Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

ja haisev, ning ühestki suunast ei kostnud ühtki heli. Kolmas võti osutus õigeks ja pärast mõningast kobamist lõi Ammi madala valge ukse pärani.

      Sees oli üsna hämar, sest aken oli väike ja rohmakate laudadega pooleldi kaetud, ning Ammi ei märganud laiadest plankudest põrandal midagi. Hais oli enam kui talumatu, ning enne jätkamist pidi ta teise tuppa taanduma ja naasma, kopsud täis hingatavat õhku. Uuesti sisenedes nägi ta nurgas midagi tumedat, ja täpsemini vaadates karjatas ta kohe. Sellal, kui ta karjus, varjutas hetkeline pilv akna, ning sekund hiljem tundis ta midagi enda vastas; justkui mõnd vastikut aurupahvakat. Ta silme ees tantsisid kummalised värvid, ning poleks praegune õudus teda tuimestanud, oleks ta mõelnud gloobulile meteoori sees, mille geoloogivasar oli purustanud, ja ebatervest taimestikust, mis kevadel võrsus. Hetkel aga mõtles ta ainult pühadustteotavast ebardist tema vastas, mis oli liigagi selgelt jaganud noore Thaddeuse ja loomakarja nimetut saatust. Ent hirmsaim asi selle õuduse juures oli, et isegi tükkideks pudenedes see veel liikus, väga aeglaselt ja vaevumärgatavalt.

      Ammi ei rääkinud mulle sellest stseenist rohkem midagi, ent kogu nurgas ei ilmu tema loosse enam liikuva objektina. On asju, mida ei saa mainida, ja selle üle, mida tehakse inimlikkusest, mõistab seadus teinekord karmilt kohut. Sain aru, et tollesse pööningukambrisse ei jäänud enam midagi liikuvat, ja et jätta sinna midagi, mis suutnuks liikuda, olnuks koletu tegu, mille tegija väärinuks igavest piina. Igaüks peale vankumatu talumehe oleks minestanud või hulluks läinud, ent Ammi naasis läbi tolle madala ukseava täies teadvuses, sulgedes tolle neetud saladuse enda järel luku taha. Nüüd oli vaja tegelda Nahumiga – teda oli tarvis toita ja tema eest hoolitseda ning viia ta kuhugi, kus tema eest hoolt kantaks.

      Jätkates laskumist mööda hämarat treppi, kuulis Ammi alt mütsatust. Ta arvas isegi, et kuulis lämbuvat karjet, ja meenutas närviliselt rõsket pahvakat, mis oli tolles hirmutavas kambris ülal temast mööda uhtunud. Mille oli tema tuppasisenemine ja karjatus üles äratanud? Peatatuna mingist ähmasest hirmust, kuulis ta altpoolt veel hääli. Kaheldamatult oli kuulda mingit rasket lohistamist ja jälgimast jälgimat kleepuvat häält, justkui toimuks mingi kuratlik ja võigas imemine. Seostav meel kihutatud palavikulistesse kõrgustesse, mõtles ta põhjendamatult sellest, mida ta ülal näinud oli. Jumal küll! Millisesse tontlikku unenäomaailma ta küll eksinud oli? Ta ei julgenud liikuda ei tagasi ega edasi, vaid seisis värisedes seal kinnise trepikoja hämaras kaares. Iga tähtsusetuimgi asi sellest stseenist põletas end tema ajju: hääled, õudse ootuse tunne, pimedus, kitsa trepimademe järskus ning – oo, armuline taevas! – nõrk, ent silmnähtav helendus kogu puidus, mida ta nägi: astmetes, käsipuudes, liistudes ning talades.

      Siis kostis õuest Ammi hobuse pöörane hirnatus, millele kohe järgnes kabjaplagin, mis kõneles hullunud põgenemisest. Vaid hetkega olid hobune ja kaarik läinud kuuldekaugusest välja, jättes hirmunud mehe hämarale trepile mõistatama, mis oli nad minema oli peletanud. Ent see polnud veel kõik. Oli kõlanud veel üks hääl, vedel lirtsatus – vesi! – mis pidi olema tulnud kaevust. Ta oli jätnud Sangari selle lähedale kinni sidumata, ja kaarikuratas pidi olema äärekivi vastu põrganud ning ühe kivi sisse lükanud. Ja endiselt hõõgus kahvatu helendus tolles jälestusväärselt iidses puidus. Jumal, kui vana see maja oli! Suurem osa sellest oli ehitatud enne 1670ndat, ja viilkatus mitte hiljem kui 1730ndal.

      Jõuetu kraapimine allkorruse põrandal oli nüüd selgesti kuulda, ning Ammi pigistas kõvemini rasket kaigast, mille ta oli pööningul mingil põhjusel kätte võtnud. End tasapisi ergutades jõudis ta alla ja kõndis julgelt köögi poole. Aga kohale ta ei jõudnudki, sest see, mida otsis, polnud enam seal. See oli tulnud talle vastu, ja teatud mõttes oli see ikka veel elus. Ammi ei teadnud, kas see oli ise roomanud või olid mingid välised jõud teda lohistanud, ent surmatõbi oli tal kallal käinud. Kõik oli juhtunud viimase pooltunni jooksul, ent kokkuvarisemine, hallinemine ja lagunemine olid selle ajaga juba kaugele arenenud. Too oli muutunud õudselt rabedaks ja kuivad tükid koorusid maha. Ammi ei suutnud seda puudutada, vaid vaatas õõvastunult tollesse moonutatud paroodiasse, mis oli olnud nägu. «Mis see oli, Nahum – mis see oli?» sosistas ta, ja lõhenenud, pundunud huuled olid vaevu võimelised viimse vastuse välja ragistama.

