Süütu. David Baldacci

Ta oli relvastatud. Ta oli osav laskur. Ta kandis isegi siseruumides peegelpäikeseprille. Keegi ei näinud, kuhu ta vaatab. Pealegi olid neil erilised suurendusläätsed, millega nägi sedagi, mida paljas silm ei märganud. Ent tal polnud kuklas silmi.

      Livrees kelner lähenes, kuid ta ei toonud jooke, vaid ainult salvrätte. Printsil olid oma pokaalid ja napsid kaasas. Ta ei kavatsenudki ennast mürgitada lasta. Ta valas oma Bombay Sapphire’i džinni ja lisas toonikut. Ta rüüpas, silmad vilasid ringi, teadvus osaliselt keskendunud eelseisvale kohtumisele. Ta oli kõikideks ootamatusteks valmis.

      Ainult mitte eesnäärme suurenemiseks.

      See tegi tüli, millega isegi tema rikkus ei tulnud toime. Ta ei saanud käskida, et keegi teine tema eest kuseks.

      Ihukaitsjad hoolitsesid selle eest, et tualettruum oleks vaenlastest vaba, et seal poleks lõhkeaineid ning et sinna pääseks ainult ühest uksest. Abi pihustas valamut, klosetipotti ja kabiini bakteritõrje preparaadiga. Miljardäridest kuninglikud isikud enamasti ei kasuta pissuaari.

      Talal sisenes puhastatud kabiini, sulges enda järel ukse ja pani selle taskurätti näppude vahel hoides riivi. Ta oli enne sisenemist pika rüü ära võtnud. Ta kandis eritellimusel õmmeldud ülikonda, mis maksis kümme tuhat Briti naela. Tal oli viiskümmend niisugust ülikonda ning ta ei mäletanud, kus kõik asuvad, sest oli jätnud need oma valdustesse maailma paljudes paikades. Ta polnud isegi noormehena reisinud liinilennukitega. Igas majas oli tal oma teenijate meeskond. Hotellides peatumisel üüris ta korraga terve korruse, et ei peaks sisenedes ennast lihtinimeste nägemisega alandama. Ta liikus kõikjal kas autokolonnis või kopteriga. Nii rikkad inimesed nagu tema ei konutanud liiklusummikutes. Ta elas kujuteldamatus rafineeritud luksuses. Ja ta pidas seda igati sobivaks, sest enda meelest erines ta teistest inimolenditest.

      Ma olen parem. Palju parem.

      Sellegipoolest pidi ta oma püksiaugu ise lahti sikutama nagu iga mees, olgu too rikas või vaene. Ta silmitses kabiiniseina enda ees, mis oli kaetud rõvedate joonistuste ja sõnadega. Just lääne mõju põhjustas kõike seda, selles oli ta veendunud. Selles maailmas tohtisid naised autot juhtida, töötada väljaspool kodu ja rõivastuda hoorade moodi. See laostas maailma. Isegi tema enda riigis räägiti juba, et naised tohivad hääletada ja teha muudki, mis pidanuks olema ainult meeste pärusmaa. Kuningas oli arust ära; veelgi hullem, ta oli lääne hüpiknukk.

      Ta vajutas kingatallaga loputuskasti hoovale, vedas püksiluku kinni ja tõmbas ukseriivi eest. Käsi pestes silmitses ta oma peegeldust. Talle vaatas vastu viiekümneaastane mees, kel oli hall habe ja kogukas vats. Tema varandus ületas kaheteistkümne miljardi dollari piiri, mis seadis ta ajakirja Forbes järgi maailmas rikkuselt kuuekümne esimesele kohale. Ta oli võtnud naftaraha ja mahutanud selle paljudesse tulusatesse tehingutesse, kasutades oma äriosavust ja rahvusvahelisi sidemeid. Ta paiknes kuskil venelasest oligarhi, kes oli Nõukogude Liidu lagunemise järel gangsteritaktikat kasutades sõna otseses mõttes peaaegu muidu napsanud riigivara, ja pisut üle kahekümnese tehnokuninga vahel, kelle firma polnud veel kümmet sentigi kasumit teeninud.

      Ta väljus tualettruumist ja sammus tagasi laua juurde, ihukaitsjad kindlas rombikujulises rivistuses tema ümber. Ta jäljendas Ameerika Ühendriikide salateenistuse taktikat. Reisidel saatis teda isiklik arst nagu USA presidentigi. Miks mitte jäljendada kõige tugevamaid, mõtles ta.

      Enda meelest oligi ta sama tähtis nagu USA president. Tegelikult tahtnuks ta astuda tema asemele vaba maailma de facto juhina. Ehkki see tema juhitav maailm poleks sugugi nii vaba, alates naistest.

