Tuli. Henri Barbusse

ainustki kihva. Seda on vähe. Järgmisel puhkusel tule ometi kord ka estomaloogiavankri juurde.””

      „Tomatoloogia kabinetti,” parandab Barque.

      „Stomatoloogia,” õiendab Bertrand.

      „Ja ma pole sinna läinud ainult sellepärast, et pole tahtnud. See ei maksa ju ainustki sou’d.”

      „Miks sa siis ei taha?”

      „Nasama, suured muudatused pole mulle kontimööda.”

      „Sa oled kohe nagu päris köögimees,” ütleb Barque. „Peaksidki kokk olema.”

      „Olen ka ise sellele mõelnud,” nõustub Blaire kohtlaselt.

      Naerdi. Must mees solvub sellest. Ta tõuseb.

      „Panete mul kõhu valutama,” sõnas ta põlastusega. „Lähen lehtlasse.”

      Kui ta liiga must siluett kadunud on, korrutavad teised jälle kord seda tõde, et siin maa peal on kokad kõige räpasemad inimesed.

      „Kui sa näed mõnda selli, kelle nahk ja kaltsud on nii tahmased ja räpased, et sa neid ainult tangidega julged puudutada, võid kindlasti öelda: „See on vist köögist.” Ja mida räpasem ta on, seda kindlamini kuulub ta kööki.”

      „Igatahes, see on kindel ja tõsi,” lausub Marthereau.

      „Pea, näe. Tirloir. Hei! Tirloir!”

      Tirloir läheneb murelikult ning siin-seal ringi nuhkides; ta kloorkahvatu kõhn pea hüpleb ülearu paksu ning laia sinelikrae rõngas. Tal on terav lõug ja esileulatuvad ülemised hambad; mustusega sügavalt täidetud volt suu ümber näib mingi suukorvina. Oma tavalise kombe kohaselt on ta tulivihane ja sõimab nagu alati:

      „Öösi virutati mu seljakott sisse!”

      „129-nda vahetuse töö! Kus ta sul oli?”

      Tirloir näitab varjendi sissekäigu kaitseseina löödud täägile:

      „Seal ta rippus selle hambaorgi otsas, mille sinna sisse põrutasin.”

      „Munajooja!” karjutakse kooris. „Otse möödakäivate sõdurite nina alla! Ega sa ogaraks ole läinud?”

      „Sandisti on see ikkagi,” soiub Tirloir.

      Siis äkki valdab teda raevuhoog. Ta nägu käkrub vihast, väikesed rusikad pigistuvad kokku nagu sõlmed nööris. Ta vibutab neid.

      „Oot! Kui see raisk, kes seda tegi, mul peos oleks! Võid selle peale mürki võtta, et ma tal hambad kurku taoksin, laseksin ta soolikad välja, topiksin talle… Mul oli kotis täitsa puutumata camembert’i-karp. Lähen otsin veel.”

      Tirloir põristab endale käega vastu kõhtu nagu kitarril mängides ja ta siluett, mis meenutab öökuube mähitud haiget, kaob väärikalt ja ühtaegu veidralt halli hommikuhämarusse. Tema kirumist on kuulda kuni ta kadumiseni.

      „Ogar,” ütleb Pépin.

      Teised irvitavad.

      „Ta on totakas ja peast segane,” kuulutab Marthereau, kel on harjumus tugevdada oma mõtteavaldusi kahe sünonüümiga.

*

      „Viska silmad siia,” ütleb Tulacque, kes on kohale jõudnud.

      Tulacque on võrratu. Ta kannab sidrunkollast vihmakuube, mis on tehtud vahariidest magamiskotist. Selle keskele on ta teinud pea jaoks avause ja seesuguse soomuse peale oma õlarihmad ja vöö kinnitanud. Ta on suur ja kondine. Kõndides sirutab ta oma energilise kõõrdsilmalise näo ettepoole. Tal on midagi käes.

      „Leidsin selle täna öösi maad sonkides sealt Uue Kaeviku juurest, kus vahetati pehkinud alusreste. Mulle hakkas see vigur kohe meeldima. On teine mingi kirves, vanaaegne mudel.”

      Teravaks tahutud kivi koltunud luust varre otsas näib tõepoolest mingi „vanaaegse mudelina”. See on kahtlemata mõni eelajalooline tööriist.

      „Istub päris käe järgi,” ütleb Tulacque oma leidu vibutades. „Jah, see pole rumalasti tehtud. On paremini tasakaalus kui nüüdsed kirved. Uhesõnaga – vahva värk. Noh, proovi… mis? Anna tagasi! Hoian ta endale. Küll näed, mis ma ta’ga veel ära teen.”

      Ta vibutab oma ürgajastu kirvest ja näib ka ise ehtehilpudesse topitud ahvinimesena, kes varjab end maa sügavustes.

