Suluseis. Helen Eelrand

Simone istus ta kõrval ja tegi ahvinägusid, kui Erik grammatikas eksis. Erik tahtis neile kõigile ju muljet avaldada. Nemad olid see perekond, keda ta oleks siiralt omale soovinud.

      Olgu siis pealegi, mõtleb Erik natuke tuttava heldimusega ja kinnitab sõbrakutse. Üks teismeline fänn ees või taga, mis seal tegelikult vahet on. Pealegi meenub mehele Lily toonane väide, et jalgpallist ei huvitu ta üldse. Lilyl oli suva, tema tuli lihtsalt tolle argentiinlasest vahetusõpilase pärast. See eristab teda Simonest vägagi. Õnneks, võib-olla.

      Ajutise nõrkuse ajel – ning lubades, et teeb tõesti kiiresti, ta ei saa trenni hilineda – vaatab Erik läbi mõned Lily Facebooki fotod, sest sõbrana on tal neile nüüd ligipääs. Erik pole ometi mingi pervert, kes alaealiste plikade fotodest huvituks. Tüdruku ema oli tema… sõbranna. Pinginaaber isegi.

      Sajad, lugematud, kohati üsna halva kvaliteediga ise tehtud grupifotod teiste plikadega, millel on küll keel suust lõpuni välja aetud, küll huuled pardinoka kombel torru pigistatud. Keegi ei jõua neid läbi lapata ega peagi.

      Siiski ei vabane Erik tobedalt rahutuks tegevast tundest, et on midagi sellist varem näinud. Ja mitte üksnes sotsiaalvõrgustikes, kust paratamatult selliseid pilte teinekord silma kargab. Lilyl ei paista olevat sünnimärki ülahuule kohal ega sõrmeotsasuuruseid patsijuppe. Tüdruku plaatinablondid juuksed ulatuvad lausa tagumikuni, kuid Simonega ühesugused tõllarattasuurused silmad, mis tema näole alati pisut üllatunud ilme andsid, on tal küll.

      Sama üsna õõnsaks võttev déjà vu-tunne tabas teda juba siis, kui Lily teda nädala eest tänavalaterna all kõnetas. Hea veel, et ütles: „Va-ban-dust!”, mitte näiteks: „Mine perse!” Nüüd on Erik juba pahane. Et ta nii detailselt mäletab mõlemat algust ja see emotsioon, mida need tekitada suudavad, on peaaegu üks ja sama – alati valgusaastate kaugusel ükskõiksusest. Armastuse, õrnuse, usalduse, häbi, süütunde ja vihkamise piiril.

      Nädala pärast 36, palju õnne, mõtleb Erik sapiselt ja vastab Lilyle:

      „Tšau! Saada siis pilte, tahaks tõesti näha, mis neist välja tuli.

      Terv, Erik.”

      See peaks olema neutraalne küll. Polegi ju mingit muud võimalust, kui olla neutraalne tüdruku suhtes, kes – nagu ta just äsja luges – saab 18aastaseks alles 8. veebruaril tuleval aastal.

      8. veebruaril? Jah, loomulikult mäletab Erik ka seda kuupäeva. Tegelikult.

      1994

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?”

      Sedasama, pealtnäha absurdset küsimust kuulis Erik kaks korda sama nädala jooksul.

      Kooliaasta algas hoogsalt ja klassikollektiiv tegi esimesi katseid omavahelisi jõuvahekordi paika sättida. Tekkisid esimesed spontaansed sõpradegrupid, esimesed väljajäetud, mõned neutraalse tsooni esindajad ning juba organiseeriti esimest ühist klassiläbu Joosepi-nimelise klassivenna juures, kelle vanematel oli saunaga eramaja.

      Erikule endale tundus see kõik teisejärguline. Päris kollektiiv, kuhu ta tegelikult kuulus, tegutses klassiruumidest väljas, ja see oli prioriteet. Õnneks olid nüüd seljataha jäänud kuldkettidega klassivennad, kelle arvates ta normaalne polnud, sest ei käinud nendega putkast lahtist õlut ostmas ega viitsinud Saksast toodud autodest rääkida.

      Kuueteistaastasena sai ta esimese kutse täiskasvanute koondisesse. Esmakordselt noortetreenerilt sellekohast vihjet kuuldes arvas Erik, et tema üle tehakse jõhkrat nalja. Mitte et ta sellest unistanud poleks, ent kui see hetk kätte jõudis, polnud ta enda meelest ikka selleks valmis.

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?” küsis mustade juustega Kristel just sellel samal õhtul. Piiga nõjatus laisalt vastu staadioniväravat, et Erikut trennist tulles tabada. Tema naeratus andis täiesti üheselt mõista, et tegelikku soovi jalgpalli õppida tal pole ega saa kunagi olema. Samas võiks muidugi mängida midagi muud.

