Suluseis. Helen Eelrand

pead tõstnud süütunne vajutab oma pedaali nüüd uuesti.

      Mis siis, kui see haigus on Simone perekonnas?

      „Räägi mulle Ann-Theast. On see kindel?” võtab ta end kokku.

      Ahastuse äärel tunduvat seitsmeteistaastast ei luba ta süda ignoreerida, vaatamata hirmule – või siis just seetõttu.

      „Kust mina tean??? Nad ei räägi ju mulle midagi eriti,” vastab Lily kohe. „Persse, ma vihkan seda. Mu ema suri vähki ja nüüd Ann-Thea ka veel. Ilgelt on vaja sellist asja!”

      Sellest piltidel keelt suust välja ajavast ja Erikut esmakohtumisel ahvikõnnakuga naerutada püüdnud teismelisest kiirgab sedavõrd suurt ahastust, et enam ei tohi Erik verest välja lüüa. Aeglaselt maad võtva õõnsuse, ent teatud vabanemistundega tajub Erik, et nüüd avaneski talle võimalus end rehabiliteerida. Nüüd või mitte kunagi. Ta peab aitama Lilyt ja kui kuidagi võimalik, siis ka Ann-Thead.

      „No tšau,” astub Nele ootamatult tuppa liigagi valju uksepaugatusega, endal puldanist poekott puuvilju täis. „Sa oled ikka veel kodus, jah? Inga läks juba ära?”

      Tema kõnemaneer on iga kord nii leebe ja rahustav, et korraks tahaks Erik veepudeliga visata… Kas just Nelet ennast, aga vähemalt põrandat. Ta pole ju mingi psühhoneuroloogiahaigla patsient?

      Ja miks Nele juba mitmendat korda nii ootamatult koju jõuab? Poole aasta eest naisele soetatud menukas, taaskasutatavat mööblit põnevalt eksponeeriv taimetoidurestoran Porgandikook võttis senini kõik Nele päevad ja õhina hommikusest jooksutuurist kuni südaööni.

      Erik ei vasta. Ta hoiab end vaos. Ta elab sügavalt ja häbiga üle oma igatsust üksinduse või vähemalt eraldatuse järele. Erikule näib viimasel ajal eriti, et maja, mille ta ostis arvestusega, et vaja võiks minna vähemalt üht lastetuba ning tema ja Nele kõrval veidi ruumi oma emale, ei paku üldse enam omaette olemise võimalust. Täiesti talumatu tundub talle ta enda tõrksus selle vastu, et peab alati arvestama kellegagi, kes nii hirmsasti püüab tema endaga arvestada.

      Selliseid mõtteid ei tohi Erik endale kuidagi lubada, kuid seda sagedasemad need on.

      Lily on vahepeal end välja loginud. Või vähemalt näitab Facebook, et viimati oli ta aktiivne viis minutit tagasi. Ootas natuke ja läks.

      Viis minutit ei muuda veel midagi. Meeleheitel teismelisele võib see muidugi terve igavikuna tunduda, aga Erik on äkki kindel otsuses, mis juba mõnda aega ta enda teadmata peas võrseid ajab.

      „Püüa mitte muretseda,” kirjutab ta Lilyle vastu, samal ajal tasakesi ja altkulmu Nelet põrnitsedes. Naine ei peaks küll mingil juhul teada saama, millega ta hetkel tegeleb. Kuidas ta seda Nelele selgitaks? „Ma saan aru, et see kõlab nõmedalt. Keemia osas ma Sind praegu aidata ei saa ja sellega saad kindlasti ise ka hakkama. Aga anna mulle teada, kuidas Ann-Theal läheb – proovin midagi tema jaoks välja mõelda.”

      1994

      Kell oli 7.20 nagu ikka, kui Erik ärkas. Tänane hommik ei erinenud eelmistest ja rutiin pakkus talle kindlustunnet. Umbes 10aastasest alates ei oodanud ta mingi kokkuleppeta enam sedagi, et ema ta ärataks. Ema läks nagunii kella kaheksaks juuksurisalongi tööle ja püüdis nende kahetoalises korteris end pestes ja kohvi valmistades võimalikult vähe müra teha. Mõnikord kuulis Erik teda püüdlikkusele vaatamata siiski, seinad lihtsalt kostsid läbi, ent enamasti magas ta magusalt sinnani, kui elektrooniline raadioga äratuskell ta unenägudest tagasi maa peale tõi.

      Tollel ööl oli ta unes Kristelit näinud. Mitte küll täiesti alasti, aga nad vähemalt suudlesid, mõlemad sealjuures palja ülakehaga.

      Ärgates oli raske ühelt poolt sellega hakkama saada, teisalt aga päriselus astuda kas või mõnigi samm selles suunas, et see unenägu ka täituks. Kurat küll. Aga täna kibeles ta tõesti seda enam kooli. Võimalused olid kõigest hoolimata tema käes.

      Simone suutis muidugi palju ära rikkuda – astus esmaspäeval pärast nende naljakat esimest ühistreeningut klassiuksest sisse, kooris teksasääre üles ja hüüatas juba eemalt Eriku suunas:

      „Kuule, vaata nüüd ise ka! Siin pole midagi naljakat. Vaata, millised sinikad mul on! Kodus arvati laupäeval, et andsid mulle jalkamängimise asemel peksa.”

