Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

siis neljakümnene ja kõik veidrad asjad jäädvustusid tugevalt tema ajju. Tema ja ta naine läksid kaasa kolme professoriga Miskatonicu Ülikoolist, kes kiirustasid järgmisel hommikul vaatama toda veidrat külalist tundmatust tähtedevahelisest ruumist. Nad imestasid, miks oli Nahum kivi eelmisel päeval nõnda suurena kirjeldanud. See tõmbus kokku, ütles Nahum, osutades suurele pruunikale kuhilale lõhkikistud maapinnal ja kõrbenud rohul vanamoelise kaevukoogu lähedal tema õues, ent targad mehed vastasid, et kivid ju ei kahane. See püsis jätkuvalt kuum, ja Nahum väitis, et öösel oli see õrnalt kumanud. Professorid toksisid kivi geoloogihaamriga, ja avastasid, et see oli imelikult pehme. Tõtt-öelda oli see nii pehme, et võinuks peaaegu olla plastiline. Niisiis nad mitte ei murdnud, vaid pigem koukisid selle küljest tüki, et katsete tegemiseks kolledžisse kaasa võtta. Nad kandsid seda vanas ämbris, mille nad Nahumi köögist laenasid, sest isegi see väike tükike keeldus maha jahtumast. Tagasiteel tegid nad Ammi juures puhkepeatuse ja jäid mõtlikuks, kui Mrs. Pierce märkis, et fragment aina väiksemaks jäi ning ämbri põhja põletas. Tõesti polnud tükike kuigi suur, aga ehk olid nad võtnud kaasa vähem, kui nad arvasid.

      Päeval pärast seda – kõik see toimus 82. aasta juunis – olid professorid suure põnevusega taas kohale tulnud. Ammi elamisest möödudes rääkisid nad talle, mis kahtlasi asju näidis teinud oli, ja kuidas see oli pärast klaaskolbi asetamist lõplikult haihtunud. Kadunud oli ka kolb ise, ja targad mehed rääkisid veidra kivi reageerimisest räniga. Tolles hästikorrastatud laboris oli kivi üsna uskumatult käitunud, jäädes muutumatuks ja eraldamata mingeid okludeerunud gaase, kui teda sütel kuumutati; olles booraksivannis täiesti negatiivne ja jäädes täiesti stabiilseks ükskõik millisel temperatuuril, mida tekitada suudeti, isegi hapniku-vesinikutoru ees. Alasil paistis ta väga kergelt töödeldav, ning hämaras oli tema helendus väga silmapaistev. Keeldudes kangekaelselt maha jahtumast, oli ta peagi kogu kooli põnevile ajanud, ja kui ta spektroskoobi ees kuumutades säravaid ribasid ilmutama hakkas, mis ei meenutanud mingeid tuntud värve normaalsest spektrist, hakkasid pihta hingetud jutud uutest elementidest, veidratest optilistest omadustest ja teistest asjadest, mida hämmeldunud teadusmehed rääkima kipuvad, kui nad tundmatusega silmitsi on.

      Kuum nagu ta oli, testisid nad teda tiiglis kõigi ettenähtud reaktiividega. Vesi ei teinud midagi. Soolhappega oli sama lugu. Lämmastikhape ja isegi kuningvesi vaid sisisesid ja pritsisid tema kõrvetavkuuma puutumatuse vastas. Ammil oli raskusi kõigi nende asjade meenutamisega, ent ta tundis ära mõned lahused, kui ma neid tavalises kasutusjärjekorras mainisin. Prooviti ammoniaaki ja seebikivi, alkoholi ja eetrit, jälki süsinik-disulfiidi ja veel tosinat teist. Ja ehkki kivi kaal vähenes aja möödudes aeglaselt ja fragment näis nõrgalt jahtuvat, polnud lahuste võimekuses, millega ainet rünnati, mingit muutust. Siiski oli see metall, selles polnud kahtlust. Esiteks oli see magneetiline, ning pärast kastmist happelahustesse näisid sellel tekkivat õrnad jäljed Widmanstätteni mustritest, mida leidub meteoriitraua küljes. Kui jahtumine oli juba märgatavaks muutunud, jätkati testimist klaasides, ja ühte klaaskolbi jäetigi kõik tükid, mis algsest fragmendist töö käigus tehti. Järgmisel päeval olid nii killud kui kolb jäljetult kadunud, ja ainult söestunud laik märkis kohta puuriiulil, kus nad olid olnud.

      Kõike seda rääkisid professorid Ammile, kui nad tema uksel peatusid, ja veel korra läks ta nendega kaasa, kohtuma kivise sõnumitoojaga tähtedelt, ehkki sedapuhku tema naine kaasa ei tulnud. Kivi oli nüüd vaieldamatult kahanenud ja isegi kainemõistuslikud professorid ei võinud kahelda tõsiasjas, mida nad nägid. Kõikjal kuhtuva pruuni kämbu ümber kaevu lähedal oli tühi plats, välja arvatud seal, kus maapind sisse oli varisenud, ja kui eelmisel päeval oli kivi olnud tubli seitse jalga läbimõõdus, siis nüüd oli ta vaevalt viis. Kivi oli endiselt kuum, ja õpetlased uurisid uudishimulikult selle pinda, eemaldades samas haamri ja peitliga veel ühe, nüüd juba suurema tüki. Sel korral uuristasid nad sügavamalt, ja üht väiksemat kamakat lahti tõmmates nägid nad, et eseme tuum ei olnud päris ühtlane.

