Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue

ubtitle>Pearl E. Reynoldsit

      EESSÕNA

      Siia raamatusse on koondatud paljude aastate teaduslikke, psühholoogilisi ja metafüüsikalisi uurimusi liigse söögiisu kohta. Kirjutasin selle raamatu Sulle, hea lugeja, et võiksid tõlgendada enda emotsioonidest põhjustatud ülesöömist ja seda kontrolli alla saada. See raamat on kõigile neile, kes soovivad kaalust alla võtta ja soovitud kaalu loomuliku söögiisu vähendamise teel hoida.

      Minu teadmised kehakaalu ja söögiisu kohta pärinevad isiklikest kogemustest. Olen õppinud, et kaalu alandamine ja soovitu hoidmine oleneb meelerahust. Samuti olen töötanud lugematul arvul meeste ja naistega üle maailma ning aidanud neil söömishooge loomulikul teel ohjeldada.

      Minu huvi söögiisu puudutavate uuringute vastu sai alguse sellest, et võitlesin ise oma isuga jäätise ja saia järele. Minu ema oli protestantliku Christian Science kiriku koguduse liige ning isa kirjutas ja toimetas igasuguseid piiranguid eitavaid raamatuid. Nende tütrena kasvasin usus, et inimene on sündinud täiuslikuna, meie Looja sarnasena; ja et kehaliste ja vaimsete probleemide juured on psüühikas. Kasvasin arusaamaga, et haigusi ja õnnetusi tekitavad valed uskumused, armastuseta mõtted ja hirmul põhinevad ootused.

      Olin veidi üle 20 kui mu enda söögiisu kontrolli alt väljus, ja loomulikult hakkasin sellele emotsionaalseid põhjuseid otsima. Sel ajal ei leidunud raamatuid söömishäiretest ega tugigruppe. Pidin ise leidma vastused küsimusele, miks mind valdas meeletu isu jäätise ja saia järele.

      Öeldakse, et kui õpilane on valmis, siis satub tema teele õpetaja. Minu õpetajaks osutus töökogemus haiglas, kus nõustasin narkosõltlasi ja alkohoolikuid. Nagu ma esimeses peatükis kirjutan, avastasin siis iga patsiendi puhul, kuidas teatud iseloomutüübile vastas mingi teatud tüüpi mõnuaine. Heroiinisõltlased erinesid kõvasti marihuaanasuitsetajatest, ning alkohoolikute iseloomujooned olid hoopis teistsugused kui kokaiinitarvitajatel. Katalogiseerisin järjepidevalt seoseid inimeste iseloomujoonte ja nende poolt valitud uimastite vahel.

      Enda arvates uurisin teisi inimesi, kuid mul polnud õieti aimugi, et samas uurisin iseennast! See avastus jõudis mulle pärale heroiinisõltlastega töötades. Ma polnud mitte kunagi heroiini tarvitanud, polnud seda isegi näinud ning mul polnud aimugi, milline võiks olla heroiinisõltlase himu selle aine järele. Suutmaks kaasa tunda sõltlaste kirjeldustele tunnete kohta, mis neid mõnuainet ihates valdasid, pidin mõtlema enda isule šokolaadikoogi ja jäätise järele. Narkomaanid kirjeldasid oma abitust, kui neid vägisi süstla poole tõmbas, ja mina asendasin heroiini oma peas šokolaadikoogiga. Tänu sellisele protsessile suutsin patsientide isudega paremini samastuda.

      Tuleb tunnistada, et alguses mõistsin ma sõltlased mingil moel hukka. Oh, kui silmakirjalik minust! Nemad ju tulid vabatahtlikult teraapiasse ja ravile, samas kui mina suundusin igal õhtul haiglast väljudes valsisammul lähima jäätiseputkani! Alates hetkest, mil vaatasin endale ausalt otsa – sinu patsiendid saavad oma sõltuvustele abi, aga sina püherdad endiselt söömissõltuvuses –, ei olnud enam tagasiteed. Mul ei jäänud muud üle, kui terveks saada.

      Järgnenud 11 aastat tõid endaga kaasa suurel hulgal tervenemisi, teadmisi ja täideviidud unistusi. Mõistsin, miks vaevlesin pideva näljatunde käes: ma kartsin oma kõhutunnet, mis käskis muuta abielu ja karjääri. Kartsin usaldada oma sisehäält. Arvasin, et kukun läbi! Nii toppisingi sisehääle vaigistamiseks kõhu kõvasti toitu täis.

      Kui lõpetasin viimaks kõhutunde toiduga lämmatamise, muutus minu elu põhjalikult. Paksust ja õnnetust naisest, kel polnud ei raha ega armusuhteid, oli saanud trimmis figuuriga psühhoterapeut, kelle ellu jagus nii sõprust, armastust kui raha. Olin õppinud, et kõhutunne ei vea sind kunagi alt; alt võid end vedada ainult sinaise, kui oma sisehääle tarkusest ega juhatusest ei hooli.

