Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

Merwin ja Zenas olid mõlemad seal – osaliselt – kuigi jäänused olid enamuses vaid luud. Seal oli ka üks väike hirv ja suur koer, mõlemad samas seisus, ja hulk pisemate loomade luid. Sete ja lima kaevupõhjas tundusid seletamatult poorsed ja pulbitsevad, ning mees, kes käetugesid mööda alla laskus, pikk teivas kaasas, leidis, et võib toika suruda ükskõik mis sügavusele põhjamutta ilma, et kohtaks vastupanu.

      Vahepeal oli saabunud videvik ja majast toodi laternad. Siis, kui nähti, et kaevust enam midagi ei leia, läksid kõik sisse ja pidasid iidses elutoas aru, samas kui viirastusliku poolkuu rahutu valgus hallil ahermaal õues kahvatult mängles. Mehed olid kogu asjast pahviks löödud ega leidnud mingit veenvat seost taimede kummalise seisundi, loomade ja inimeste tundmatu haiguse ning Merwini ja Zenase seletamatute surmade vahel tolles rüvetatud kaevus. Nad olid muidugi kuulnud maarahva jutte, aga ei suutnud ometi uskuda, et võis olla juhtunud midagi väljaspool loodusseadusi. Kahtlemata oli meteoor mulla ära mürgitanud, aga inimeste ja loomade haigestumine, kes polnud söönud midagi, mis tolles mullas kasvas, oli hoopis teine teema. Oli ehk asi kaevuvees? Väga võimalik. Ilmselt oleks hea mõte seda analüüsida. Ent mis eriskummaline hullus võis olla sundinud mõlemaid poisse kaevu hüppama? Nende teod olid nõnda sarnased ja jäänused näitasid, et nad mõlemad olid kannatanud halli rabedustõve käes. Miks oli kõik nõnda hall ja pure?

      See oli õue poole vaatava akna lähedal istuv koroner, kes esimesena märkas kuma kaevu ümber. Öö oli nüüd täielikult maad võtnud ja kogu jälestusväärne paik näis helendavat enamast kui vaid hootistest kuukiirtest. Ent see uus kuma oli midagi erinevat ja konkreetsemat ning näis tõusvat mustast august nagu nõrk prožektorikiir, tekitades ähmaseid peegeldusi väikestes loikudes maapinnal, kuhu kaevust vett valatud oli. Sel oli väga veider värv, ja kui kõik mehed olid akna ümber kogunenud, ehmatas Ammi hirmsasti. Sest see tontlike mürgiaurude kiir ei olnud tema jaoks sugugi tundmatut tooni. Ta oli seda värvi varemgi näinud ja kartis mõeldagi, mida see tähendada võis. Ta oli seda näinud vastikus hapras gloobulis tolle aeroliidi sees kaks suve tagasi; oli näinud pöörases kevadtaimestikus, ja arvas, et oli näinud hetkeks ka selsamal hommikul väikese kinnilöödud akna juures tolles kohutavas ärklitoas, kus olid juhtunud nimetud asjad. Seal oli see korraks välgatanud; temast oli mööda uhtunud vastik rõske aurupahvak; ning siis oli vaene Nahum võetud millegi poolt, mis oli todasama värvi. Nii oli ta viimase asjana öelnud – et too oli olnud just nagu gloobul ja taimed. Pärast toda oli tulnud põgenemine aiast ja plartsatus kaevust – ja nüüd purskas kaev öhe todasama deemonlikku kahvatut valgust.

      Ammi meeleerksusele teeb au, et isegi tol pingelisel hetkel mõtiskles ta probleemi üle, mis oli olemuselt teaduslik. Ta suutis vaid imestada, et oli teinud sama järelduse nii päeval hommikupoolse akna juures silmatud auruvine kui selle öise ekshalatsiooni kohta, mis musta, laastatud maastiku taustal helendava uduna paistis. See polnud õige – see käis vastu Loodusele – ja ta mõtles oma murtud sõbra viimastele hirmsatele sõnadele: «See tuleb kuskilt kohast, kus asjad pole nii, nagu nad siin on… üks neist prohvessoreist ütles nii…»

      Kõik kolm hobust õues, seotud paari kuivanud puukese külge tee ääres, hirnusid ja kaapisid nüüd pöörastena maad. Vankrijuht sööstis ukse poole, et midagi ette võtta, kuid Ammi pani väriseva käe talle õlale. «Ära mine välja,» sosistas ta. «Seal on rohkemat teoksil, kui me mõistame. Nahum rääkis, et kaevus elab miski, mis sust elu välja imeb. Ta ütles, et see pidi olema miski sest ümmargusest kerast, mida me kõik tolle meteoorikivi sees nägime, mis aasta eest juunis alla kukkus. See imeb ja kõrvetab, ütles ta, ja on ise vaid värvipilv; täpselt nagu too valgus praegu seal väljas. Seda on vaevu näha, ja seda, mis ta täpselt on, ei saagi aru. Nahum arvas, et see toitub kõigest elavast ja muutub kogu aeg tugevamaks. Ta ütles, et nägi seda eelmisel nädalal. See peab olema miski kaugelt taevast, nagu nood mehed kolledžist möödunud aastal meteoorikivi kohta ütlesid. See, milline ta on ja mismoodi ta käitub, ei ole Jumala maailma moodi. See on miski mujalt.»