      Et ta end staadioni ette teiste tüdrukutega sarnasesse poosi oli sättinud, ehmatas Erikut veidi. Poiss vältis neid lantijaid alati, kandis esmaabiks peas kõrvaklappe ja kuulas kassetipleierit. Samas tabas teda ka põgus kergendustunne, et tegu on siiski klassiõe, mitte suvaliselt ja julmalt sisse sõitva võõra tibiga. Mis siis, et alt veidi laienevas miniseelikus ja pisikesi terava siluetiga rindu esile tõstvas roosas lukuga pluusis.

      „Sind? Mängima?” küsis ta lõbustatult ja eufooriliselt, ise samas rinnapartiist püüdlikult mööda vaadates. Kõik, absoluutselt kõik teed olid tema ees lahti nüüd, mil tal jäi oodata kutset koondisesse. „Sinuga võiks näiteks hoopis kinno minna. Kui sulle muidugi sobib.”

      Kohe sealsamas mõistis Erik, kui äpult see kõlas.

      Kinno. Tore küll, hoiame pimedas käest kinni ja ma saadan su pärast vanemate rõõmuks koju. Ülehomme koolis jälle näeme. Küllap seejärel irvitavad tema üle kõik klassi plikad, kelle hulgas hoidis Kristel ilmselgelt liidrikohta.

      „Või siis välja, nädalavahetusel,” lisas Erik pisut liialdatud naeratusega.

      See ettepanek teenis truult oma eesmärki. Kristeli muidu üsna kurjana mõjuvad pruunid silmad tõmbusid kiisu moodi kissi.

      „Jah? Millal siis? Sel laupäeval sobib sulle?”

      „Aga vaatame, täpsustan oma nädalavahetuse plaane,” kinnitas Erik enda kohta suisa tavatu optimismiga. „Koolis näeme ju niikuinii, lepime siis täpsemalt kokku.”

      Tol silmapilgul oli ta maailmavalitseja. Kohe-kohe koondise liige ja klassi ilusaim tüdruk ei kavatsenud isegi varjata, et tahab temaga laupäeval välja minna.

      Välja kukkus tegelikkuses nii, et laupäeval tagus ta Simonega tolle maja taga asuval platsil jalgpalli. Kuidas see niimoodi juhtus, Erik ei teadnud. Päris kindlasti polnud see tal kavas olnud.

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?”

      Simone oli tol hetkel nende ühise pingi kõrvale maha kummardunud pastakat üles võtma ja tema lühikestes valgetes pükstes tagumik ilutses kogemata õpikut kotti toppiva Eriku nina all. Kohe vahetus see peaaegu taldrikusuuruste silmade vastu, kui Simone end ümber pööras ja õhinal pinginaabrile otsa vahtima jäi.

      „Kuule, kelle teise käest ma siis seda küsin, ah? Ma olen omaette proovinud, tead küll, jala peal niimoodi põrgatada, nagu te trennis teete. Mingi kolmkümmend saan järjest kätte. On see okei?”

      „Väga,” kostis Erik, sest keegi teine tema tuttavatest polnud talle sedavõrd nalja valmistanud. Ta peitis oma muige särgikäisesse, et seda Simone eest varjata. „See on ülihea tulemus.”

      Juba esimese koolinädalaga oli ta seda omavahelist huumorimeelel rajanevat klappi tunnetanud. Leidus lausa hetki, mil Erik tabas end valju häälega naermas ja klassikaaslasi end seepeale umbusklikult silmitsemas. Tema võis neile meeldida, ju vist meeldiski, kuigi ei semutsenud eriti kellegagi. Ent Simonele armu ei antud. Kogu selles eputavas ja ennast meeleheitlikult kehtestavas seltskonnas mõjus Simone oma lapsikuses nagu võõrkeha.

      Ta ise sai sellest muidugi aru ka.

      „Hehee, vaata kui vinge Ruud Gulliti Kristelist saaks,” sosistas Simone ühel päeval Erikule kõrva, kui Kristel oma väidetavalt võltskiharatest punutud uute afropatsidega kaasnevat tähelepanu nautis. Erikul ei jäänud taas muud üle kui turtsatada. Sarnasus tema tähelepanu püüdva kaunitari ja kuulsa Hollandi jalgpalluri vahel oli ilmne. Erinevalt Kristelist polnud Simone seda märkust tehes sugugi õel. Tema jaoks oli tegu lihtsalt situatsioonikoomikaga.

      Niisiis, leidmata endas algatusvõimet Kristelit kohtingule kutsuda, avastas Erik end septembrikuise laupäeva pärastlõunal hoopis Simone korteriukse tagant kella laskmas, pall kaenlas. See oli nende esimene kohtumine väljaspool koolimaja, kuid erinevalt mõttest Kristelit kuhugi välja viia (ja kuhu üldse – sportlasena ei käinud Erik peaaegu kunagi pubides ja klubides, tema teadmised sellistest kohtadest olid üsna pealiskaudsed) ei tekitanud plaan Simonega tema korrusmaja taga palli toksida mingit ebamugavust. Kas see nüüd just esimene valik oli, aga Simone oskus teda alailma naerma ajada viis selleni, et Erik nautis mõtet tema seltskonnast ka vabal ajal.

      „Ossa