Tuli. Henri Barbusse

põlastava pilgu. „Pista enesele lehmaprillid ette, kui muidu ei näe.”

      Ja lisab siis:

      „Veerand liitrit mehe peale… Võib-olla raasuke vähem, sest Metsa Kaevikus tõukas mulle üks tubakas külge ja paar tilka läikis maha… Tuhat ja tuline!” ruttab ta lisama valjemalt. „Kui mul poleks seda koormat olnud, oleksin talle virutanud nihukese hoobi tagumikku, et oleks mäletanud. Aga see elajas kadus ahvikiirusega!”

      Ent hoolimata sellest veenvast seletusest teeb ta ettevaatlikult minekut. Tänu ülestunnistusele veiniannuse vähenemise kohta sajab talle igast küljest järele needmisi, täis põlglikke vihjeid ta aususele ja kainusele.

      Mehed tormavad sellegipärast söögi kallale. Süüakse püsti, kükitades, põlvili, istudes mõne mannergu otsas või varjendist välja tõstetud seljakotil, isegi maas lebades, selg mullas, olles möödaminejaile tüliks, sõimates ja ise sõimata saades. Peale üksikute vandesõnade ja tavaliste nääkluste ei räägita midagi, sest esialgu ollakse tegevuses söömisega, suud ja suuümbrus rasvased kui püssilukud.

      Nad on rahul.

      Niipea kui lõualuud korraks peatuvad, heidetakse rõvedaid nalju. Tõugeldakse ja karjutakse üksteisest üle, et mõnd naljasõna vahele poetada. Naeratab Farfadet’gi, too habras linnaametnik, kes esialgu püsis meie seas nii korralikuna ja puhtana, et teda peeti välismaalaseks või paranevaks haigeks. Näen, kuidas rebeneb laiaks naeratuseks Lamuse’i ninaalune tomat, kuna ta rõõm nõrgub pisaraina silmist. Poterloo roosa pujeng puhkeb jälle õitsema, isa Blaire’i kortsud värisevad mõnutundest, kui ta püsti tõuseb ja oma peanupu õieli ajab, veheldes lühikese kõhna kehakesega, mis on nagu varreks ta rippuvaile hiigelvurrudele. Isegi Coconi väike vilets kortsunud nägu on selginud.

*

      „Kas kohvilaket ei soendatagi?” küsib Bécuwe.

      „Millega, kas pealepuhumisega?”

      Bécuwe, kes armastab kuuma kohvi, ütleb:

      „Jätke see minu mureks. See ka mõni asi! Tehke ainult siia väike kolle ja hark täägituppedest. Tean, kust saab puid. Lõikan sealt pussiga paraja kämblatäie laaste. Saate näha, kuidas ta mul susisema lööb.”

      Ta läheb põletuspuude jahile.

      Kohvi oodates keeratakse plärud ette ja topitakse piibud.

      Tõmmatakse tubakakotid välja. Mõnel on poest ostetud nahk- või kummikott. Kuid neid on vähe. Biquet võtab tubakat sokist, mis on ülevalt nööriga kinni seotud. Suurem osa kasutab aga gaasikaitsekotti, mis on vee- ja õhukindlast riidest ja eriti sobiv juurtubaka või narmastubaka hoidmiseks, kuid on ka neid, kes kobavad näputäie lihtsalt oma sinelitasku põhjast.

      Suitsetajad sülitavad kaares ümber varjendi, kus leiab ulualust suurem osa mehi meie rühmast, ja katavad nikotiinist kollase süljega sissekäiguesise, kuhu toetume käte ja põlvedega, kui oma urkasse laskume või sealt välja ronime.

      Kuid kel jätkuks tähelepanu sellele pisiasjale?

*

      Marthereau naise kirja puhul kõneldakse praegu toiduaineist.

      „Eit kirjutas mulle,” ütleb Marthereau. „Teate ka, kui palju meie pool elus nuumsiga nüüd maksab?”

      … Majandusliku küsimuse arutamine taganeb äkki ägeda riiu eest Pépini ja Tulacque’i vahel.

      Nad on juba vängemaid sõimusõnu vahetanud, kui kuuldub: „Ma sülitan kõigele, mis sa mulle ütlesid ja ütlemata jätsid. Pea lõuad!”

      „See on minu asi, kas ma neid pean või mitte, sa kuradi raibe!”

      „Küll kolmekilone rusikas su suule prundi ette paneb!”

      „Ei tea, kellele!”

      „Noh eks katsu! Põnnad!”

      Nad kobrutavad vihast, kiristavad hambaid ja lähenevad teineteisele. Tulacque pigistab rusikas oma eelajaloolist kirvest, kuna ta kõõrdsilmad pilluvad sädemeid. Teine, kahvatu, rohekate silmadega, võllaroa näoga, mõtleb ilmselt oma pussile.

