Süütu. David Baldacci

kuidagi vaikust häirinud.

      Käharpea liikus. Siis tõusis mügerik istuli. Poiss hõõrus silmi, haigutas, avas silmad ja vahtis otsa Robiele, kes seisis seal, püstol poja emale suunatud.

      “Tulista!” käskis hääl. “Lase naine maha!”

      Robie ei tulistanud.

      “Emme,” ütles poiss kaeblikult, pööramata hetkekski Robielt pilku.

      “Tulista!” kordas hääl. “Otsekohe!”

      Mees tundus olevat väga närviline. Robie ei osanud kuuldud häält näoga seostada, sest ta polnud juhendajaga kunagi isiklikult kohtunud. Agentuuri tavaprotseduur. Keegi ei osanud kedagi tuvastada.

      “Emme?” Põngerjas hakkas nutma.

      “Lase ka poiss maha,” ütles juhendaja. “Nüüd!”

      Robie võinuks tulistada ja kaduda. Kuul kummalegi rinda. Suurele ja väikesele. Üks last tabanud lõhkekuul purustab tema sisikonna. Robiel pole valikuvõimalust.

      “Tulista nüüd!” käskis hääl.

      Robie ei tulistanud.

      Naine liigutas ennast.

      “Emme?” Poeg torkis teda sõrmedega, kuid vahtis ainiti Robiele otsa. Pisarad veeresid tal mööda kõhnu põski alla. Ta hakkas värisema.

      Naine virgus aegamisi. “Jah, lapsuke?” küsis ta uniselt. “Ära karda, pisike, see on ainult halb unenägu. Emme kaitseb sind. Sul pole midagi karta.”

      “Emme?”

      Naine sikutas öösärki.

      “Hästi, lapsuke, hästi. Emme ärkas juba.”

      Naise pilk peatus Robiel. Ta tardus, kuid ainult hetkeks. Siis tõmbas ta lapse oma selja taha.

      Naine kiljatas.

      Robie tõstis sõrme huultele.

      Naine kiljatas uuesti.

      “Las nad maha!” käskis juhendaja ägedalt.

      “Ole vait või ma tulistan,” ütles Robie naisele.

      Naine karjus edasi.

      Robie tulistas kuuli patja tema pea juures. Selle täidis paiskus laiali, kuul põrkas madratsivedrudest eemale ja tungis põrandasse voodi all.

      Naine lõpetas kriiskamise.

      “Tapa ta!” möirgas juhendaja Robiele kõrva.

      “Ole vait,” ütles Robie naisele.

      Too hoidis pojast kinni ja nuuksus. “Palun, mister, palun. Ärge tehke meile viga.”

      “Lihtsalt ole vait,” ütles Robie. Juhendaja karjus talle ikka veel kõrva. Kui see mees olnuks siinsamas toas, siis oleks Robie selle tõpra lihtsalt vaigistamiseks maha lasknud.“ Võta kõik, mida sa tahad,” pomises naine. “Ainult ära tee meile halba, palun. Ära tee mu lapsele viga.”

      Ta pöördus ja kaisutas poega. Tõstis ta üles, näoga enda oma vastu. Laps lakkas nutmast, puudutas ema nägu.

      Robie tundis midagi enda sisemuses pingule tõmbuvat. Juhendaja ei karjunud enam. Kuularis valitses vaikus.

      Ta pidanuks seda varem märkama.

      Robie viskus edasi.

      Naine karjatas uuesti, arvates, et Robie tahab neid rünnata.

      Aknaklaas purunes.

      Robie nägi, kuidas püssikuul läbistas poisi pea ja siis ka ema, tappes nad mõlemad. See oli kindla käega laskuri kadestamisväärselt täpne lask. Aga Robie ei mõtelnud sellele.

      Naise silmad püsisid Robiel, kuni elu neist kadus. Ta näole tardus üllatusilme. Ema ja poeg vajusid kõrvuti külili. Ema hoidis lapsest ikka veel kinni. Tema käed tundusid surmas oma elutu lapse ümber klammerduvat.

      Robie seisis tema ees, relv langetatud. Ta vaatas aknast välja.

      Varumees varitses ilmselt kohas, kus miski ei takistanud täpset sihtimist.

      Siis võtsid instinktid tema üle võimust ning Robie viskus maha ja veeretas ennast aknast eemale. Põrandal nägi ta veel midagi, millele poleks osanud sel ööl üldse mõteldagi.

