Süütu. David Baldacci

vaade.

      Eelhelikiirusega kuul tabas teda täpselt keset laupa ja purustas aju. Ta varises nahktoolile ja libises sealt aeglaselt põrandale. Aju hallaine, veri, luukillud ja koeräbalad määrisid lennuki äsjase kauni interjööri.

      Venelane kargas püsti, kuid tal polnud relva. See oli uksel ära võetud. Palestiinlane istus lihtsalt tardunult paigal.

      Ihukaitsjad toibusid jahmatusest. Üks osutas purustatud lennukiaknale. “Välja!”

      Nad tormasid ukse poole.

      Kaks valvurit lennuki juures olid juba haaranud relva ja tulistasid sinnapoole, kust oli tulnud saatuslik lask.

      Kuulid plaksatasid Robie peidiku ümber. Ta sihtis ja tulistas vastu. Esimene valvur kukkus, kuul peas. Teine varises kokku mõni hetk hiljem, süda kuulist läbistatud.

      Robie suunas oma kõrgelt positsioonilt püssitoru lennukiuksele. Ta tulistas viis kuuli selle keskele, rikkudes avamismehhanismi. Ta pöördus ja laskis puruks piloodikabiini akna ning ühtaegu juhtimismehhanismid. Suur lind jääb mõneks ajaks maapinnale. Ülesande täitmist võimaldas asjaolu, et kuulikindel soomus oli lennukitele paigutamiseks liiga paks ja raske. Niisiis oli see lihtsalt sada miljonit dollarit maksev varakamber väga suure Achilleuse kannaga.

      Ta oli sihtmärgi tapnud.

      Jäi kõige raskem osa.

      Lahkumine.

      Ta kiirustas tasakaalu hoides piki kandetala, kuni jõudis angaari kaugemas otsas seinani. Ta lükkas akna lahti, kinnitas trossi hoiderõnga külge, mille oli eelmisel ööl kohale kruvinud, ja laskus jalgadega vastu seina tõugates hoogsalt alla. Ta tallad puudutasid asfalti ning juba jooksis ta ida poole, eemaldudes angaarist ja surnud printsist. Ta ronis üle aia ja hüppas teiselt poolt alla. Selja tagant kostis hüüdeid. Valguskiired läbistasid pimedust. Teda tulistati, kuulid lendasid kaugelt mööda. Ta teadis, et nõnda ei jää kauaks.

      Auto kihutas lähemale. Ta heitis varustuse tagaistmele ja hüppas sisse. Sõiduk võttis paigast veel enne seda, kui ta jõudis ukse kinni tõmmata. Robie ei vaadanud autojuhti ning too tedagi mitte. Auto sõitis kõigest mõne kilomeetri kaugusele Tangeri äärelinna ja peatus siis. Robie lipsas välja, eemaldus põiktänavat pidi, sammus veel sada viiskümmend meetrit ja sisenes väikesse hoovi. Seal seisis sinine Fiat. Ta vajus juhiistmele, haaras päikesevarju tagant võtmed ja käivitas mootori. Ta andis gaasi ja sõitis hoovist välja. Viis minutit hiljem lähenes ta Tangeri südalinnale. Ta sõitis sealt läbi sadamasse ja peatas auto parklas. Ta tõstis tagaluugi üles ning võttis pakiruumist väikese koti, milles olid rõivad ja muud tarvilikud esemed, ka reisidokumendid ja kohalik raha.

      Ta ei suundunud kiirparvlaevale, millega oli saabunud Hispaaniast, vaid läks hoopis Tangerist Barcelonasse suunduvale aeglasele laevale. Barcelonast Tangeri tulekuks oli sel kulunud kakskümmend neli tundi, tagasisõit pidi kestma veel kolm tundi kauem.

      Tema tööandja oli ostnud kolme inimese perekonnakajuti pileti, mitte lihtsalt istekoha. Ta sisenes kajutisse, pani koti ära ja heitis koikule. Mõni minut hiljem libises parvlaev sadamast välja.

      Robie taipas loogikat. Keegi ei oskaks arvata, et palgamõrvar põgeneb laevaga, millel kulub sihtkohta jõudmiseks terve ööpäev. Kontrollitakse lennujaamu, kiirlaevu, maanteid ja raudteejaamu. Mitte aga vana loksuvat küna, millel kulub Vahemerel mõnesaja kilomeetri läbimiseks kakskümmend seitse tundi. Tegelikult saabub ta alles kahe päeva pärast, sest südaöö hakkas kätte jõudma.

      Robiel oli olnud kaugjälgimisseade, millega ta kuulis lennukis viibinud printsi ja kahe ülejäänud mehe kõnelust. Pääs relvade juurde. Aastakümneid kestnud ettevalmistus. Suured summad hiljem. Seda tuleb jälgida. Ent see polnud enam tema töö. Tema oli oma ülesande täitnud. Ta esitab ettekande ja teised jätkavad. Ta oli kindel, et isegi Saudi kuninglik perekond hingab kergendatult, kuuldes ühe oma musta lamba kõrvaldamisest. Nende ametlik avaldus taunib niisugust vägivallaakti. Nad nõuavad põhjalikku juurdlust. Nad teesklevad, marutsevad ja halisevad. Vahetatakse jõulisi diplomaatilisi noote. Ent omavahel olles öeldakse tapja terviseks tooste. Teisisõnu, nad kiidavad ameeriklasi.

