Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

UMIST

      Arkhamist läänes kõrguvad metsikud künkad ja leidub orge, mille sügavaid laasi ükski kirves eales raiunud pole. Seal on hämaraid kitsaid jäärakuid, kus puud kasvavad fantastiliste nurkade all, ning kus nirisevad kitsad ojakesed, mis pole eales püüdnud päikesevalguse läigatust. Laugematel nõlvadel asuvad talumaad, iidsed ja kivised, millele ehitatud jässakad, samblassekasvanud majad lasuvad igavikulistena vanade Uus-Inglismaa saladuste kohal suurte vägevate kaljuseinte varjus. Ent nüüd on need kõik tühjad, laiad korstnad varisemas ning sindeldatud küljed kummumas hädaohtlikena madalate viilkatuste all.

      Vana rahvas on ära läinud ja võõrastele ei meeldi siin elada. Kanadaprantslased on seda üritanud, itaallased on üritanud ning poolakadki on tulnud ja läinud. Asi pole milleski, mida saaks näha või kuulda või mõistusega võtta, vaid milleski, mida ette kujutatakse. See koht ei ole kujutlusvõimele hea ega too öösel rahulikku und. See vist ongi, mis võõraid eemal hoiab, sest Ammi Pierce pole neile kunagi rääkinud asjust, mida ta Kummalistest Päevadest mäletab. Ammi, kelle pea pole juba aastaid päris korras olnud, on ainus, kes jäänud ja kes Kummalistest Päevadest veel kõneleb, ja temagi julgeb seda vaid seetõttu, et ta maja on nõnda lähedal Arkhami ümbruse avaratele väljadele ja käidavatele teedele.

      Kord viis tee üle küngaste ja läbi orgude, möödudes sealt, kus praegu asub hävinud nõmm, ent rahvas lõpetas selle kasutamise, ja nii rajati uus, mis teeb lõunas pika käänaku. Jälgi vanast võib taastuva kõnnutaimestiku vahelt veel leida ning ühtteist jääb kahtlemata alles isegi siis, kui pooled orgudest uue veehoidla tarbeks üle ujutatakse. Siis raiutakse need sünged metsad maha ning hävinud nõmm saab uinuma sügaval siniste vete all, mille pind peegeldab taevast ja võbeleb päikesepaistes. Ning Kummaliste Päevade saladused saavad üheks sügavike saladustega; üheks vana ookeani salajaste pärimuste ning ürgse maapõue kõigi müsteeriumidega.

      Kui ma läksin küngastele ja orgudesse uue veehoidla tarbeks vaatlusi tegema, siis öeldi mulle, et too paik olla kuri. Seda öeldi mulle Arkhamis, ning kuna see on väga vana ja nõialegendidest tulvil linn, siis arvasin ma, et too «kurjus» peab olema miski, mida vanaemad on lastele läbi aastasadade jutustanud. Nimi «Hävinud Nõmm» näis mulle väga imeliku ja teatraalsena, ja ma arutlesin, kuidas see võis olla siinse puritaanliku rahva folkloori jõudnud. Siis vaatasin läände jäävat nõlvade ja jäärakute sünget segadikku oma silmaga ega imestanud enam millegi üle peale paiga enda iidse salapära. Kui ma seda maad nägin, oli hommik, ent vari luuras seal alati. Puud kasvasid liiga tihedalt koos, ning nende tüved olid liiga jämedad ühegi terve Uus-Inglismaa metsa kohta. Hämarail alleedel nende vahel oli liiga palju vaikust, ja pinnas oli liiga pehme ligedast samblast ja lõputute kõdunemisaastate kihistustest.

      Lagedates kohtades, enamasti vana tee äärtes, olid väikesed nõlvakutalud – mõnedes veel kõik hooned püsti, mõnedes vaid üks või kaks, ning mõnedest järel vaid üksik korsten või kiirelt mullaga täituv kelder. Kõikjal valitsesid umbrohud ja okaspõõsad, ning varglikud metsloomad krabistasid alustaimestikus. Kõige kohal lasus rahutuse ja ängistuse hägu; tajumus millestki ebareaalsest ja grotesksest, justkui olnuks mõni oluline perspektiivi- või kontrastielement nihkes. Ma ei imestanud enam, miks võõrad siin ei püsinud, sest see polnud piirkond, kus tahtnuks unele jääda. See meenutas liialt mõnd Salvator Rosa maastikku või keelatud puulõiget mõnest õudusjutust.

      Kuid isegi kõik see polnud nõnda kole kui Hävinud Nõmm. Tundsin selle ära samal hetkel, kui ma ta avara oru põhjast avastasin, sest ükski teine nimi poleks niisugusele asjale passinud, ega ükski teine asi sobinud taolist nime kandma. Selle väljendi oleks justkui loonud poeet, kes oli näinud just seda piirkonda. Mulle tundus, et sealt pidi olema tuli üle käinud, ent miks polnud midagi uut peale kasvanud sellele viiele aakritäiele hallile kõledusele, mis lasus taeva all keset metsi ja põlde nagu suur happest õgitud laik? Enamik sellest jäi iidsest teerajast põhja, ent oli veidi ka teisele poole tunginud. Tundsin imelikku vastumeelsust sellele läheneda, ja võtsin lõpuks südame rindu vaid seetõttu, et mu asjaajamised viisid mind nagunii sellest mööda ja läbi. Laial lagendikul polnud mingit taimkatet, vaid ainult mingi hall tolm või tuhk, mida tuuled ei paistnud liigutavat. Puud selle lähedal olid haiglased ja kidurad, mitmed surnud tüved seisid püsti või lebasid külgedelt mädanedes maas. Kui ma kiirustades mööda kõndisin, nägin paremal vana kamina ja keldri ümberkukkunud kive ja telliseid, ning vasakul mahajäetud kaevu haigutavat musta suud, millest tulevad läppunud aurud tegid päikesevalguse toonidega trikke. Isegi pikk ronimine hämaras läbi metsade näis võrdluseks üsna teretulnud, ja ma ei imestanud enam arkhamlaste hirmunud sosinate üle. Ligiduses polnud ühtki teist maja või varet – isegi vanadel aegadel pidi see koht olema olnud üksildane ja kõrvaline. Ning videviku tulles, peljates sellest süngest paigast taas mööduda, kõndisin ma ringiga linna tagasi mööda toda pentsikut lõunapoolset teed. Soovisin omaette, et koguneksid mõnedki pilved, sest mu hinge oli roomanud mingi kummaline pelg minu kohal olevate sügavate taevakuristike vastu.

