Tuli. Henri Barbusse

suutäie näppad, või sooja otsa peale saad, siis on teised need, kes kannatavad.”

      „Mina,” ütleb Lamuse, „olen mitugi korda rängasti kaevikusse mineku vastu punninud, ja neid kordi, kui ma sellest kõrvale olen viilinud, ei maksa lugedagi. Selle vastu ma ei vaidle. Aga kui sõbrad hädaohus on, siis ma enam ei viili ega hoia kõrvale. Unustan, et olen sõjamees, unustan kõik. Siis näen ainult oma mehi ja löön kaasa. Aga muidu, vennas, oma nahk on ikka kõige lähemal.”

      Lamuse’i jutt pole tühine sõnakõlksutamine. Ta on tõepoolest meister oma nahka hoidma, aga ometi on ta päästnud seltsimeeste elusid, haavatuid püssitule all lahinguväljalt ära toonud.

      Ta seletab seda ilma hooplemata:

      „Olime kõik rohu sees siruli. Täristati… trahh-rah-rah! Viu-viu!.. Kui nägin, et nad pihta said, hüppasin püsti, kuigi mulle lõuati: „Pikali!” Ma ei saanud neid niiviisi sinna jätta. Ega see mingi kangelastegu olnud, sest teisiti ma ei saanud.”

      Peaaegu iga poisi arvel rühmas on mõni sõjaline kangelastegu ja sõjaristid ehivad nende rinda.

      „Mina,” ütleb Biquet, „pole prantslasi päästnud, aga bošše olen ma küll kinni nabinud.”

      Mairünnakute ajal jooksis ta ette, kadus nagu täpe kaugusse ja tuli tagasi nelja raudkübaras sakslasega.

      „Mina olen neid tapnud,” ütleb Tulacque.

      Kahe kuu eest reastas ta uhke edevusega üheksa sakslase laipa vallutatud kaeviku ette.

      „Aga,” jätkab ta, „kõige rohkem vihkan ma saksa ohvitsere!”

      „Ah, neid elajaid!”

      Mitu meest hüüavad seda korraga sügavast hingepõhjast.

      „Räägitakse, et saksa tõug on üks närune tõug,” ütleb Tirloir. „Kui rindemehi vaadata, siis ei tea, kas see on tõsi. Vahest veetakse meid selleski asjas ninapidi. Võib-olla on nad üsna samasugused inimesed nagu meie.”

      „Küllap nad ongi samasugused kui meie,” sõnab Eudore.

      „Pole see nii kindel ühtigi…” hüüab Cocon.

      „Meestega on asi igatahes lahtine,” jätkab Tirloir, „aga saksa ohvitserid – ei, ei, ei! Need ei ole inimesed, need on koletised. See on tõesti isevärki räpane söödikutõug. Võid kindel olla, et see ongi sõjabatsill. Peab lähedalt nägema neid jõledaid kivise näoga isandaid – kiitsakad kui oaridvad, vasikapead otsas.”

      „Või paksud kui tõrred, aga ussipeaga.”

      Tirloir jätkab:

      „Nägin kord üht vangi, kui kuskilt ülesande täitmiselt tagasi tulin. Ilge elajas! Oli teine preisi kolonel, kuulu järgi vürst, kuldvapp rihmadel. Kui teda kaevikusse taheti viia, ei liikunud ta paigastki. Pirtsutas: teda oli julgetud puudutada! Ja küll kõõritas upsakalt igaühe peale alla. Mõtlesin siis: „Oota, küll ma panen su veel korisema.” Hiilisin talle tasapisi selja taha, võtsin hoogu ja virutasin kõigest jõust hoobi tagumikku. Kukkus teine poollämbunult maha.”

      „Lämbunult?”

      „Jah, tulise viha pärast, kui asjaloost aru sai; noh, et tema ohvitseri ja aadlimehe tagumikku oli lihtsa sõduri rautatud saabas sisse sõitnud. Pistis lõugama nagu naine ja vehkis kätega kui langetõbine…”

      „Ma ei ole paha inimene,” ütleb Blaire. „Mul on jõmpsikad, ja kodus on püsti rist, kui pean tuttavat siga veristama, aga sihukestel puuriksin ma küll vatsa täägiga läbi.”

      „Mina ka!”

      „Pealegi ärge unustage,” sõnab Pépin, „et neil on hõbekaaned nupu otsas ja püstolid, mida võid sajalise eest maha müüa, kui tahad, ja prismabinoklid, mille hinda ei teagi. Küll on häda! Kui palju häid otsi ma lasksin sõja algul raisku minna! Olin siis pururumal. Noh, see oli mulle paras. Aga ära karda: hõbekiivri ma saan. Pane kõrva taha – vannun sulle, et toon ära ühe hõbekiivri. Ma ei lepi üksi mõne Villemi ohvitseri naha nülgimisega, tahan kogu ta kraamikupatust. Ära karda, küllap oskan selle endale sokutada, enne kui sõda lõpeb.”