      See oli olnud puhtalt sooritatud operatsioon. Robie oli saanud printsi sihikuristile juba hetkel, kui too sportmaasturist väljus. Ta võinuks ta juba siis kõrvaldada, kuid soovis siiski oodata, kuni prints jõuab koos ihukaitsjatega lennukisse. Kui nood jäävad lennukisalongis lõksu, siis on tal põgenemiseks rohkem aega. Ta oli kaotanud lennukisse sisenenud printsi umbes pooleks minutiks silmist, kuid märkas seejärel taas, kui too piki vahekäiku sammus ja laua äärde istus.

      Robie oli sihtinud Talali pähe, ehkki see nõudis suuremat lasketäpsust, sest talle hakkas teleskoopsihikus midagi silma. Kui prints toolil ettepoole kummardus, nägi Robi tema rüü all kinnitusrihmu. Talal kandis kuulivesti. Kellelgi ei ole peas kuulivesti.

      Robie oli veetnud kolm päeva ja ööd oma elust kõrgel varitsedes, kus ta kusi purki ja sõi energiabatoone, oodates sihtmärki hoones, mis pidi usutavasti olema kindlalt suletud ja täiesti ohutu paik.

      Nüüd oli prints surnud.

      Talali plaanid surevad koos temaga.

      Will Robie pani silmad kinni ja uinus, kui parvlaev leebelt õõtsudes aegamisi üle Vahemere vaikse vee rühkis.

      7. peatükk

      Seekord oli teisiti.

      Kõik toimus kodu lähedal.

      Nii lähedal, et see oligi kodu.

      Oli möödunud ligi kolm kuud Tangerist ja Khalid bin Talali surmast. Ilm oli jahedam, taevas pisut hallim. Robie polnud kogu möödunud aja jooksul kedagi tapnud. Harjumatult pikk tegevusetult möödunud aeg, kuid tal polnud sellest midagi. Ta jalutas, luges raamatuid, sõi väljas, reisis kellegi surma põhjustamata siinseal. Teisisõnu, ta käitus normaalselt.

      Ent siis saabus mälupulk ning Robie pidi normaalse käitumise lõpetama ning taas relva haarama. Ülesanne oli teatavaks tehtud kaks päeva tagasi. Ettevalmistusteks ei jäänud kuigi palju aega, kuid mälupulk teatas, et ülesanne on ülimalt pakiline. Ja kui mälupulk kõneles, siis Robie tegutses.

      Ta istus elutoas toolil, kohvitass käes. Varahommikust hoolimata oli ta juba mitu tundi ärkvel olnud. Mida lähemale uus missioon jõudis, seda vaevalisem oli tal magada. Nõnda oli temaga alati olnud – mitte niivõrd ärevusest, kui põhjaliku ettevalmistamise ihast. Ärkvel olles lihvis tema aju lakkamatult plaani, leidis vigu ja kõrvaldas need. Magades ei saanud seda teha.

      Sel tegevusetuse ajal püüdis ta realiseerida oma kunagist seltskondliku suhtlemise plaani ning koguni võttis vastu kutse mitteametlikule koosviibimisele, mille üks naabrimees korraldas oma kolmanda korruse korteris.

      Kohale oli tulnud kõigest kümmekond inimest, kellest mõni elas samas majas. Naaber oli Robiele mitut oma sõpra tutvustanud. Ent Robie tähelepanu keskendus kiiresti ühele noorele naisele.

      See naine oli hiljuti siia elama asunud ja sõitis igal hommikul kell neli jalgrattaga Valgesse Majja, kus ta töötas. Robie teadis seda, sest oli saanud tema kohta andmeid. Ja ta teadis, et naine läheb varakult tööle, sest oli teda sageli läbi piilumissilma jälginud.

      Ta oli Robiest märksa noorem, meeldiv ja vähemalt pealtnäha arukas. Nende pilgud olid mitu korda kokku puutunud. Robie tajus, et naine on vist samamoodi sõpradeta nagu temagi. Samuti tundis ta, et juttu alustades poleks naisel selle vastu midagi. Ta oli kandnud lühikest musta seelikut ja valget pluusi. Ta juuksed olid kuklal hobusabasoengusse seatud. Tal oli napsipokaal käes ning ta vaatas üsna tihti Robie poole, naeratas ja pööras siis pilgu kõrvale, jätkates kõnelust kellegi teisega, keda Robie ei tundnud.

      Robie oli mitu korda kavatsenud talle läheneda. Ometi ei teinud ta seda ja lahkus koosviibimiselt. Väljudes vaatas ta tagasi naise poole. Too naeris kellegi märkuse peale ega vaadanud kordagi talle järele. Võib-olla ongi nõnda parem, mõtles Robie. Tõepoolest, mis mõtet sellel olekski?

      Robie tõusis ja vaatas aknast välja.

      Sügis oli saabunud. Pargipuude lehed muutsid juba värvi. Õhtud olid jahedad. Suveniiskus saatis veel mõnikord neid, kuid märksa