Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue

veendunud, et iga lihava keha, katkestatud dieedi ja toitumisest põhjustatud haiguse taga seisab süüdlasena kõikevaldav ja painav söögiisu. Kui suudame isu taltsutada, siis kaovad ka ebatervislikud söömisharjumused. Lõppude lõpuks ei ole ülekaalulisus tingitud ju ebapiisavatest teadmistest toitumise kohta, vaid ülemäärasest söögiisust. Kui me poleks kogu aeg näljased, siis me ju ei sööks liiga palju, eks?

      Meie kultuuris oli aeg, mil võisime süüdistada ühiskonda ebatervete söömisharjumuste tekkimises, kuid tänapäeval on praktiliselt kõik kuulnud soovitusi, et süüa tuleb tasakaalustatult väherasvast toitu ja regulaarselt sportida. Praktiliselt iga koolilaps teab toitumise põhimõtetest, ja igaüks, kellel on juurdepääs meediale – ajakirjad, ajalehed, raadio, televisioon –, on kuulnud toitumisspetsialistide trummipõrinat: rohkem puu- ja köögivilju, vähem küllastunud rasvhappeid. See teave ümbritseb meid igast küljest!

      Kaks uurimust on näidanud inimeste teadmisi toitumise kohta. 1958. aastal küsisid teadlased Inglismaal 300 naiselt, kas nad teavad oma söögi toitainete sisaldust. Paarkümmend aastat hiljem küsitlesid teadlased uuesti umbes sarnast 300-naiselist rühma. Vaata, millised muutused võivad toimuda 20 aastaga!2

      300 naise teadlikkus toitainete sisaldusest söögis

      Allikas: Jenkins; British Nutrition Foundation

      Kui samasugune uurimus viidaks läbi nüüd, oleks teadlikkuse tase tõenäoliselt veelgi lähemal 100 %-le. Sellegipoolest on ameeriklased paksemad kui iial varem – 34 % inimestest on kliiniliselt ülekaalulised. Riikliku tervisestatistika keskuse andmetel oli vastav näitaja 1988. aastal 25 %. Miks see on nii, kuigi peaaegu iga inimene on lugenud tervisealaseid raamatuid või ajakirju ning vestelnud arstiga, kes teab, kui kasulik on süüa vähese rasvasisaldusega toitu ja regulaarselt sportida? Mina arvan, et ameeriklaste vööümbermõõdu suurenemises on süüdi emotsionaalne ülesöömine.

      Päris kindlasti ei ole probleem väheses teabes toiduainete kohta. Ühe uurimuse kohaselt on ülekaalulised ja dieeti pidavad inimesed toitumisest hoopis teadlikumad kui normaalkaalus inimesed, kes dieeti ei pea.3 Toitumisteadlane Jane Thomas uuris seoseid toitumisalaste teadmiste ja toitumisvalikute vahel ning järeldas: „… ilmselt ei muutu toitumispraktika pelgalt sellest, kui inimesel on õiged faktilised teadmised”.4

      Olgugi et rasvatarbimine on keskmises Ameerika majapidamises vähenenud, on kasvanud sissesöödavate kalorite hulk. Kui stressi ja ebakindluse osakaal meie elus suureneb, siis otsime loomulikult lohutust ja tröösti. Paljude jaoks on tröösti allikaks toit.

      Tervislikuma toitumise juurde viib ainult üht sorti teadmine: mõistmine, miks sul teatud toidu järele isu tekib. Siis kui teadvustad endale, et tahad nii väga maapähklivõi küpsiseid või mõnd muud toitu, annad enesele aru, et tegelikult igatsed hoopis lohutust ja rõõmu, ning alles siis ei paista söögiisu enam nii vastupandamatu ega kontrollile allumatu.

       Mis on sellel kaaluga pistmist?

      Olen palju aastaid tegelenud kompulsiivsete ülesööjatega ning mulle on nende põhjalikud toitumisalased teadmised alati sügavat muljet avaldanud. Kõik minu patsiendid (enamasti naised) võivad ette vuristada ükskõik millise toidu ligikaudse kaloraaži, rasva- ja süsivesikutesisalduse. Need naised on lugenud kümneid raamatuid ja artikleid dieetidest ning kaalulangetamisest. Iga patsient teab, kuidas kaalust alla võtta – nagu ma juba ütlesin, probleem ei ole puudulikes teadmistes. Tõeline probleem on kontrolli alt väljunud söögiisu. Minu patsiendid on täielikult söögiisu meelevallas – nagu ratsanikud, kes kukkumise hirmus hobuse rakmete külge klammerduvad.

      Pole vahet, mitu raamatut või artiklit inimesed on läbi töötanud, mitu spordisaali kuukaarti soetanud, või mitu paari nr 7 teksaseid „motivatsiooniks” ostnud – kehakaalu määrab ikka isude suurusjärk.

      Järgnevalt mõned arvamused, mida olen kuulnud kõige sagedamini:

      „Mul on lausa tung šokolaadi järele. Kuidas ma suudan sellest vabaneda?”

      „Appi! Ma ei suuda lõpetada friikartulite ja juustuburgerite söömist! Ma tean, et need teevad paksuks, aga ma ei suuda oma isule vastu panna. Mida teha?”

