Suluseis. Helen Eelrand

ukse silmata ning hämmastuda vähemalt kümne abstraktse graafilise joonistuse üle, mis kitsukese esiku seinal rippusid.

      „Mina olen Ann-Thea, Simone ema, nagu sa ilmselt juba aru said!”

      Hoogsa liigutusega torkas naine metalsetest käevõrudest raske käe talle pihku. „Astu siis tõesti sisse, ma ei tea, mida see plika seal muneb.”

      „Minu nimi on Erik,” lausus poiss naise kätt sportlase kombel lühidalt ja kindlameelselt raputades, „oleme Simonega pinginaabrid.”

      „Kuule, kuulsin jah!” hüüatas naine kirglikult. Erikul ei jäänud mingit kahtlust, kust on pärit Simone kähe hääl ning peaaegu iga lause algust tähistav sõna „kuule”. „See on ikka jackpot küll – selline pinginaaber. Poiss. Ja veel jalgpallur. Kujutad sa pilti! Noh, Simone pole meil ju kunagi nukkudega mänginud või tüdrukutega sõbrustanud. Rometi sabas tolgendas ta titest saati ja nüüd ongi poiss valmis.”

      Nendesse paari lausesse paigutatud infot oli Eriku jaoks ilmselgelt liiga palju. Peamiselt seetõttu, et Erik ei teadnud, kuidas oleks õige reageerida, tundis ta mõningast kergendust, kui Simone toauksele ilmus, nokkmüts peas, hiigelsuur T-särk seljas ja musta-valgeruudulised retuusid jalas.

      „Ise sa tolgendad,” poetas tüdruk emale soojalt ja kompleksivabalt, „ära kitu kogu aeg. Pealegi on mul mõned täiesti normaalsed sõbrannad. Lähme ära, Erik!” Ta pilgutas ema suunas uljalt silma ja tõmbas välisukse otse tolle nina eest kinni.

      Põgus kohtumine Simone emaga valmistas taas ühe asjana Erikule nalja. Poisi oma ema erines äsja nähtud olendist nagu öö päevast. Suurema osa elust üksikvanemana Erikut kasvatades ei saanud ta sellist armsate lolluste vahetamist pojaga endale vist lihtsalt lubada.

      „Lahe ema sul,” viskas ta Simonele trepist alla marssides.

      „Täielik sooda,” kirtsutas tüdruk tema suunas nina. „Nad on mõlemad isaga täielikud soodad. Kunstnik ja saksofonimängija, saad sa aru! Pole mingit pidi võimalik, et oleksin kuidagi normaalne välja kukkunud.”

      Liiga suur nokkmüts silmile vajunud ja õlgkollane tukk selle alt välja tolknemas, vaatas ta Erikule süüdimatult ning otsekoheselt silma.

      „Sa oled väravavaht, sa püüad, on ju? Ma löön peale.”

      „Kuidas preili heaks arvab,” kostis Erik lõbustatult kahe pihlaka vahel asendit sisse võttes, olles eelnevalt Simone suunas jalaga palli teele saatnud.

      „Osta omale preili,” käratas Simone teeseldud nördimusega. „Kuulsid ju, mis mu ema rääkis.”

      „Kuulsin,” naeratas Erik viisil, nagu naeratletakse loomadele või väikestele lastele. „Aga kust see jalgpallivaimustus sulle sisse läks? See on siis sul juba ammu?”

      „Kuule, ikka jah. Vaatasime Rometiga juba 86. aasta Mehhiko MMi. Sellest ajast ongi. Aga Rometiga pead sa muidugi kohtuma.”

      „Tore, kindlasti pean,” nentis Erik muigelsui kannatlikult, „ainult et ma ei tea, kes see Romet on.”

      „Kuidas sa ei tea siis,” heitis Simone kärsitult. „Romet on mu vend, issand jumal. Seitse aastat vanem. Aga Romet pole praegu kodus, ta töötab laevas – sõidab Rootsi vahet. Järgmisel nädalal on tagasi, siis tule külla või midagi. Ma löön nüüd peale!”

      „Aega on selle asjaga, ega su vend kusagile ei kao, kui ta juba su vend on! No löö siis,” julgustas Erik ja sööstis väiksemagi vaevata palli suunas, mille Simone talle teele saatis.

      Ta lõi ikkagi nagu plika, mitte jala sisekülje, vaid pigem varbaga.

      Erik poleks ausalt öeldes arvanud, et ta lööb nagu plika. Simone tohutud teoreetilised teadmised jalgpallist andsid ta enda omadelegi silmad ette.

      Ta ei eksinud mitte ainult selles. Eeldades, et tal on piisavalt aega Simone vennaga kohtuda, pani ta samuti rängalt mööda. Kaks nädalat hiljem viis parvlaev Estonia baarmenina töötanud Rometi koos 851 kaaslasega merepõhja. Tema surnukeha ei leitud kunagi.