      Lamuse asetab oma lapsepeasuuruse rahutoojakäe ja oma vereva näo meeste vahele, kes teineteist pilkudega rabavad ja sõnadega puruks kisuvad.

      „No-noh, poisid, ärge hakake end sandiks tegema. Sellest oleks kahju!”

      Teisedki astuvad vahele ja vastased lahutatakse, kuid nad heidavad teineteisele seltsimeeste vahelt ikka veel verejanulisi pilke.

      Pépin nämmutab oma viimaseid sõimusõnu sapise ja vihast vabiseva rõhuga:

      „Röövel, kõrilõikaja, kaabakas! Oota aga, ega see sulle veel kingitud ole!”

      Tulacque omakorda tühjendab südame lähimale sõdurile:

      „Tattnina niisugune! Vaatasid teda? Tead, siin tuleb kokku puutuda kõiksugu tüüpidega, kellest ei tea, kes nad on. Ollakse tuttavad, aga ometi ei tunta üksteist. Kui see seal tahab kakelda, siis sattus ta just parajale mehele. Saad veel näha, kuidas ma tal ühel päeval molu sisse löön. Kannata!”

      Samal ajal algab taas vestlus ja vaibuvad tüli viimased järelkajad.

      „Iga päev üks ja seesama,” ütleb mulle Paradis. „Eile kippus Plaisance iga hinna eest Fumex’ile vastu lõugu virutama, ei teagi õieti miks, vist oopiumipillide pärast. Kord ähvardab üks ühte, kord teine teist läbi pista. Kas tõesti muutume loomasarnasteks ainult seetõttu, et elame nagu loomad?”

      „Neid mehi ei saa tõsiselt võtta,” väidab Lamuse, „nad on poisikesed.”

      „Seda küll, aga inimesed ikkagi.”

*

      Päev jõuab edasi. Läbi maad katva udu on tunginud natuke rohkem valgust. Aga ilm on endiselt pilvine ja pöördub vihmale. Veeaur tiheneb ja laskub madalamale. Tibutab uduvihma. Tuul toob lootusetu aeglusega meie kohale oma suure niiske tühjuse. Udu ja vihmapiisad immutavad kõike ja muudavad kõik tuhmiks, – isegi Lamuse’i põskede punase andrinoopoli ja Tulacque’i sidrunkollase soomuse. Vesi kustutab me rinnast elava rõõmu, millega toit meid täitis. Vaateväli on ahenenud. Tihedalt maa, selle surmavälja kohal lasub kurb taevaväli.

      Seisame paigal ilma tegevuseta, nagu oleksime siia istutatud. Täna kujuneb raskeks venitada päeva õhtuni, surmata pealelõunast aega. Lõdiseme, meil on halb; tammume paigal nagu loomakari sulus.

      Cocon selgitab oma naabrile meie kaevikute paigutust ja hargnemist. Ta on näinud üht juhtplaani ja teinud arvutusi.

      Meie rügemendi piirkonnas on viisteistkümmend liini Prantsuse kaevikuid. Mõned on maha jäetud, rohtunud ja peaaegu kinni varisenud; teised on korras hoitud ja mehi täis. Need rööbiti jooksvad kaevikud on ühendatud loendamatute jooksukraavidega, mis looklevad ja teevad haake nagu vanad linnatänavad. Kaevikute võrk on palju tihedam kui arvasime meie, kes elame seal sees. Meie armee kahekümneviiekilomeetrise rindelõigu pikkusele tuleb arvestada tuhat kilomeetrit maasse kaevatud liine: kaevikuid, sappe, ühenduskäike. Ja Prantsuse sõjavägi koosneb kümnest armeest. Niisiis on prantslaste poolel umbes kümme tuhat kilomeetrit kaevikuid ja sakslaste poolel niisama palju… Ja Prantsuse rinne moodustab ligikaudu ainult ühe kaheksandiku kõigist rinnetest maakeral.

      Nii kõneleb Cocon ja lõpetab naabri poole pöördudes:

      „Näed nüüd, kui tühised oleme meie selles kõiges.”

      Vaene Barque tal on agulilapse veretu nägu, mida rõhutab ruuge kitsehabe ja tähistab hüüdmärgina laubal ripnev juuksetukk – laseb pea norgu.

      „Tõsi jah, kui mõtlema hakata, siis ei tähenda üks sõdur – või isegi mitu sõdurit – mitte kui midagi kogu selle suure hulga seas; tunned end ses inimeste ja asjade uputuses nii otsatult kadununa, uppununa, justkui üksik veretilk.”

      Barque ohkab ja vaikib. Vestluse lõppemisel on kuulda osake loost, mida jutustatakse poolsosinal:

      „Ta tuli kahe hobusega. Bssss… mürsk! Jäi järele ainult üks hobune…”

      „Igav on,” ütleb Volpatte.

      „Pole