      „Miks mul küll on kogu aeg nii kange isu jäätist süüa?”

      „Mulle tundub, et tahan ööpäevaringselt midagi krõbedat ja soolast!”

      Kas ei aja lausa hulluks, et üks valdkond sinu elus – söömine – on sedavõrd kontrolli alt väljas?

      Las ma rõhutan – ma ei ole dieetide poolt. Juubeldaksin esimesena tänaval, kui meie kultuur laseks lõdvemaks mõned senised jäigad kehakaalustandardid. Kui inimesed on langetanud valiku tüseda keha kasuks ning usuvad tõesti, et nad on õnnelikud, siis – minugi poolest. Seni kuni inimesed tunnevad end suurte toidukoguste juures hästi ja energilistena, pole probleemi. Aga kui need inimesed oleksid üdini ausad, siis küllap nad möönaksid, et lakkamatu isu vaevab neid siiski veidi. Olgu, vaevab päris palju! Lõppude lõpuks, mitte kellelegi ei meeldi juhtohje käest anda.

      Kui minu keha pidi kandma 20 üleliigset rasvakilo, tahtsin meeleheitlikult uskuda, et olen õnnelik. Istusin televiisori ees ja sõin jäätist otse karbist, kuid ei tundnud end sealjuures nagu taevas. Tegelikult lämmatasin jäätisega oma sisetunnet, mis ütles: „Sinu elu ei ole selline nagu peaks!” Ma ei tahtnud näha, kui vormist välja kogu mu elu oli läinud.

      Nagu juba märkisin, olin paks, õnnetu ja end alavääristav koduperenaine. Sügaval sisimas oli mul unistus saavutada edu töös ja elada unistuste majas. Aga see unistus hirmutas mind kohutavalt! Kartsin ebaõnnestuda nii meeletult, et üritasin neile sihtidele üldse mitte mõelda. Nii kaua kui mu kõht oli täis, suutsin teeselda, et elul pole vigagi. Selle asemel et oma kõhuhäält kuulata, vaigistasin seda toiduga.

      Igatahes muutis see meetod mu elu hullemaks ja keha paksemaks. Olin üleni võlgades, tülitsesin lakkamatult mehega ning kahtlesin enda intelligentsuses, väärtuslikkuses ja atraktiivsuses. Nii halb kui elu ka ei tundunud, kartsin, et muutusi tehes läheb elu veel hullemaks. Mida rohkem kõhutunnet ignoreerisin, seda ägedamaks muutus söögiisu. Tagasi vaadates näib see nii irooniline. Vastused küsimustele olid tegelikult kogu aeg olemas – vastused selle kohta, kuidas end tervendada ja kaaluprobleemiga hakkama saada.

      Ühel hetkel, kui eluvalu oli mind juba täiesti vastu maad surunud, lakkasin püüdmast kõike ja kõiki kontrollida. Viimases hädas hakkasin kuulama oma sisehäält, ja see juhatas mind uuesti õigele rajale.

      Sisetunde kuulamine on igapäevane tasakaalustav tegevus. Iga kord kui sisehääle juhiseid järgin, valdab mind meelerahu ning puuduvad igasugused isud. Kui sisehäält eiran ja üritan asjade üle kontrolli saavutada, kaob meelerahu ja isud tõstavad jälle pead. Siis kasutan enda peal isude analüüsi, et saada otseühendust sisetundega.

      Kui meil ei oleks sundi liiga palju süüa, siis poleks kaaluprobleeme. Kui söögiisu jääks normaalsele tasemele, siis ei tekiks kunagi kiusatust süüa korraga ära terve pakk kartulikrõpse, tops jäätist või kausitäis pähkleid. Jõuame ikka ja jälle tagasi samasse punkti: me sööme ülemäära, kuna mingi kummitav tunne sunnib seda tegema lootuses, et toit teeb olemise paremaks, õnnelikumaks ja energilisemaks.

      Niisiis, kui oled tüdinenud sellest, et söögiisu sind pidevalt kiusab – on suurepärane! Võtame siis midagi ette. Loe edasi ja saad teada, miks emotsioonid ja energiatasemed sind õgima ajavad. Samuti saad teada, kuidas leida liigsöömise asemel seda emotsionaalset kergendust, mida toidust otsid.

      Selle asemel et püüda söögiisu tappa, võid seda tervendada!

       Isudel on tähendus

      Alustasin tööd psühhoterapeudina Lõuna-California taastusravi haiglas, kus tegelesin alkohoolikute ja narkomaanidega. Oli see vast haridus! Suurema

2

British Nutrition Foundation (1973), „Report on a Survey ofHousewives’ Knowledge and Attitudes.” Nutrition and Lifestyles, toim. Turner, M., lk 157-158. London: Applied Science Publishers, Ltd.

Jenkins, N. K. (1964), Nutrition (U. K.), nr 18, lk 115.

3

Dwyer, J. T. jt (1967), American Journal of Clinical Nutrition, nr 20, lk 1045.

4

Thomas, J. (9179), „The Relationship Between Knowledge About Food and Nutrition and Food Choise.” Nutrition and Lifestyles, toim. Turner, M., lk 141–167. London: Applied Science Publishers, Ltd.