      2014

      Uduse kvaliteediga selfid, millel Erik esitab aastatega kätteõpitud valvenaeratust ning Lily ja Luís Migueli nägudest on kapuutside-mütside alt näha vaevalt ninaotsasid, jõuavad mehe Facebooki seinale järgmisel õhtul. Sellistel piltidel ei märgita teda sugugi esimest korda, aga esimest korda elus tunneb ta selle üle küll natuke heameelt.

      Paratamatult on ta viimasel ajal uuesti mõtlema hakanud nii endale, Simonele kui ka tollasele ajale. Üllataval kombel pole nukrus ega nostalgia need emotsioonid, mis teda ajas tagasi rännates tabavad. Ennast retrospektiivis kõrvalt vaadates on ta avastanud meeletu, sügava, allasurutud ja häbenemisväärse süütunde. Jah, ta käitus sel ajal küll kutsikana ja meri oli kahtlemata põlvini, aga sellisele käitumisele pole siiski mingit vabandust. See kõik ei tee talle kahjuks au. Tema ise eksis, mitte Simone. Ta tegi korduvalt vigu. Paraku pole Erikul mingit võimalustki seda heastada või vabandust paluda.

      „Meeldib,” vajutab ta osaliselt just seetõttu Lily postitatud haleda albumi alla ning tunneb lisaks minevikueksimustele ennast ka natuke kommionuna.

      Ei möödu kümmet sekunditki, kui arvutist kostab vestluse algust kuulutav siutsatus.

      „Noh? Meeldisidki need pildid või? Minu meelest on need ikka eriti nõmedad.”

      Samas, mingit sellist vestluse algust oligi ju aimata.

      Kui välja arvata igasuvine kolmenädalane jalgpallilaager kehvematest oludest pärit lastele, mida Erik omanimelise fondi kaudu veab, siis pole tal eriti palju kokkupuuteid praegusaja teismelistega. Ent praegu tundub Erikule Lily maneer teda kõnetades ühtaegu viisakas, vähemalt grammatiliselt korrektne, ning samas häbitu – ikkagi Simone tütar.

      „Mida ma siis ütlema oleksin pidanud? Et ei meeldi? :)” kirjutab Erik kibekiiresti vastu.

      „SEE KÕIK ON LUÍS MIGUELI SÜÜ!” ilmub kohe ta ekraanile. „Ma poleks hakanud Teile pinda käima, aga noh, talle oli see elu üritus!!!”

      Natuke pausi ja siis:

      „Ah jah, Raul ja Ann-Thea paluvad ka muidugi tervitada!” Millegipärast tekitab kirjapildis nende kahe nime nägemine Erikus kimbatust. Ta köhatab seepeale, nagu ikka hetkedel, mil end ebamugavalt tunneb.

      Raul ja Ann-Thea peaksid nüüd ju vanemas eas olema? Juba pensionil? Ei, siiski ilmselt veel mitte.

      Ta ei suuda neid 20 aastat vanematena ette kujutada. Tema mälestustes ehivad Ann-Thead pikad leegitsevpunased juuksed ja Rauli lühike ning hoolitsetud George Michaeli stiilis rõngashabe. Simone vanemad patsutasid koos olles teineteist lakkamatult ja viskasid omavahel kahemõttelisi nalju. Juba üksnes sellest võis oletada, et kohe, kui võõrad majast lahkuvad, sööstetakse pea ees voodisse teineteist nautima.

      Tegelikult ei tea Erik nüüd ega teadnud siis, kui vanad Simone vanemad toona üldse olid. Kuigi kuueteistkümnesena näisid kõik vähegi üle kahekümneaastased Erikule surmaeelikutena, ei tunnetanud ta Rauli ja Ann-Thea puhul kunagi vanusevahet. Mis siis, kui nad polnudki tollal palju vanemad kui Erik praegu? Korraga tunneb ta peapööritust ja külma jutti südame all. Vanusega seotud mõteteni jõudes pole see esimene kord.

      „Ahah, siis on tore,” vastab ta Lilyle, „loodan, et andsid ka minu tervitused edasi. Ja loodan, et teil kõigil läheb kenasti.”

      Sellega võiks vestluse diplomaatiliselt lõppenuks lugeda ja ehkki mõningase kahjutundega hinges on see Erikul isegi kavas.

      „Sittagi!” tabab teda vastus kui kõrvakiil. „Ann-Theal leiti rinnavähk, Luís Migueli vaevab räme koduigatsus ja ta ulub õhtuti oma toas. Minul on homme keemias kontrolltöö. VIHKAN KEEMIAT!!!”

      Kui Erik nendes paaris lauses sisalduvat teavet tagantpoolt ettepoole analüüsima hakkab, saab ta uuesti peaaegu füüsiliselt haiget. Umbes samasugune tunne, nagu tõukaks keegi teda nurgalöögi rüselemise ajal küünarnukiga kõrri või sõidaks, jalad ees, talle väravajoonel otse vastu ninaluud. Kannatad ära, aga samas ei tea keegi, kuivõrd valus see tegelikult on.

      Sõna