      Napsid lõpetatud, siirdusid nad õhtusöögile restorani, mis oli ainult nende jaoks reserveeritud, et prints saaks rahus süüa, kartmata võõraste sekkumist. Pärast seda pani ta jälle rüü selga ja sõitis tagasi oma reaktiivlennuki juurde, mis paiknes linnalähedase eralennukite parkla turvatud angaaris. Hummerid sõitsid avatud angaariväravast sisse ja peatusid suure reaktiivlennuki juures. Kui enamik lennukeid oli värvitud valgeks, siis see oli üleni must. Just see värvus meeldis printsile. Tema arvates oli see mehelik ja vägev ning kätkes endas käegakatsutavat ohuelementi.

      Nagu tema isegi.

      Angaarivärav sulgus, enne kui ta Hummerist väljus.

      Ainuski optilise sihikuga vintpüssiga varustatud laskur ei näe paokil väravapoolte vahel sihtmärki.

      Ta astus trepist üles, puhkides kõrgemale jõudes üha tugevamalt.

      Angaarivärav avatakse uuesti alles siis, kui lennuk suundub stardirajale.

      Nõupidamine toimub seisvas lennukis. See kestab ühe tunni. Prints kontrollib toimuvat.

      Ta oli harjunud kõike valitsema.

      Sellest harjumusest tuli tal peagi võõrduda.

      6. peatükk

      Lennukitrepi jalamil valvas kaks ihukaitsjat. Ülejäänud turvajad viibisid lennukis, ümbritsedes rünnaku oletatavat sihtmärki. Uks oli kinni ja lukustatud. Lennuk oli nagu varakamber. Väga kallis varakamber. Ainult et sellelgi olid oma nõrgad kohad nagu igal varakambril.

      Prints istus salongi põhiosas kõige tähtsamal kohal laua ääres. Interjöör oli täielikult tema enda kujundatud. Lennukisse oli paigutatud ligi 750 ruutmeetrit marmorit ja eksootilisi puitpaneele, idamaa vaipu ning juba ammu surnud kuulsate kunstnike hurmavaid maale ja skulptuure, mida ta sai kaheteistkümne kilomeetri kõrgusel kiirusega kaheksasada kilomeetrit tunnis kihutades imetleda. Talal oli mees, kes kulutas oma raha, nautides nõnda rikkust.

      Ta pilk libises meestele laua ääres. Neid oli kaks. Üks venelane, teine palestiinlane. Kummaline kooslus, kuid see huvitas printsi.

      Nad olid lubanud õige hinna eest teha midagi, mida sõna otseses mõttes igaüks, prints kaasa arvatud, oleks pidanud võimatuks.

      Prints köhatas. “Kas tulete tõepoolest sellega toime?” Tema hääletoon tunnistas sügavat umbusku.

      Venelane, turske täishabemega kiilaspäine mees, kes jättis millegipärast vanka-vstanka ehk uppmehikese mulje, noogutas aeglaselt, kuid kindlalt.

      “Mind huvitab, kuidas see on võimalik, sest mulle on öeldud, nagu oleks isegi proovimine absoluutselt mõttetu,” ütles prints.

      “Ahela tugevuse määrab selle kõige nõrgem lüli.” Seda ütles palestiinlane. Ta oli väike mees, kuid veelgi lopsakama habemega kui venelane. Nad sarnanesid puksiiri ja lahingulaevaga, kuid oli selge, et pisem oli nende partnerluses juhtkohal.

      “Ja mis on see nõrgim lüli?”

      “Üks isik. Aga see isik seisab teie soovitu kõrval. See isik kuulub meile.”

      “Ma ei taipa, kuidas see on võimalik,” ütles prints.

      “Jutt pole lihtsalt võimalusest. See on fakt.”

      “Kui see ongi nõnda, siis kuidas ta pääseb relvade juurde?”

      “Mainitud isiku töö võimaldab juurdepääsu vajalikule relvale.”

      “Kuidas te saite niisuguse isiku?”

      “Üksikasjad pole olulised.”

      “Mulle on see oluline. See inimene peab olema valmis surema. Muud võimalust pole.”

      Palestiinlane noogutas. “See tingimus on vastuvõetav.”

      “Miks? Läänlased ei tee seda.”

      “Ma ei öelnud, et see isik on läänlane.”

      “Nuhk?”

      “Tema ettevalmistamiseks on kulunud aastakümneid.”

      “Miks?”

      “Miks üldse keegi meist midagi teeb? Me usume teatud ideedesse. Ja me peame tegutsema oma uskumuste realiseerimise nimel.”

      Prints vajus vastu toolileeni. Tundus, et ta on huvitatud. Palestiinlane jätkas: “Plaanid on paigas. Kindlasti mõistate, et millegi niisuguse korraldamiseks vajatakse suuri summasid. Suurem osa pärast. Meie isikul pole praegu midagi karta. Kuid see võib peagi muutuda. Kõikjal leidub silmi ja kõrvu. Mida kauem me ootame, seda suuremaks