      Nad paljastasid millegi, mis näis olevat ainesse surutud suure värvilise gloobuli külg. Selle värvi, mis meenutas mõningaid ribasid meteoori kummalisest spektrist, oli pea võimatu kirjeldada; vaid analoogia läbi võisid nad seda üldse värviks nimetada. Selle tekstuur oli läikiv, ja toksimisel näis see reetvat nii haprust kui õõnsust. Üks professoritest andis sellele haamriga tugeva löögi ja see lõhkes närvilise plaksatuse saatel. Välja ei tulnud midagi, ja igasugune jälg gloobulist kadus. Maha jättis see umbes kolmetollise tühja keraja augu ja kõik pidasid tõenäoliseks, et ümbritseva aine hääbudes leitakse veel teisigi samasuguseid.

      See oletus läks aga tühja; pärast edutut katset puurimisega veel gloobuleid leida, lahkusid otsijad taas uue näidisega, mis osutus laboris niisama hämmastavaks kui tema eelkäija. Aine oli peaaegu plastiline, kuumust õhkav, magneetiline, õrnalt helendav, tugevate hapete toimel kergelt jahtuv, tundmatu valgusspektriga, õhu käes kahanev ja räniühendeid rünnates ka ise häviv. Peale nende asjade polnud ainel aga mingeid eristavaid tunnuseid, ja katsete lõppedes pidid kolledži teadlased möönma, et nad ei osanud seda kuhugi paigutada. See polnud siit Maalt, vaid tükike suurest välisilmast, ning sellisena oli saanud kaasa ka välisilma omadused ning jäänud ustavaks välisilma seadustele.

      Tol ööl oli äikesetorm ja kui professorid järgmisel päeval Nahumi juurde läksid, leidsid nad eest vaid kibeda pettumuse: kivil, magneetilisel nagu ta oli, pidi olema mingi eriskummaline elektriline omadus, sest ta oli järjekindlalt «välku ligi tõmmanud», nagu Nahum ütles. Kuus korda tunnis nägi talunik äikest löömas vakku eesaias, ja kui torm oli läbi, polnud järel midagi peale iidse kaevukoogu kõrval oleva segaminipaisatud augu, mis oli poolenisti sissevarisenud mullaga täitunud. Kaevamine ei kandnud vilja, ja teadlased pidid möönma kivi lõpliku haihtumise tõsiasja. Läbikukkumine oli täielik, nii et polnud enam muud teha kui tagasi laborisse minna ja teha katseid kuhtuva fragmendiga, mis oli hoolikalt plii sisse pakitud. Fragmendist jätkus nädalaks, mille lõpul polnud sellest ikkagi midagi väärtuslikku teada saadud. Kadudes ei jäänud sellest isegi mingit sadet järele. Aja möödudes ei olnud professorid enam kindladki, kas nad olid üldse oma silmaga näinud toda mõistatuslikku keha põhjatuist välimistest sügavikest; toda üksikut veidrat läkitist muudest universumitest ning teistsuguse mateeria, jõu ja olemise valdustest.

      Nagu arvata võiski, näitasid Arkhami ajalehed juhtumit kolledži toetusel väga olulisena, ja saatsid reporterid Nahum Gardneri ja tema perega rääkima. Samuti saatis oma kirjatsura vähemalt üks Bostoni ajaleht ja Nahumist sai kähku omamoodi kohalik kuulsus. Ta oli kõhetu ja sõbralik umbes viiekümnene mees, kes elas oma naise ja kolme pojaga ilusas talus oru keskel. Tema ja Ammi käisid tihti läbi, nagu ka nende naised, ning Ammil polnud tema kohta pärast kõiki neid aastaid öelda muud peale kiituse. Ta näis olevat veidi uhke tähelepanu üle, mida tema elamine tekitas, ja rääkis järgnevatel nädalatel tihti meteoriidist. Toonased juuli ja august olid palavad ja Nahum nägi ränka vaeva, tehes heina oma kümneaakrilisel niidul teisel pool Chapmani oja; tema kolisev vanker vedas varjulistele teeradadele sügavaid roopaid. Töö väsitas teda rohkem kui varasematel aastatel, ja talle tundus, et vanus hakkab endast märku andma.

      Siis tuli vilja ja lõikuse aeg. Pirnid ja õunad valmisid omasoodu, ja Nahum vandus, et tema viljaaiad õilmitsesid nagu ei kunagi varem. Puuviljad kasvasid ennenägematult suureks ja ebatavaliselt läikivaks, ning neid oli nii arvukalt, et tulevase saagi mahutamiseks said lisatünnid tellitud. Ent küpsemisega koos tuli valus pettumus, sest kogu sellest imekaunist, ent petlikust viljaküllusest ei kõlvanud ükski kübeke süüa. Pirnide ja õunte heasse maitsesse oli hiilinud salakaval kibedus ja jälkus, nõnda et isegi väikseimad suutäied tõid kaasa kestva vastikustunde. Sama oli ka melonite ja tomatitega, ning Nahum nägi kurvastusega, kuidas kogu ta saak kaotsi läks. Seostades sündmused kiirelt, teatas ta, et meteoriit oli mulla ära mürgitanud, ja tänas Taevast, et teised põlluviljad kasvasid kõrgendikul veidi maad edasi.

      Talv tuli vara, ja oli väga külm. Ammi nägi Nahumit harvemini kui tavaliselt, märgates, et too nägi üha murelikum välja. Ka tema ülejäänud pere näis olevat sõnaahtraks muutunud ega käinud enam nõnda järjekindlalt kirikus või ümbruskonna rahvaüritustel. Sellele tagasihoidlikkusele või melanhooliale ei osatud põhjust leida, ehkki kogu majapidamine kurtis aegajalt viletsamat tervist ja ebamäärast ärevustunnet. Nahum ise