Süütu. David Baldacci

kaisutas mõlemat, avas akna, ronis välja, laskus vääneldes mööda vihmaveetoru garaaži lamedale katusele, libistas enda tugipostist hoides allapoole, jõudis maha ja jooksis pimedusse.

      Tal tuksles peas üksainus mõte.

      Ma lähen koju.

      Tema kodu oli veelgi väiksem kaksikelamu kui see, kust ta oli just praegu lahkunud. Ta sõitis metrooga, siis bussiga ning edasi läks ta jalgsi. Teel võttis ta ümbriku, astus suure tellistest valitsushoone trepist üles ning pistis ümbriku ukses olevasse postkastipilusse. See oli adresseeritud naisele, kes oli paigutanud tema ja veel kaks last sellesse kahepereelamusse elama. Too oli kena naine ja soovis head, kuid tal tuli tegelda paljude lastega, keda keegi ei paistnud soovivat. Ümbrikus olid fotod sellest paarist, kes mõlemad ahistasid kasulapsi, tegelesid ilmselgelt seadusevastaste tegudega ning istusid narkouimas diivanil, kräkipiibud ja tabletikuhjad selgesti nähtaval. Kui sellest pole kasu, siis ei suuda küll miski aidata, mõtles ta.

      Tüdruk jõudis koju tund aega hiljem. Ta ei sisenenud eesuksest. Ta toimis nõnda nagu alati, kui jõudis hilja koju. Ta võttis kingast tagaukse võtme. Ta püüdis valgust teha, kuid midagi ei juhtunud. See teda ei üllatanudki. Lihtsalt elekter oli tasumata arve tõttu välja lülitatud. Ta libistas käega piki seinu ja läks akendest sisse tungivas kuukumas oma magamistuppa teisel korrusel.

      Tema tuba oli samasugune nagu varemgi. See oli justkui prügimägi, kuid see oli tema prügimägi. Kitarr, ümberringi laiali noodid, raamatud, rõivad ja ajakirjad. Põrandal oli voodit asendav madrats, mida polnud kogu kraami alt õieti nähagi. Ta mõistis, et vanemad olid jätnud tütre toa koristamata, teades, et ta tuleb tagasi.

      Neil oli muresid. Rohkesti muresid.

      Enamik inimesi peaks neid armetuteks, hädisteks narkariteks.

      Aga nad olid tema vanemad. Nad armastasid teda.

      Ja tema armastas neid.

      Ta tahtis nende eest hoolitseda.

      Neljateistkümnesena oli tema sageli ühtaegu ema ja isa, aga vanemad olid sama hästi kui lapsed. Nad olid tema vastutusel, mitte vastupidi. Sellest polnud midagi.

      Ta teadis, et praegu peaksid nad magama. Loodetavasti mitte narkouimas.

      Tegelikult näis elu paremuse poole pööravat. Isa töötas laadijana ning oli juba tervelt kaks kuud seda kohta pidanud. Ema töötas ettekandjana sööklas, kus kahedollariline jootraha oli pigem erand kui tavaline nähtus. Tõsi küll, tema ema ja isa olid paranevad sõltlased, kuid nad tõusid igal hommikul ja läksid tööle. Ainult et narkoprobleemid ja vahetevahel trellide taga istumine jätsid linnavõimudele mulje, et nad ei sobi tütre kasvatajateks.

      Sestap siis karistati teda asendusperede süsteemiga.

      Ainult mitte teda. Enam mitte. Nüüd oli ta kodus.

      Ta näperdas jakitaskus olevat paberitükki. See oli ema kirjake. See oli saadetud kooli ja jäetud kantseleisse. Vanemad kavatsesid sellest piirkonnast ära kolida ning alustada kuskil mujal uuesti. Loomulikult taheti, et nende ainus laps tuleks kaasa. Julie polnud juba ammu nii elevil olnud.

      Ta astus üle koridori vanemate magamistuppa, kuid see oli tühi. Nende voodi oli samasugune nagu tema oma, lihtsalt madrats põrandal. Siin polnud tuba segi. Ema oli selle koristanud. Rõivad olid kokku pandud, ehkki korvidesse. Neil polnud riidekappi ega kummutit. Tüdruk astus magamisasemele ja võttis seinalt foto, millel nad olid kujutatud kolmekesi. Ta ei näinud seda pimedas toas kuigi hästi, aga ta teadis täpselt, keda seal kujutatakse.

      Ema oli pikk ja kõhn, isa lühem ja veelgi luisem. Nad jätsid haiglase mulje ja nõnda see oligi. Aastad uimastite kuritarvitamist olid jätnud paranematuid arme, kroonilisi tervisehädasid ning nende eluiga oluliselt lühendanud. Siiski olid nad alati temaga lahkelt käitunud. Ei teinud talle kunagi liiga. Hoolitsesid tema eest, kui selleks jõudu jätkus. Toitsid teda, hoidsid soojas ja kaitsesid, seda muidugi oma võimaluste piires. Nad ei toonud kunagi oma muresid koju. Seaduserikkumised toimusid kodust kaugemal. Tütar oskas seda hinnata. Ja iga kord, kui ta oli asendusperre antud, nägid vanemad tema tagasisaamiseks ränka vaeva.

