Tuli. Henri Barbusse

pärast muretse.”

      Mõned ongi juba kirjutamisega ametis. Barque seisab püsti, toetades oma vihikut kaevikuseinale, ja näib inspiratsiooni meelevallas olevat. Ta kirjutab ja kirjutab innustunud pilgul, pingutatud ilmega nagu galopeeriv ratsanik.

      Kujutlusvõimetu Lamuse on istunud, paberitaskukese polsterdatud põlvile asetanud ja tindipliiatsi otsa märjaks teinud ning viidab oma aega saadud kirjade veelkordse lugemisega – ta ei oska öelda muud kui seda, mis on juba öeldud, ent tahab kangekaelselt midagi muud öelda.

      Väike Eudore on mingisse kaevikunišši kägardunud ja näib leebest härdusest vallatud olevat. Ta kogub mõtteid, pliiats näpus, silmad paberil; vaatab unistades, puurib pilgu kaugusse ja näeb seal midagi. Minagi näen teist taevast, mis teda valgustab. Tema pilk suundub sinna. Ta on nii suureks kasvanud, et ulatub oma koduni…

      Kirjade kirjutamisel avaldub igaühes kõige rohkem ja kõige ilmekamalt see, mis oldi varem. Paljud mehed meenutavad minevikku ja hakkavad kõigepealt söökidest kõnelema.

      Labaste ja moonutatud väljenduste koore all ärkavad teistsugused südamed; need lubavad mälestustel valjusti sosistada ja manavad esile helgeid pilte muistseilt päevilt: suvehommiku, mil aia värske rohelus kahvatub talumaja kiirgavalt valendavate värvide kõrval, või mil tuul tasandikul rukkivälja aeglaselt ja tugevasti lainetama paneb ja kõrvalolevat kaerapõldu väikeste elavate ja naiselike värinatega liigutab, või talveõhtu kambris, või naised nende hellitava õrnusega laua ümber, millel seisab lamp oma maheda elupaistega ja kleiti meenutava varjuga.

      Isa Blaire hakkab taas nokitsema poolelioleva sõrmuse kallal. Ta on veel vormitusse alumiiniumrõngasse pistnud ümmarguse puupulga ja viilib seda sõõri, andunud kõigest jõust mõeldes tööle, kaks sügavat kurdu otsmikul. Aeg-ajalt peatub ta, sirutab ning vaatab asjakest hellalt, nagu vaataks see tedagi.

      „Saad aru,” ütles ta mulle ühe teise sõrmuse kohta, „pole tähtis, kas töö on hea või mitte. Tähtis on see, et tegin selle oma naise jaoks, saad aru? Kui mul midagi teha polnud ja igav oli, vaatasin seda päevapilti (ta näitas tüseda paksupõselise naise pilti), ja siis oli mul päris kerge selle neetud sõrmusega hakkama saada. Võiks öelda, tegime selle sõrmuse kahekesi koos, saad aru? Tunnistab seda seegi, et sõrmus oli mulle seltsiliseks, ja ma jätsin temaga jumalaga, kui ma ta ema Blaire’ile ära saatsin.”

      Praegu valmistab Blaire uut sõrmust, sellesse tuleb ka vaske. Ta töötab innuga. Selles töös tahab ta väljendada oma hinge nii hästi kui iganes võimalik, ja see püüab kõigest väest avalduda mingis kunstivormis.

      Kui vaadelda neid mehi kõledais maa-urkais andunult kummardumas üle kergete, algeliste ja nii väikeste ehteasjakeste, et suurel karedal käel on neid raske hoida ja nad aeg-ajalt näppude vahelt pudenevad, siis näivad nad veel metsikumad, veel primitiivsemad, aga ka inimlikumad kui igas teises olukorras.

      Tahtmatult kandub mõte esimesele leiutajale, kunstnike esiisale, kes vastupidavaile aineile katsus anda seda vormi, mida ta nägi, ja seda hingevärinat, mida ta tundis.

*

      „Etskae, need sellid tahavad siit läbi minna,” hüüab vilgas Biquet, kes meie sektori kaevikuis mängib uksehoidja osa. „Ja neid on terve trobikond.”

      Tulebki veltveebel, rihmad kõhu ümber ja lõua all, ning hakkab mõõgatupega vehkides teed vabastama:

      „Eest ära! Käik vabaks, kuulete! Mis logelemine see siin on? Kaduge kähku, laske jalga! Et teid siin enam ei vedeleks!”

      Loiult minnakse kõrvale. Mõned poevad aegamisi maasse.

      Tuleb maakaitseväelaste kompanii, kelle ülesandeks on meie kaevikutepiirkonna teisel liinil mullatöid teha ja tagumisi ühenduskraave korras hoida. Nad tulevad, tööriistad õlal, haletsusväärselt riides ja vaevaliselt jalgu järel vedades.