      Õhtul pärisin ma vanematelt inimestelt Arkhamis Hävinud Nõmme kohta, ja selle kohta, mida mõeldi väljendi «Kummalised Päevad» all, millest paljud puiklemisi pomisesid. Siiski ei saanud ma ühtki head vastust peale selle, et mõistatus oli palju hilisem, kui ma arvanud olin. See polnudki mõni vana legend, vaid miski kõnelejate endi eluajast. See oli juhtunud kaheksakümnendatel, ning üks perekond oli kaduma läinud või tapetud. Kõnelejad ei öelnud midagi konkreetset, ning kuna nad soovitasid mul vana Ammi Pierce’i hulludele juttudele mitte tähelepanu pöörata, otsisin ta juba järgmisel hommikul üles. Olin kuulnud, et ta elab üksinda vanas tudisevas maamajas, seal, kus puud alles hakkavad väga jämedateks muutuma. Koht oli hirmuäratavalt iidne, ja oli hakanud eritama nõrka mädanikuhõngu, mis klammerdub majade külge, mis on liiga kauaks püsima jäänud. Vaid järjekindla koputamisega suutsin ma eaka mehe äratada, ja kui ta jalgu lohistades pelglikult ukse juurde tuli, sain aru, et tal polnud hea meel mind näha. Ta polnud nii väeti, kui ma kartnud olin, ent ta silmad kõõritasid kummalisel moel, ja ta lohakad rõivad ja valge habe paistsid väga haleda ja kurnatuna.

      Teadmata, kuidas täpselt teda jutustama panna, teesklesin äriasjus tulemist; rääkisin talle oma vaatlustest ja küsisin ebamääraseid küsimusi piirkonna kohta. Ta oli palju terasem ja haritum, kui mind oli veenda tahetud, ning ei läinud kaua, kui ta mõistis asja sama hästi kui iga teine, kellega ma Arkhamis vestelnud olin. Ta ei olnud selline, nagu teised maainimesed paikades, kuhu pidid tulema veehoidlad. Temal ei olnud vastuväiteid sellele, et miilide kaupa vana metsa ja põllumaad minema saab pühitud, ehkki võib-olla oleks asi olnud teisiti, kui tema maja poleks mitte tulevase järve piiridest välja jäänud. Kergendus oli kõik, mida ta välja näitas – kergendus muistsete hämarate orgude huku üle, mille keskel ta eluaeg rännanud oli. Ongi parem, kui nad vee all on – jah, parem vee all, pärast Kummalisi Päevi. Ja selle sissejuhatusega jäi tema kähe hääl vaiksemaks, samas kui tema keha vajus ettepoole ja tema parem nimetissõrm hakkas värisevalt, ent sisendusjõuliselt kuhugi osutama.

      Siis kuulsingi ma seda lugu, ning kui ta hääl kähistades ja sosistades aina edasi uitas, judisesin ma suvepäevast hoolimata ikka ja jälle. Tihti pidin ma rääkija heietustest tagasi kutsuma, täpsustama teaduslikke punkte, mida ta vaid hääbuva papagoimälu abil professorite jutust teadis, või aitama täita auke, kus ta loogika ja järjepidevus alla vandusid. Kui see kõik tehtud sai, ei imestanud ma enam, et ta aru veidi katkenud oli, või et Arkhami rahvas Hävinud Nõmmest suurt ei kõnelnud. Kiirustasin enne päikesetõusu tagasi oma hotelli, tahtmata, et tähed minu kohal välja tulevad. Järgmisel päeval naasin Bostonisse, et oma koht üles öelda. Ma ei suutnud enam minna sinna vanade metsade ja nõlvade vidusesse kaosesse, või seista teist korda silmitsi tolle halli Hävinud Nõmmega, kus must kaev mahakukkunud telliste ja kivide vahel sügavalt haigutab. Veehoidla saab peagi ehitatud, ja kõik need iidsed saladused jäävad igaveseks veesüldade alla varjule. Aga isegi siis ei usu ma, et ma tahaksin toda maad öösel külastada – eriti, kui paistavad nood sünged tähed –, ning miski ei suudaks panna mind Arkhami uut linnavett jooma.

      See kõik algas, nagu vana Ammi ütles, meteoriidi tulekuga. Enne seda polnud siinkandis nõiaprotsessidest saadik mitte mingeid metsikuid legende olnud, ja isegi siis ei kardetud noid läänepoolseid metsi pooltki nii palju kui väikest saart keset Miskatonicut, kus Kurat ühe veidra üksiku indiaanlastest vanema kivialtari juures oma õukonna keskel istus. Nood metsad ei kummitanud ja nende imetabane eha polnud Kummaliste Päevadeni kunagi hirmutav olnud. Siis aga oli tulnud too valge keskpäevane pilv, plahvatuste jada õhus ja suitsusammas kaugest metsatagusest orust. Õhtuks olid kõik Arkhamis kuulnud suurest kivist,