*

      Üksteise järel kogunevad Bertrand’i ja teise jao mehed kaeviku käänakule. Sel kohal on kaevik laiem kui parempoolses osas, kus teineteisele vastu juhtudes tuleb möödapääsu võimaldamiseks end vastu kaevikuseina suruda ja selga mulla ning kõhtu seltsimehe kõhu vastu nühkida.

      Meie kompanii asub vahetusüksusena teise liini kaevikuis. Siin ei ole vahiteenistust. Öösi kasutatakse meid mullatöödel eesliinil, aga kogu päeva kestel pole meil midagi teha. Üksteise ligi kiilutult ja külg külje kõrvale aheldatult ei jää meil üle muud, kui oodata õhtut, nii kuidas oskame.

      Päevavalgus on lõpuks imbunud kõigisse neisse lõpmatuisse lõhanguisse, mis vagudena uuristavad seda maanurka, ja ulatub juba meie urgaste lävele. See on kurb Põhja-Prantsusmaa valgus. Kitsas ja mudane taevaski tundub siin täis suitsu- ja tehaselõhna. Selles kahvatus valguses paistavad nende allmaaelanike veidrad riided silma kogu oma võikuses, paljastades määratu ja meeleheitliku viletsuse, mis need sünnitas.

      Ent meie viletsusega on nii nagu püssipaukude ühetoonilise tiksumise ja kahuripaukude mürinaga: suur draama, mille osalised me oleme, kestab juba liiga kaua; meid ei üllata enam meie näod ega naeruväärsed hilbud, mis me leiutasime selleks, et kaitsta end vihma eest, mis tuleb ülalt, muda eest, mis on all, ja külma eest, mis on nagu kõikjale leviv lõpmatus.

      Loomanahad, vaibapuntrad, presenditükid, kõrvikmütsid, villased šlemmid ja karvamütsid, mitmekordselt kokku keeratud või turbaniks seotud sallid, vateeritud või kootud polstrid, mustad või kõigis, ehkki luitunud vikerkaarevärvides tõrva-, vaha- või kummiriidest pealisrõivad ja kottmütsid katavad mehi, varjavad nende mundreid peaaegu samal määral kui nende nahka ja muudavad nad hiiglasteks. Üks on endale selga riputanud nelinurkse vahariide suurte valgete ja punaste malelauaruutudega, – ta on selle leidnud mõnest söögitoast kuskil ajutises peatuspaigas. See on Pépin. Eemalt on teda selle arlekiiniplakati kaudu hõlpsam ära tunda kui ta kahvatu apašinäo järgi. Siin kumerdub Barque’i rinnaesine, mille ta välja lõikas tikitud sulgvaibast ja mis oli kunagi roosa, kuid on tolmu ja vihma käes luitunud ebamääraselt halliks ja viiruliseks. Seal seisab tohutu Lamuse nagu varemeiks varisenud kuulutusetulp afiširäbalatega. Väikesele Eudore’ile annab soomussärgiks kohendatud moleskiinitükk läikiva mardikaselja; ja kõigi nende keskel hiilgab Tulacque oma Suure Väepealiku oranži rinnakattega.

      Kiiver annab mõnevõrra ühtlase välimuse vähemalt nende olendite peadelegi. Ent siingi loob mitmekesisust ja vaheldust mõnede harjumus kanda seda sõdurimütsil, nagu teeb Biquet, šlemmil, nagu Cadilhac, või lottmütsil, nagu Barque.

      Ja meie jalad!.. Ronisin äsja küürutades meie varjendisse, väikesesse madalasse urkasse, mis lõhnab hallituse ja niiskuse järele, kus võib komistada tühjadele konservikarpidele ja määrdunud räbalaile, ja kus kaks piklikku pundart lamasid magades, samal ajal kui nurgas mingi põlvitav kogu küünlavalgel oma leivakotis tuhnis… Üles tagasi ronides nägin läbi nelinurkse avause teiste jalgu. Neid oli ristloodis, püstloodis, kaldasendis, väljasirutatult, kokkutõmmatult – kõik läbisegi, takistades möödapääsu ja kutsudes esile möödujate sõimuvalingu; nad moodustasid mitmevärvilise ja mitmepalgelise kogu: siin oli kedrisid ja säärekatteid, musti ja kollaseid, kõrgeid ja madalaid, nahast, presendist ja igasugusest veekindlast riidest, tumesiniseid, helesiniseid, musti, kollakaid, reseeda- ja khakivärvi sääresidemeid… Volpatte on ainsana säilitanud oma mobilisatsiooniaegsed väikesed säärekatted. Mesnil André uhkeldab juba üle kahe nädala paksude roheliste villaste kootud sukkadega säärte ümber ja Tirette’i on alati tuntud valgetriibulisest hallist kalevist sääresidemetega, mis on sõja algul lõigatud kusagile rippuma jäetud tsiviilpükstest… Marthereau’l on nad kumbki eri tooni, sest tal pole õnnestunud leida kaht ühtviisi kulunud ja määrdunud sinelihõlma,