Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft

püüded paigutada katkendlikud unenäoheiastused kronoloogilisse ja ruumilisse mustrisse.

      Heiastused ise olid alguses pigem kõigest imelikud kui hirmsad. Mulle näis, et olen tohutus võlvkambris, mille kõrgustesse ulatuvad kivist võlviroided peaaegu kaovad pea kohal mustavatesse varjudesse. Millal või kus see stseen ka toimuda võis, võlvkaare põhimõte oli tuntud sama täielikult ja kasutuses sama ulatuslikult kui roomlastel.

      Seal olid hiiglaslikud ümmargused aknad ja kõrged võlvuksed ning pjedestaalid ja lauad, igaüks tavalise toa kõrgune. Seinu vooderdasid tohutud tumedast puust riiulid, millel paistsid olevad päratud köited, hieroglüüfid selgadel.

      Katmata kivimüüritisel olid kummalised nikerdused, alati kõverjooneliste matemaatiliste mustritena, ja leidus meiseldatud raidkirju samasuguste märkidega nagu hiigelraamatutel. Tume graniitmüüritis oli ebardlikku megaliitilist laadi, kumeratipuliste plokkide jooned sobitusid neile toetuvate nõgusapõhjaliste lademetega.

      Toole ei olnud, kuid hiigelsuurte pjedestaalide pealsed olid täis raamatuid, pabereid ja esemeid, mis tundusid olevat kirjutusvahendid – lillakast metallist kummalise kujuga potsikud ja plekilise otsaga pulgad. Ehkki pjedestaalid olid kõrged, paistis, et saan aeg-ajalt neile ülalt vaadata. Mõnel neist olid suured helendavast kristallist kerad, mida kasutati lampidena, ning seletamatud klaasjatest torudest ja metallvarbadest koosnevad masinad.

      Aknad olid klaasitud ja võretatud tugevana paistvate trellidega. Ehkki ma ei julgenud läheneda ja neist välja kiigata, võisin oma asukohast näha kummaliste sõnajalataoliste taimede kiikuvaid latvu. Põrand oli massiivsetest kaheksanurksetest kiviplaatidest, vaipu ja kardinaid polnud aga üldse.

      Hiljem oli mul nägemusi tuhisemisest läbi tohutute kivikoridoride ning üles ja alla mööda samasugusest hiigelmüüritisest kaldpindu. Treppe polnud kusagil, samuti polnud ükski käik vähem kui kolmekümne jala laiune. Osa ehitistest, kust ma läbi hõljusin, pidid tuhandeid jalgu taevasse kõrguma.

      Allpool oli mitu korrust pimedaid võlvkeldreid ja metallvitstega suletud luuke, mida iial ei avatud ja mis sisendasid ähmast tunnet mingist erilisest ohust.

      Ma näisin olevat vang ja õudustunne lasus rusuvalt kõige nähtu kohal. Ma tundsin, et kui mind ei kaitseks halastav teadmatus, lõhestaksid kõverad hieroglüüfid seintel oma sõnumiga mu hinge.

      Veel hiljem sisaldasid mu unenäod vaateid, mis avanesid suurtest ümmargustest akendest ja hiiglaslikult lamedalt katuselt oma kummaliste aedade, laia viljakandmatu ala ja kõrge lainelise kivirinnatisega, milleni viis kõige ülemine kaldpind.