      Nii peatusid mehed otsustusvõimetult, sellal kui valgus kaevust tugevamaks muutus ja kinniseotud hobused süvenevas hulluses maad kaapisid ja hirnusid. Nüüd põimus kõik üheks äraütlemata kohutavaks hetkeks: õõv tolles iidses ja äraneetud majas endas, neli peletislikku jäänustekogumit (kaks majast, kaks kaevust) puukuuris ning maapõue ligedatest urgetest tulvava käsitamatu, rüveda kiirguse sammas hoovi peal. Ammi oli kutsari vaid impulsi ajel peatanud, unustades, et ta ise tolle värvilise auru rõskest puudutusest pööningul täiesti vigastamata jäi, aga ehk oli siiski parem, et ta nii tegi. Keegi ei saa iial teada, mis tol ööl liikvel oli. Ja kuigi see pühaduseteotus väljastpoolt maailma ei olnud seni veel ühelegi nõrgestamata mõistusega inimesele halba teinud, ei tea öelda, mis see oleks võinud teha tol viimasel hetkel oma pealtnäha kasvanud jõu ja eesmärgikindlusega, mida ta varsti poolpilves kuupaistese taeva all ilmutama hakkas.

      Järsku ahmis üks uurijatest akna juures õhku. Teised vaatasid tema suunas, ja siis kähku ülespoole, kuhu tema uitav pilk järsku kinnitunud oli. Sõnu polnud vaja. Mida kuulujuttudes vaidlustati, ei saanud enam eitada, ning just selle asja pärast leppisid kõik mehed salgast hiljem sosistades kokku, et Kummalistest Päevadest ei tohi kunagi Arkhamis rääkida. On oluline võtta teadmiseks, et tol õhtutunnil ei olnud mingit tuult. Üsna varsti tuul küll tõusis, ent tol hetkel polnud seda üldse. Isegi kuivade sinepitaimede hallid ja kärbunud ladvad ei liikunud, ega narmad paigalseisva tõlla katuseääre küljes. Ja ometi õõtsusid keset toda pinevat jumalavallatut tüünust kõigi aia puude kõrged raagus harud. Nad tõmblesid haiglaslikult ja kramplikult, küünitades oma vappuvas, langetõbises hullumeelsuses kuuvalgete pilvede poole. Nende oksad kraapisid jõuetuna mürgist õhku, justkui sakutaks neid mingi kehatu ühendus maa-aluste õudustega, mis mustade juurte all visklesid ja rabelesid.

      Ükski mees ei söandanud mitu sekundit isegi hingata. Siis käis üks tihedam pilv kuu eest läbi, ja haaravate okste siluett tuhmus hetkeks. Selle peale kõlas üleüldine hüüatus, hirmutundest summutatud, ent kähe ja peaaegu ühesugune igast kõrist, sest õud ei olnud puude siluettidega koos haihtunud. Tol kohutaval sügavama pimeduse hetkel nägid vaatlejad puulatvade kõrgusel väänlemas tuhandet tillukest ähmase, võika helenduse täppi; kroonides iga võra nagu virvatuled või nood leegid, mis nelipühi ajal apostlite peadele laskusid. See oli ebaloomuliku valguse koletislik konstellatsioon; justkui end laipadest täissöönud jaanimardikate parv, tantsimas põrgulikku sarabandat äraneetud mülgaste kohal. See oli tollesama nimetu sissetungija karva, mida Ammi juba ära tunda ja peljata oskas. Samal ajal muutus helendav kiir kaevust aina eredamaks ja eredamaks, tuues kössitavate meeste meeltesse aimduse hukatusest ja ebanormaalsusest; hirmsama igast pildist, mida nende teadlik mõistus suutnuks eal luua. See ei säranud enam, vaid valgus nüüd välja, ning kaevust lahkudes näis määratlematu värvi kujutu voog otse taevasse voolavat.

      Loomaarst judises ja kõndis eesukse juurde, et raske lisapuu sellele ette panna. Ammi ei värisenud mitte vähem, ning pidi keeletuks jäänuna teisi sakutama ja sõrmega osutama, tahtes pöörata tähelepanu puude suurenevale helendusele. Hobuste hirnumine ja trampimine oli muutunud äärmiselt hirmuäratavaks, aga ükski hing sellest rühmast poleks mingi maise tasu eest vanast majast välja läinud. Iga hetkega muutusid puud säravamaks, sellal kui nende rahutud oksad näisid enam ja enam püstloodsusse painduvat. Ka kaevukoogu puit säras nüüd, ja samas osutas üks politseinikest tummalt mõnede puust kuuride ja mesitarude suunas kiviseina ääres lääne pool. Needki hakkasid särama, ehkki külaliste kinniseotud sõidukid näisid siiani puutumata olevat. Siis kõlas metsik lärm ja kabjaplagin, ning kui Ammi paremaks õuenägemiseks lambi kustutas, taipasid nad, et rakendis hullunud hobused olid oma puu katki murdnud ja tõllaga minema jooksnud.

      See šokk vabastas nende keelepaelad, ning vahetati ebalevaid sosinaid. «See levib kõigele orgaanilisele, mis siin olnud on,» pomises arstlik uurija. Keegi ei vastanud, ent kaevus käinud mees mainis, et tema pikk toigas pidi olema midagi mõeldamatut üles äratanud. «See oli kohutav,» lisas ta, «põhja nagu polnudki. Oli ainult pulbitsev löga ja tunne, et miski varitseb seal all.» Õues tee peal kaapis Ammi hobune ikka veel maad ja karjus kurdistavalt, summutades peaaegu omaniku väriseva hääle, kui too oma ebamäärastest mõtisklustest rääkis: «See tuli tollest kivist – kasvas seal all – sai kätte kõik elava – toitus nendest; nii kehast kui hingest