      „Sa usud siis, et sõda lõpeb?” küsib keegi.

      „Ära sa sellepärast muretse!” vastab teine.

      Samal ajal tekib meist paremal mingi kära ja äkki näeme lähenevat salka omavahel kõnelevaid inimesi – tumedaid ja eredavärvilisi kogusid läbisegi.

      „Mis see’s on?”

      Biquet on läinud ette luurele; ta tuleb tagasi ja näitab pöidlaga üle õla kirjulaigulise salga poole:

      „Hei, poisid, ajage silmad pärani! Rahvast tuli.”

      „Rahvast?”

      „Muidugi. Härrased, noh! Tsiviilvurled staabiohvitseridega.”

      „Eraisikud! Kui nad aga vastu peavad!”

      Need on pühitsetud sõnad. Nad ajavad naerma, kuigi neid on sada korda kuuldud, ja sõdur moonutab kas põhjendatult või ülekohtuselt nende loomulikku tähendust, võttes neid kui pilget oma puuduse- ja ohurikka elu pihta.

      Kaks isikut tulevad meie poole, kaks isikut mantlite ja keppidega; kolmas on riietatud jahimehena ning ehitud veluurkübara ja kiikriga.

      Neid saadavad ja juhivad õrnsinistes mundrites ohvitserid, pruunist või mustast lakknahast läikivate õlarihmadega.

      Keegi kapten, kelle käsivarrel sädeleb kullaga tikitud ja kuldseid välgunooli kujutav siidkäeside, osutab laskepingile ühes vanas laskepesas ja palub külalisi ülevaate saamiseks sellele astuda. Reisiülikonnas härra ronib oma vihmavarju abil üles.

      Barque lausub:

      „Kas oled näinud pühapäevakuues jaamaülemat, kes Põhjavaksalis hooaja algul rikkale jahimehele teed juhatab esimese klassi kupeesse: „Astuge sisse, härra mõisnik!” Noh tead ju, kui härrasrahvas oma uhiuutes hilpudes, rihmades ja igasuguste plekitükkidega väljaehitult oma ahvitempe teeb ja oma kuketapmise riistadega eputab.”

      Kolm või neli korratu varustusega sõdurit kadusid maa alla. Teised ei liigu paigast; nad on kui halvatud, isegi piibud kustuvad, kuuldub ainult ohvitseride ja nende külaliste vahelise vestluse kõminat.

      „Kaevikuturistid,” ütleb poolkuuldavalt Barque.

      Siis sõnab ta kõvemini: „Keegi peaks neile ütlema: „Siitkaudu, mu daamid ja härrad!””

      „Tee, et sa kaod!” sosistab talle Farfadet, kartes, et Barque oma suurte lõugadega äratab tähtsate isikute tähelepanu.

      Mõned pead külaliste salgast pöörduvad meie poole. Keegi härra pehme kaabu ja lehviva kaelasidemega eraldub teistest ja tuleb meie suunas. Tal on väike valge lõuahabe ja ta sarnaneb artistile. Talle järgneb teine mustas palitus; sel on must kõvakübar, must habe, valge kaelaside ja näpitsprillid.

      „Vaata aga vaata!” hüüatab esimene härra. „Need siis on need rindesõdurid. Tõepoolest, tõelised rindesõdurid.”

      Ta läheneb meile veidi arglikult nagu loomaaias, ja sirutab käe kõige lähemal seisjale, kohmakalt, nagu ulataks tükikese leiba elevandile.

      „Hehee! Nad joovad kohvi,” tähendab ta.

      „Meie ütleme siin „liru”,” õiendab keegi lobamokk. „Kas maitseb hästi, sõbrad?”

      Sõdurgi muutub araks kummalise ning eksootilise kohtamise mõjul, uriseb, naerab ja punastab. Härra ütleb:

      „Hehee!”

      Siis noogutab ta kergelt peaga ja eemaldub tagurpidi:

      „Väga hea, väga hea, mu sõbrad. Te olete vaprad poisid.”

      Eraisikute rõivastuse tagasihoidlikest värvidest ja sinna sekka puistatud eredaist sõjaväevärvidest kirju salk, mis meenutab geraaniumi ja hortensia õisi lillelava tumedal pinnal, kõigub, möödub siis ja eemaldub vastassuunas. Kuuleme, kuidas üks ohvitser ütleb:

      „Meil