagedasti süües, samas kui normaalkaalus katsealused hoopis keeldusid ärevuse korral toidust.7

      • Kompulsiivsed liigsööjad väidavad mõnikord, et nende elu on stressirohkem kui teistel inimestel, ja üks uuring toetabki seda väidet osaliselt. Uurijad märkisid üles teismeliste kompulsiivsete liigsööjate elus toimunud stressirohkete sündmuste hulka tähistava numbri ning võrdlesid seda teiste teismeliste elus toimunud stressirohkete sündmuste hulgaga. Liigsööjad olid kogenud eluraskusi 250 korda sagedamini kui nende normaalkaalulised eakaaslased.8

      • Teadlased jälgisid naisüliõpilasi ja panid tähele, et ülekaalulised tudengid sõid eksamiperioodil rohkem, samas kui normaalkaalus tudengid sõid sel ajal just vähem.9

      Eelnenud kokkuvõte uurimistulemustest ei taha mitte mingil juhul süüdistavalt näpuga näidata ülekaaluliste inimeste poole. See on hoopis tugi kõigile neile, kes võitluses vastupandamatute isudega on tundnud end üksildase, kurva või tüdinuna. Kui kirjeldatu kehtib sinu kohta, siis tea, et sa pole üksi. Lahendus on olemas ja seda raamatut lugedes sa avastad selle.

      Isudega seotud emotsionaalsed teemad langevad tavaliselt ühte neist kategooriatest:

      • stress, pinge, ärevus, hirm või kärsitus

      • depressioon või kurvameelsus

      • väsimus, energiapuudus

      • rahuldamata vajadused rõõmu, mängu, põnevuse ja meelelahutuse järele ehk palju tööd ja vähe rõõmu

      • iha armastuse, kiindumuse, tunnustuse ja romantika või seksuaalse rahulduse järele

      • viha, põlgus, kibestumus või pettumus

      • tühjus,

5

Plutchik, R. (1976), „Emotions and Attitudes Related to Being Overweight.” Journal of Clinical Psychology, nr 32, lk 21-24.

6

Goldsmith, S. J. jt (1992), „Psychiatric Illness in Patients Presenting for Obesity Treatment.” International Journal of Eating Disorders, nr 12 (1), lk 63-71.

7

Slochower, J. jt (1981), „The Effects of Life Stress and Weight on Mood and Eating.” Appetite, nr 2. lk 115-125.

8

Strober, M. (1984), „Stressful Life Events Associated with Bulimia in Anorexia Nervosa.” International Journal of Eating Disorders, nr 3, lk 3-15.

9

Slochower, J. ja Kaplan, S.P. (1980), „Anxiety, Perceived Control, and Eating in Obese and Normal Weight Persons.” Appetite, nr 1, lk 75-83.