Suluseis. Helen Eelrand

püüab oma tavapärast, kergelt tõrksat tooni lahkemana hoida – ikkagi laps ju.

      „Kuule, ma tõesti ei tea,” venitab Lily, „nad panid talle opi kolme nädala pärast kirja. Siis saab vist täpsemalt teada, mis värk on.”

      „Mis sa nüüd arvad…” Erik pöörab pingelise pilgu Lily kahvatule näole. „Mismoodi mina saaksin praegu kasulik olla? On sul endal millestki puudus? Või arvad, et äkki vajab Ann-Thea midagi?”

      Esmakordselt nende vestluste jooksul ei reageeri Lily kohe ja vajub mõttesse.

      „Ma ei taha kodus olla. Seal on vastik. Luís Miguel vingub kogu aeg. Kogu aeg! See on Ann-Thea süü, et ta meile võeti. Mina ütlesin algusest peale – pole meile mingit vahetusõpilast vaja, sest minu sõbrad või nende sõbrad ööbivad jumala tihti meie juures. Nagu faking koerte varjupaik! Ja nüüd on Ann-Thea haige. Ta ei räägi kellegagi ÜLDSE! Ja Raul joob pidevalt. Tema ei räägi ka eriti midagi. Tal pohui.”

      Erik hingab situatsiooni üle aru pidades nina kaudu välja. See kõik ei kõla paraku otseselt nii, nagu oleks tema võimuses midagi parandada.

      „Luís Miguelile ütle, et võtku ennast kokku. Kui vana ta on? Sinuvanune? Saab hakkama küll. Rauli suhtes ei oska nõu anda, ausõna. Ma arvan, et tal on raske, aga kindlasti teil kõigil on. Eks ole? Sinul on, Ann-Theal on… Esimene asi on iseendaga hakkama saada,” räägib Erik endalegi üllatuseks väga mõistlikku juttu ja annab omale kohkumusega aru, et naudib seda mingil määral. Autoriteeti siis täpsemalt.

      „Ann-Thea puhul peame operatsiooni ära ootama. Enne ei saa keegi midagi ette võtta. Võin sulle lubada, et kui mingit erilist ravi vaja on, siis ma aitan. Aitan otsida haiglaid või ravi kinni maksta või muud, mida vaja peaks minema. Uurime asja! Niimoodi saab ta terveks, ära muretse!”

      Erik usub end ise ka. Vaadates paksus jopes trööstitult koogutavat kogu, leiab ta äkitselt üles kogu kindlameelsuse või vähemalt motivatsiooni anda oma parim. Mis seal salata, selle taga on ju samas ka ammune tung olla isa, saada ja kasvatada lapsi, keda tal seni pole. Tema kunagise pinginaabri tütar on samas juba seitseteist.

      Igal suvel, rohkem küll ikooni kui treenerina omanimelist laagrit juhatades on Erik tihti sama mõtteni jõudnud: tema poeg võiks praegu siinsamas mängida. Või tütar. Või ka mitte mängida, peamine, et ta olemas oleks.

      „Tahad, teen sulle pitsa välja? Mul ikkagi sünnipäev ju?” naeratab ta Lily suunas ning on valmis gaasipedaalile vajutama, kuni too karvase äärega kapuutsi varjust vaevu noogutab. Ise kõhust kinni hoides, otsekui kannataks talumatu valu käes.

      1994

      Ka Simone moodustus neil nädalail üleni valust.

      Erik polnud kunagi tunnetanud, et võõras või ka iseenda valu saab nii vastik ja nii isiklik olla.

      Erik ise oli muidu seni olnud hästi valutaluv. Nii klubi kui ka noortekoondise arstid olid selle üle korduvalt pead murdnud – kuidas Erik suudab. Kaasmängijaid hambaid kiristama ja murul väänlema sundinud vigastused elas Erik häält tegemata üle mängu lõpuni. Teinekord üsna ohtlikult, sest valuvaigistite ja masseerimise asemel tuli arstidel hiljem teda seda tõsisemalt lappida. Kuid Erikut lihtsalt valdas teadmine, et karjumine muudab kõigi, kaasa arvatud ta enda jaoks asjad palju keerulisemaks.

      Eriku emale meeldis tihti rääkida lugu sellest, kuidas poiss kolmeaastasena abiratastega jalgrattalt kukkus ja näoli vastu asfalti lendas, aga ikkagi häält tegemata ratta käekõrval koju talutas.

      „Ah, selline, tundetu, ma olengi,” poetas Erik juba veidi vanemana seepeale tagasihoidlikult muiates.

      Simone suhtes polnud ta siiski tundetu, vaid abitu. Vaevu kuu-poolteist ühes pingis istudes ajas Simone ahastus teda ühelt poolt raevu, teisalt suurendas soovi kas või kellegi suurema poole pöörduda, et see ometi lõpeks. Ta ei tundnud toda Rometit ja lükkas temaga kohtumist pahaaimamatult edasi, kuid ikkagi – 24aastaselt surra oli saatuse poolt ilmselgelt ülekohtune. Ja kõige ülekohtusem oli see Simone suhtes.