      «Eimiski… eimiski… värv… põletab… külm ja märg, aga põletab… elas kaevus… olen näinud… mingi suits… nagu lilled möödunud kevadel… kaev säras öösel… Thad ja Merwin ja Zenas… kogu elav… imeb elu kõigest välja… tolles kivis… pidi tollest kivist tulema, mürgitas kogu paiga ära… ei tea, mida see tahab… too ümar asi, mida nood kolledži mehed kivi seest välja kaevasivad… lõivad selle puruks… sama värvi… täpselt sama, nagu lilled ja taimed… neid pidi veel olema… seemned… seemned… kasvasid… nägin seda alles sel nädalal… murdis vist Zenase maha… ta oli suur poiss, elu täis… lööb su mõistuse uppi ja siis saab su kätte… põletab ära… kaevuvees… sul oli selles osas õigus… halb vesi… Zenas ei tulnudki kaevult tagasi… ei saa minema… tõmbab sind ligi… tead, et miski on tulekul, aga kasu pole… olen seda ikka ja jälle näinud pärast seda, kui Zenas võeti… kus Nabby on, Ammi? … mul on kehva mälu… ei mäletagi, kuna ma teda viimati toitsin… see saab ta kätte, kui me ette ei vaata… ainult värv… tema nägu hakkab seda värvi minema mõnikord õhtuti… ja see põletab ja imeb… see tuleb kuskilt kohast, kus asjad pole nii, nagu nad siin on… üks neist prohvessoreist ütles nii… tal oli õigus… vaata ette, Ammi, see teeb veel midagi… imeb elu välja…»

      Aga see oli kõik. See, mis rääkis, ei võinud enam rääkida, sest oli täiesti kokku tõmbunud. Ammi laotas punaseruudulise laudlina selle peale, mis järel oli, ja tuikus tagauksest välja põldudele. Ta ronis nõlvast üles kümneaakrilisele karjamaale ja komberdas mööda põhjapoolset teed ja metsi koju. Ta ei suutnud mööduda kaevust, mille juurest tema hobused ära olid jooksnud. Ta oli aknast vaadanud ja näinud, et kaevuservast polnud ühtki kivi puudu. Järelikult polnudki vaaruv kaarik midagi paigast nihutanud – plartsatus oli tulnud millestki muust – millestki, mis läks kaevu pärast vaese Nahumiga lõpetamist.

      Kui Ammi oma majani jõudis, olid hobused ja kaarik juba enne teda kohale jõudnud ning ajanud tema naise murest hulluks. Rahustades teda ilma seletusi jagamata, asus ta kohe Arkhami poole teele ja teavitas võime sellest, et Gardneri peret polnud enam. Ta ei jutustanud üksikasjadest, vaid rääkis Nahumi ja Nabby surmadest – Thaddeuse omast teati juba – ning mainis, et põhjuseks näis olevat toosama kummaline häda, mis karja tapnud oli. Lisaks teatas ta, et Merwin ja Zenas olid kadunud. Politseijaoskonnas küsitleti teda tõsiselt ja lõpuks ei jäänud Ammil muud üle, kui juhatada Gardneri tallu kolm politseinikku koos koroneri, arsti ja haigeid loomi ravitsenud veterinaariga. Ammi läks vastu tahtmist, sest pärastlõuna oli möödumas ja ta kartis jääda taeva alla tolles äraneetud paigas, ent teda rahustas veidi nii paljude inimeste kaasatulek.

      Kuus meest sõitsid lahtise vankriga välja, järgnedes Ammi kaarikule, ning jõudsid umbes nelja paiku tollesse katkust võetud maamajja. Nii harjunud kui politseinikud võigaste piltidega ka polnud, ei jäänud ükski neist mõjutamata sellest, mis leidus pööningul ja punaseruudulise laudlina varjus allkorrusel. Talu hall laastatud üldilme oli isegi kole, ent nood kaks murenevat asja olid üle igasuguse piiri. Keegi ei suutnud neid kaua vaadata, ning isegi arstlik uurija tunnistas, et oli väga vähe, mida uurida. Proove sai muidugi analüüsida, niisiis tegeles ta nende võtmisega. Siit saigi alguse segadusttekitav järellugu kolledži laboris, kuhu kaks kolbi tolmuga pärast viidi. Spektroskoobi all ilmutasid mõlemad näidised tundmatut spektrit, milles olnud hämmastavatest valgusribadest mitmed olid täpselt nagu nood, mida oli näidanud kummaline meteoor eelmisel aastal. Selle spektri kiirgamise omadus kadus näidisest kuu ajaga, ning tolm koosnes pärast põhiliselt leeliselistest fosfaatidest ja karbonaatidest.

      Ammi poleks meestele kaevust rääkinud, kui ta oleks aimanud, et nood kohe sealsamas midagi teha plaanivad. Päikeseloojangu aeg lähenes ja ta kibeles minema. Ent ta ei suutnud hoiduda suure koogu kõrval oleva kiviäärise poole närviliselt kiikamast, ning kui üks detektiividest teda küsitles, tunnistas ta, et Nahum oli kartnud midagi seal all nii hirmsasti, et ei olnud isegi mõelnud sinna Merwinit või Zenast otsima minna. Pärast seda ei jäänud muud üle, kui kaev kohe tühjaks teha ja läbi otsida, niisiis pidi Ammi värisedes