      Ta pani ülesvõtte seinale tagasi ja võttis kirjakese, mille ema oli talle kooli saatnud. Ta luges selle uuesti läbi. Õpetus oli selge. Ta oli elevil. See võis olla millegi olulise algus. Ainult nemad kolmekesi siit eemal uues elus. Ainus, mis muretsema pani, oli kirjas toodud varuplaan juhuks, kui nad tütrega kokku ei saa. Samuti oli kirjas peitunud raha. Igaks juhuks. Siiski polnud mingit põhjust, miks vanemad ei oleks saanud temaga kohtuda. Ta arvas, et nad lahkuvad hommikul.

      Ta astus ukse poole, et minna oma tuppa ja pakkida asjad, mida ta polnud kasuvanemate majja kaasa võtnud.

      Samas ta peatus.

      Kostis müra, mis teda tegelikult ei üllatanudki, sest vanemad toimetasid mõnikord kummalisel kellaajal. Arvatavasti nad alles jõudsid koju.

      Järgmine hääl kustutas kõik muud mõtted.

      See oli mehehääl. Mitte isa oma.

      See kerkis. Vihaselt. See küsis isalt, mida ta teab. Kui palju talle oli räägitud.

      Ta kuulis isa oigavat, nagu vaevleks too valus.

      Siis kuulis Julie ema meeleheitlikku häält. Ta käskis sel isikul nad rahule jätta.

      Julie hiilis värisedes trepist alla.

      Tal polnud taskutelefoni ega saanud politseisse helistada. Majas ei olnud ka lauatelefoni. Vanemad ei saanud seda endale lubada.

      Lasku kuuldes tardus ta hetkeks paigale ja tormas siis trepist alla. Alumisele korrusele jõudnud, nägi ta hämaruses, et isa oli seina najal kokku vajunud. Keegi mees sihtis teda relvaga. Must laik isa rinnal valgus üha laiemaks. Tema nägu oli tuhakarva. Ta varises põrandale, tema vehkivad käed paiskasid lambi ümber.

      Relvaga mees pöördus ja nägi tüdrukut. Ta suunas püstoli tema poole.

      “Ei!” kiljus ema. “Tema ei tea midagi.”

      Ehkki ta kaalus vaevalt nelikümmend kilogrammi, lõi ta mehele selja tagant vastu jalgu ja too kukkus valusasti põrandale, pillates relva käest.

      “Jookse, armas, jookse!” karjus ema.

      “Ema!” hüüdis tüdruk. “Ema, mida see…”

      “Põgene! Otsekohe!” kriiskas ema uuesti.

      Tüdruk pöördus ja jooksis trepist üles, aga mees pöördus ja virutas emale ränga hoobi pähe.

      Ta jõudis oma tuppa, kahmas seljakoti, sööstis akna juurde ning haaras metallvõrestikust, kus kasvas luuderohi, mille keegi oli kunagi ammu istutanud. Ta laskus nii kiiresti, et käed rebenesid lahti ja ta kukkus ligi kaks meetrit. Ta tõusis, heitis seljakoti õlale ja jooksis minema.

      Mõni sekund hiljem kostis majast teine pauk.

      Kui laskja majast välja tormas, oli teismeline juba silmist kadunud.

      Aga mees peatus ja kuulatas. Ta kuulis samme. Ta suundus sihikindlalt läände.

      10. peatükk

      Naine astus auto juurde. Arvatavasti mõtles ta miljoneid erinevaid mõtteid, libistades diplomaadikohvri oma sedaan-Toyota tagaistmele, kohe lapseistmete kõrvale. Asjalik professionaal, ema, koduhoidja – seda loetelu võinuks pikalt jätkata nagu paljude naiste puhul.

      Tema must kostüüm oli ostetud valmisriiete äri odavmüügilt nagu enamik tema rõivaid. See oli pärast pikka päeva pisut määrdunud ning kandadele oli tekkinud rakke. Ta polnud rikas, kuid töö, mida ta tegi, oli kodumaa jaoks tähtis. Selle eest tasuti palgatšekiga, mis oli väiksem, kui ta võinuks teenida erasektoris.

      Ta oli jõudnud kolmekümnendate keskele, meeter seitsekümmend kolm pikk ning viimase raseduse järel rohkem kui kaksteist kilogrammi ülekaalus, kuid tal polnud mahti sellega midagi ette võtta. Tal oli kaks last, üks kolmene ja teine vähem kui aastane. Tal oli käsil abielulahutus. Temal ja peagi eksabikaasaks saaval mehel oli ühine laste hooldamisõigus. Üks nädal siin ja teine seal. Ta tahtnuks täielikku hooldamisõigust, kuid