      Enne inglise keele õpetaja tulekut sõbralikult sumisenud klass vakatas selle sobimatu etteaste peale. Jah, Simone nukumõõtmeis pahkluuga jalasäärt, mida tüdruk võidukalt kahekümne üheksale klassikaaslasele demonstreeris, täitsid ebaühtlased sinilillakad laigud. Kuid hoopis hirmutavam selle kõrval oli Kristeli pilk, millega ta Erikut ainuisikuliselt sihtis.

      Erikut, kes pidanuks ta kokkuleppe järgi nädalavahetusel pubisse või siis vähemalt kinno kutsuma.

      Nii mänguväljaku naljade eel kui ka järel unistas Erik sellest ju alatasa. Edvistamine töövõiduga sellest, kuidas jalgpallur klassi esikaunitari rajalt maha võtab, polnud otseselt see, mida ta oleks soovinud – liiga primitiivne, ehkki mingitel momentidel ei saanud ta salata ka seda enesekindlust ja adrenaliini tekitavat mõtet. Rohkem andis talle ainet unistamiseks siiski ülejäänu. See, kuidas nad viimaks ometi kahekesi jäävad. Ta küll ei teadnud midagi Kristeli kodustest oludest. Kas seal võinuks leiduda variant omaette jääda, kuid unistustes see nii oli – tüdruk surub end oma pisikeste kõvade rindadega tema vastu ja Erik lihtsalt peab ta pluusi üles lükkama. Ajaküsimus ainult.

      „Kella 0.55 ja 2.03 vahel Läänemeres Utö saare lähedal põhja vajunud parvlaev Estonia…” tabas ta kõrv kellraadios uudistediktori tavalisest hoopis rohkem erutatud hääle. Erik rüüpas veel lonksu mahla ega lasknud end uudisest häirida. Ta oli harjunud tapmistest ja surmadest iga päev kuulma. Hoopis rohkem meeldinuks mõelda äsjalõppenud unenäole – et see poleks ikkagi just parima koha peal katkenud.

      Koolikoridori sisse astudes tajus ta tavapärasest hoopis teistsugust meeleolu. Alles hiljuti omavahel kokku saanud ja rahu sobitanud grupid moodustasid peaaegu ühtse massi. Nad nõjatusid lambakarjana mõne nädala eest roheliseks värvitud radiaatorite vastu, et veidigi sooja saada ja silmitsesid ärevate pilkudega puuoksi lohutult vastu seinu loopivat tormi. Osa käratses ja laiutas käsi, samas ükskõiksust teeseldes. Mõned tüdrukud nutsid. Kristel oli end tavapäraselt keset seltskonda pressinud, ent Erik ei kuulnud, mida tüdruk täpselt seletas.

      Teiste nägudelt võis aimata, et juhtunud oli midagi väga hirmsat, midagi nii kohutavat, et Erik polnud korraga valmis selle suurust aduma. Ta oli äsja ärganud, pealegi ilusast ja erutavast unenäost.

      Erik seisatas sooja saamiseks samuti radiaatori äärde ja otsis pilguga Simonet, kes oleks talle oma rumalate naljadega mingi veidra kindlustunde andnud. Paraku ei hakanud pinginaaber mitte kusagil silma.

      „Kuulge, kas Simone vend ei tööta ka mitte Estonia peal?” küsis äkki üks Triinudest. See natuke suurema kondiga plika, kes tuli nende klassi Raplamaalt. „Ta kunagi rääkis sellest ju.”

      Korraks tekkinud vaikuses libistas 10.c ettevaatlikud pilgud üle üksteise ja veendus, et Simone oli täna puudu.

      „Vist küll, tõesti, jah,” võttis Kristel asja aeglaselt kokku ning äkki sihtisid nende kõigi silmad Erikut. Tema ju pidi teadma. Tema ju tundis Simonet.

      „Mulle ütles ta ainult, et laeva peal,” tõi Erik kuuldavale esimese ja tegelikult ainsa pähe turgatanud mõtte. Simone oli öelnud… või mida ta tegelikult üldse oligi öelnud? Et sa peaksid mu vennaga tutvuma ja ta töötab… jumala eest polnud meeles. Ja tõesti polnud Simonet kusagil näha ka.

      Erikule ei meeldinud see paanika, millega klassikaaslased teda silmitsesid – otsekui oleks ta isiklikult vastutav selle eest, mis kusagil Utö saare juures juhtus. Ta polnud ju uudiseid korralikult kuulanud, ta ei teadnudki.

      „Kas sa tead, kus Simone elab? Äkki lähed ja vaatad…?” pakkus toosama Triin. Kristel nõksatas nõudlikult peaga ja ega muud üle jäänudki. See pandi talle ülesandeks – Simone ei elanud ju koolimajast kaugel. Simone oli nende gümnaasiumiklassist üks väheseid peale Kristeli, kes selles koolis algusest peale õppisid.

      Nii ebameeldiva ülesandega polnud