      Voodi kõrval põrandal oli lapse kandekorv. Selles magas sügavasti teine laps.

      “Jama,” pomises Robie.

      Ta roomas lähemale.

      Kuular tegi jälle häält. “Lahku korterist,” käskis juhendaja. “Tulepääsuredelit mööda.”

      “Keri põrgu,” vastas Robie. Ta rebis pisikaamera ja kuulari maha, lülitas välja ning pistis taskusse.

      Ta haaras kandekorvist ja tõmbas seda enda poole. Ta ootas teist lasku. Siiski ei kavatsenud ta olla tulistajale kerge sihtmärk. Robie teadis, et mees kuskil seal ei lase huupi. Mõnikord oli tema ise samamoodi pimeduses püssi hoidnud.

      Ta eemaldus aknast ja tõusis, hoides kandekorvi selja taga. See sarnanes suure hantliga. Robie pidi majast lahkuma, kuid ilmselt teistmoodi, kui oli kavandanud. Ta vaatas korteris ringi. Enne lahkumist tuli midagi leida.

      Robie viis lapse magamistoast välja ja silmitses elutuba pliiatslambi valguskiires. Ta märkas naise käekotti. Ta asetas kandekorvi maha, soris käekoti läbi ja võttis naise juhiloa. Ta pildistas seda oma taskutelefoniga. Edasi fotografeeris ta naise ID-kaarti. Tema valitsuse ID-kaarti.

      Mida see… Mälupulk oli sellest vaikinud.

      Lõpuks märkas ta osaliselt dokumentide alla peitunud sinist ristkülikut. Ta haaras selle pihku.

      USA pass.

      Ta pildistas selle kõiki lehekülgi, eelkõige neid, mis osutasid naise välissõite. Ta pani juhiloa, ID-kaardi ja passi tagasi ning haaras kandekorvi.

      Ta avas korteriukse ning vaatas paremale ja vasakule.

      Ta astus välja ja jõudis nelja sammuga trepikotta. Seal jooksis ta ühe korruse võrra allapoole. Hoone plaan väreles silme ees. Ta oli alati meelde jätnud iga korteri, iga elaniku, iga võimaluse. Kuid mitte kunagi varem sel eesmärgil nagu praegu – et põgeneda oma ametikaaslaste eest.

      Number 307. Talle meenus, et seal elab kolme lapse ema. Ta suundus sinnapoole, jalad liikusid kiiresti piki koridori, puudutades ainult põgusalt viletsat vaipkatet.

      Lausa ime, et pisike magas ikka veel. Robie ei olnud last pärast tema kaasakahmamist õieti vaadanudki. Ta silmitses teda nüüd.

      Samasugused käharjuuksed nagu surnud vennal. Robie teadis, et laps ei mäleta kunagi venda. Ega ema. Elu polnud mõnikord lihtsalt ebaõiglane, see oli traagiline. Ta asetas kandekorvi korteri number 307 ukse taha. Robie koputas kolm korda. Ta ei vaadanud ringi. Kui keegi mõnest korterist juhtuks välja vaatama, siis näeksid nad ainult tema selga. Ta koputas veel ühe korra ja pööras jälle pilgu lapsele, kes juba niheles. Robie kuulis kedagi uksele lähenevat ja siis ta kadus.

      Laps elab selle öö üle.

      Robie oli päris kindel, et temal pole seda loota.

      13. peatükk

      Robie laskus teisele korrusele. Tal oli kaks võimalust.

      Maja tagakülg ei tulnud kõne allagi. Seal varitses täpsuskütt. Seik, et juhendaja oli käskinud tal lahkuda tulepääsuredelit mööda, ütles Robiele kõik, mida tal oli tarvis teada. Kui ta olnuks sealtkaudu ronimiseks parasjagu rumal, siis lõppenuks see kuuliga peas.

      Hoone esikülg jäi samal põhjusel kõrvale. Üksainus hästi valgustatud väljapääs tähendas seda, et ta võinuks endale sama hästi märklaua otsmikule joonistada, kui varumeeskond minut hiljem segaduse koristamiseks kohale saabub. Seega jäid ainult maja kaks otsa. Kaks võimalust, kuid Robie pidi valima ühe. Pealegi kiiresti.

      Ta juba liikus, kaalutledes, kas 201 või 216. Esimene paiknes hoone vasakus otsas, teine paremas. Laskur maja taga võis liikuda vasakule või paremale ning katta seega korraga nii tagakülge kui üht otsa.

      Niisiis