      Vaatame, kuidas nad ükshaaval lähenevad, mööduvad ja kaovad. Need on väikesed kidurad vanamehed kaamete nägudega või paksukesed, kes puhivad oma liiga kitsastes, luitunud ja määrdunud sinelites, mis on nööpideta, narmendavad ja rebenenud.

      Tirette ja Barque, kaks naljahammast, kes on surutud vastu kaevikuseina, vahivad neid esiti vaikides. Siis tõmbub nende nägu naerule.

      „Tänavapühkijate defilee,” ütleb Tirette.

      „Saab kolmeks minutiks nalja,” kuulutab Barque.

      Mõned neist vanadest töömeestest on kentsakad. Parajasti möödub harukordselt kitsa rinnakorvi ja kiitsakate jalgadega, aga sellest hoolimata suure kõhuga mees, kelle längus õlad meenutavad pudelit.

      Barque ei suuda enam pidada.

      „Hei, papa Välipudel!”

      „Õhukesevõitu see mantel!” tähendab Tirette, kui möödub mees sinelis, mis on kokku lapitud loendamatuist ribadest kõigis sinise värvi varjundeis.

      Ta hüüab veteranile:

      „Kuule, papa Kaubaproov… Hei, sina seal, kuule!” käib ta peale.

      Teine pöördub, vaatab teda suu ammuli.

      „Ole õige hea mees, papi, ja anna mulle oma Londoni rätsepa aadress.”

      Aastaist ja kortsudest küntud nägu irvitab. Siis tõukab Barque’i käsul hetkeks seisma jäänud mehikest tema kannul tulev vool ja viib ta kaasa.

      Pärast mõningaid vähem silmapaistvaid statiste leiavad pilkajad uue ohvri. Selle punasel ja krobelisel kuklal kasvab midagi räpase lambavilla taolist. Põlved kõverad, keha ettepoole ja selg küürus, püsib see maakaitseväelane vaevu jalul.

      „Vaadake kuulsat lõõtspill-inimest!” karjub Tirette, näidates talle näpuga. „Laadal peaksite tema vaatamise eest raha maksma, siin ei maksa see midagi!”

      Siin-seal naerdakse, pilkealune aga kogeleb vandesõnu.

      Sest on küllalt mõlema naljavenna ergutamiseks. Soov leida sõnu, mida vähenõudlik kuulajaskond naljaks peab, õhutab neid pilkama veidrusi vanade relvavendade juures, kes suure sõja serval ööd ja päevad vaeva näevad, ette valmistades ja parandades lahinguvälju.

      Isegi teised löövad kaasa. Viletsad! Nad irvitavad enesest veel viletsamate üle.

      „Kae seda seal. Ja veel toda!”

      „Oi, vahi korraks seda maas veerevat tagumikku. Teda peaks üles võtma, eks? Hei, kas taevas on liiga kõrgel või, mis?”

      „Ja tol teisel pole üldse piiri ega pidu. Päris pilvelõhkuja. Tasub vaatamist. Jah, vana, sina oled alles see õige silmarõõm!”

      Pilkealune tipib väikeste sammudega, hoides labidat ees nagu küünalt, nägu krimpsus ja keha jooksvast lookas.

      „Kuule, vanaisa, tahad paar sou’d?” küsib Barque talle õlale patsutades, kui teine käeulatuses möödub.

      Kitkutud sõdur uriseb ärritatult:

      „Kuradi lurjus!”

      Barque karjub kohe kriiskava häälega:

      „Kuule, sa kakaveski, võiksid natuke viisakam olla!” Eemalduv vana pöördub ümber midagi tulivihaselt pobisedes.

      „Ei noh,” hüüab Barque naerdes, „või temagi pole rahul. Sõjakas teine, vaata aga vaata. Kipuks veel turjagi hüppama, kui kuuskümmend aastat noorem oleks.”

      „Ja kui ta end nii täis poleks kaaninud,” lisab Pépin pealekauba, otsides tulijate voolus uusi ohvreid.

      Ilmub nähtavale ka viimase mehe sissevajunud rind ja kaob ta küürus selg.

      Kulunud ja kaevikuis määrdunud veteranide paraad lõpeb poriurkaist poolest saadik väljakerkinud süngete koopaelanike pilkavate ja peaaegu pahatahtlike nägude ees.

      Kuid tunnid mööduvad. Õhtuhämarus muudab taeva halliks ja asjad ähmaseks, segunedes pimeda saatusega ning maa alla maetud meestehulga tumeda ja harimatu hingega.

      Videvikus kuuldub kõmisevat sammumüdinat ja ebamäärast kõnekõma; siis rajab teine üksus endale teed.

      „Taborid!”

      Nad