      Pärast tervenemist pühendusin söömishäirete ja söömishooge vallandavate psühholoogiliste tegurite uurimisele. Avastasin, et sarnaselt minu uimastisõltlastest patsientidele, vastas ka vastupandamatu söögiisu puhul igale teatud isiksusetüübile ja emotsionaalsele seisundile isu teatud kindla toidu järele. Hakkasin söögiisude tõlgendusi jagama oma kursustel osalejate ja patsientidega. Tulemused olid hämmastavad. Selle asemel et kulutada tunde, päevi või kuid emotsionaalse põhjuse väljakaevamisele, võimaldasid söögiisude tõlgendused vaevata läbida patsientide kaitsemehhanismid ja otse asja tuumani jõuda.

      Minu uurimuse tulemus on nüüd sinu käes. Siin on olemas kõik, mida vaja, et endale päris ausalt otsa vaadata ja küsida: miks sa mingit toitu himustad. Olen kogunud kokku ka palju soovitusi ja abistavaid nõuandeid söömishoogude ennetamiseks, emotsionaalse söömise vähendamiseks ja tasakaalustatud söögiisu taastamiseks.

      Tee ülesöömisest normaalse toitumiseni ei ole kerge, kuid see on vajalik. Minu jaoks tähendab see valikut kahe võimaluse vahel: kas olla vangis rasvarakus või vabaduses muretu ja saledana. Loodan, et valid vabaduse, nagu mina!

      Doreen Virtue

      Hawaii

      TÄNUSÕNAD

      Minu täna kuulub teile: Jill Kramer, Reid Tracy, Kristina Tracy, Jeannie Liberaty, Christy Salinas, Amy Rose Grigoriou, Bill ja Joan Hannah, Ada Montgomery, Pearl E. Reynolds, Mary Baker Eddy, Catherine Ponder, Forest Holly, Marianne Williamson, Norman Vincent Peale, Sheldon Kopp, Viktor Frankl, Grant Virtue ja Chuck Virtue.

      Sügav kummardus kõigile minu patsientidele, kursustel osalejatele ja neile paljudele naistele, kes kirjutasid mulle pärast Hay House kirjastuse poolt välja antud raamatu Losing Your Pounds of Pain: Breaking the Link Between Abuse, Stress, and Overeating (Vabanemine valukilodest: kogetud vägivalla, stressi ja ülesöömise vahelise sideme katkestamine) ilmumist. Teie avatus oma masenduse ja lootuste väljendamisel liigutas mind nii nagu ei miski muu. Olen teile väga tänulik, et võtsite vastu selle raamatu tegeliku sõnumi ja tervenesite!

      ESIMENE OSA

      USALDA OMA KÕHUTUNNET

      Märkus: Viitan siin raamatus teiste uurijate materjalidele. Iga peatüki lõpus toodud viited allikatele ei sisalda täiendavat materjali, vaid juhatavad sind huvi korral teatud teema vastu edasi. Kui joonealused märkused ka tähelepanuta jätad, ei kaota sa siinse raamatu sõnumist mitte midagi.

      1. PEATÜKK

      SISSEJUHATUS – RASV ON VAIMNE TEEMA

      Kõik sinus on täiuslik, terviklik ja täielik. Erandiks pole ka söögiisu. See, kui tunned mingi toidu järele vastupandamatut ja täitmatut isu, ei tähenda, et sul oleks midagi viga, või et oleksid mingil moel nõrk. Pigem näitab aplus seda, et söögiisu tegutseb täpselt nii nagu ette nähtud.

      Kogu su keha, sealhulgas söögiisu, peegeldab sinu meeleseisundit. Söögiisu sarnaneb lennuki juhtimispuldiga – kui vaimne ja emotsionaalne kütus on otsakorral, süttivad hoiatustuled. Näljatunne on vilkuv punane tuluke, mis hüüab: „Vajan rohkem meelerahu!”

      Loomad koguvad enne talveunne jäämist naha alla täiendava rasvakihi. Lisakilosid kandvad inimesed on vaimses talveunes, nende tõeline potentsiaal on uinunud. Kehakaal täidab kaitsebarjääri aset nende jaoks, kes tajuvad ohtu ja puudust maailmas, mis on tegelikult tulvil turvalisust ja küllust. On aeg ärgata sügavast ja väsitavast ülekaalu ja ülesöömise talveunest. Kui astud pimedast talvekoopast eredasse päevavalgusesse, siis koged tõelist igavest kevadist seisundit, mida täidab loovus, edu ja energia!

      Oled võib-olla üritanud oma söögiisu tappa väliste jõududega, milleks on dieedid, pulbrid või tabletid. Nagu nägid, oli sellisest lähenemisest vaid lühikeseks ajaks kasu. Väliste jõudude asemel on tegelikult vaja sisemise lähenemisega söögiisu tervendada. Jah, järgnevatel lehekülgedel pakun sulle just sellist sisemist lähenemist.

      Pole üldse juhus, et sul on isu mingi toidu järele teatud hetkel. Isu tekib sellise toidu järele, mis meie lootuste kohaselt peaks pakkuma meelerahu. Isud tekivad kahel põhjusel: soovist end emotsionaalselt paremini tunda või vajadusest muuta energiataset. Me soovime end tunda kas särtsakama või rahulikumana, leebema või julgemana.

      Kõiki olendeid ajendavad tegutsema nende põhivajadused – vajadus toidu, vee, puhkuse, peavarju ja meelerahu järele. Kui mõni neist vajadustest jääb rahuldamata, annab keha signaali, et asja parandamiseks tuleb midagi ette võtta.