      Palvetamine, leeritamine ja kiriklikud laulatused-matused olid viimasel ajal just moodi tulnud ning kõigile osalistele peaaegu möödapääsmatud. Erik polnud lõplikult otsustanud, kuidas neisse suhtuda. Tädipoeg Olavi laulatusel väikeses maakirikus oli ta kahe aasta eest käinud. Jumala kohalolu küll ei tunnetanud, aga juurdlema selle üle, kas ja milleks, pani see pidulik-tõsine orelist saadetud meeleolu siiski.

      Nüüd äkki leidus hetki, mil Erik mõtles tõsimeeli Simonega abiellumisest. Veidral kombel mitte Kristeli, vaid just Simonega. Kristeli oleks võinud lihtsalt rajalt maha võtta ja sellest kavatsusest ei loobunud ta salamisi korrakski. Kõik see võttis lihtsalt aega.

      Simone… Temaga oleks Erik lihtsalt tahtnud muudel hetkedel koos olla. Abielust kui sellisest Erikul muidugi erilist ettekujutust ei olnud. Tema isa lahkus aastaid tagasi nelja tuule poole, kõigi tärkavate kooperatiivide, hetkeäride ja verinoorte missivälimusega sekretäride teed. Ükski neist suhetest ei jäänud muidugi pidama. Vaevu õppis Erik oma uue, endast napilt mõni aasta vanema kasuema nime selgeks, kui järgmisel külaskäigul isa juurde polnud temast maha jäänud isegi parfüümihõngu.

      Sellest lähtuvalt tahtis Erik ise teisiti käituda ja taguski seetõttu omale pähe põhimõtet: koos elada tuleb kellegagi, kellega sul tore olla on. Siis tundusid olevat suuremad võimalused koos püsida. Simonega oligi tal tore.

      Ta ei teadnud, kas Simonet oleks abielluminegi aidanud. Osta-omale-preili-tüüpi tüdruk ilmselt sellistest asjadest üldse ei mõelnudki ja milleski muus arusaadavalt end väljendada, nagu selgus, ta end ka ei osanud.

      „Mis on?” üritas Erik nii mõnelgi korral sosistada, kui nägi kõrvalistujat matemaatika- või geograafiatunnis salaja nina alt tatti pühkimas. Aga vastust ei tulnud. Simone püüdis seepeale nina lihtsalt vaiksemalt luristada.

      Simone oli priimus igas aines, muusikast matemaatikani, kirjandite kirjutamisest kehalise kasvatuseni. Pärast esimesi kuid samas klassis ja pingis hakkas Erik tasakesi mõistma, miks ülejäänud klass Simonet ei sallinud.

      Simone oli ilmselt juba mõnda aega tagasi ära õppinud, et käetõstmine või pingist püsti hüppamine ülesande esimesena lõpetamise puhul on nõme, titekas ja pugejalik. Ebasolidaarne ülejäänute suhtes. Nõnda ta siis niheles valmis saades lihtsalt vaikides Eriku kõrval, esmalt võidukas, aga hiljem juba sarkastiline muie huulil.

      „Arvad sa tõesti, et ta ei õpi tegelikult salaja kodus?!” kortsutas Kristel põlastavalt kulmu. Ta suvatses just mõne päeva eest Erikuga uuesti rääkima hakata. „Simone üritab sulle lihtsalt muljet avaldada, pugeja, nagu ta on.”

      Eriku meelest oli Simone kõike muud kui pugeja. Kellele ta puges? Õpetajatele kindlasti mitte, neile meeldis Simone oma kiire taibu tõttu niigi. Seda suuremat ebapopulaarsust kasvatas Simone aga klassikaaslaste silmis.

      „Mhh, anna siia,” võis tüdruk pahaselt ühmata, kui Erikul mõne matemaatikaülesande lahendamine kauem aega võttis. „Sa ei saa ikka sittagi aru!”

      Erik lasi meeleldi tal toimetada, sest igasuguste ülesannete lahendamine viis Simone hasarti. Siis väljus ta korrakski viimase aja tardunud olekust.

      Erikut häiris väga, et Simone oma venda isegi ei maininud. Erik poleks osanud temaga ka siis kaasa rääkida, aga ta võiks kas või kuulata. See polnud üldse Simone moodi asju enda sisse jätta. Las ta siis parem lahendas füüsikaülesandeid või viskas kooli korvpallinaiskonna eest neid kõige väärtuslikumaid punkte.

      „Millal sinu sünnipäev on?” julges Erik Simonelt ühel päeval küsida.

      „12. detsember,” vastas Simone viivitamatult, „aga sinu oma on juba ülehomme.”

      Vastas tõele.

      Erik polnud kunagi olnud suurem asi sünnipäevade pidaja. Tõsi, nooremana ootas ta neid mingil määral, kuid peamiselt siiski ema tehtud ja isa saadetud kingitusi. Aga tähistama polnud Erik neid harjunud.

      Ka poisi ema ei pidanud iial oma sünnipäevi, tal olidki ainult mõned üksikud sõbrannad ja paar vanaldast sugulast.