Armastusest sündinud. Barbara Cartland

ta ei suutnud oma maast ja lagunenud kodust enam midagi välja pigistada, oli ta sunnitud pöörduma hertsogi poole.

      „Ma vihkan teda! Ma vihkan teda!” ütles Sardos endale.

      Kuid teades, et lõuna on kohe valmis, sammus ta mööda koridori kuldse salongi poole.

      Just sinna kogunesid enne lõuna väljakuulutamist hertsog ja kõik külalised, kes lossis viibisid.

      Koos oli kenake kogu sugulasi, kes leidsid kõikvõimalikke ettekäändeid, et lossis peatuda.

      Mitte kusagil mujal Prantsusmaal ei oleks neil nii mugav olnud.

      Ega oleks toit olnud nii hea, veinid nii oivalised ja võõrustaja nii võluv.

      See ajas Sardosi marru, sest kui tema onu vihkas, kummardasid ülejäänud sugulased Armond’i, nagu oleks ta kuningas, kui mitte jumal.

      Nüüdki ümbritsesid nad onu, mõtles Sardos, nägudel lipitsevate spanjelite jumaldav ilme. Nad kuulasid hertsogit, otsekui oleks ta äsja Olümposelt alla laskunud.

      Kui Sardos salongi astus, sõnas hertsog:

      „Meil on veel üks külaline, keda, ma arvan, te ei oodanud näha, ja siin ta on.”

      Enamik neist keeras loomulikult ümber ja hüüatas siis:

      „Sardos! Milline üllatus!”

      Peaaegu kõik nad olid tädid ja nõod.

      Mehed, kes olid kas tema sugulaste abikaasad või hertsogi kaasaegsed, vaatasid teda, mõtles ta, põlgusega.

      „Ma vihkan ka neid,” ütles Sardos endale.

      Väliselt naeratas ta sarmiga, mida suutis käiku lasta, kui see talle sobis. Seetõttu rääkisid tema vanemad naissugulased temast muutumatult kui „armsast poisist”.

      Ta tegi vanematele naistele komplimente.

      Ta flirtis nendega, kes olid nooremad.

      Selleks ajaks, kui mindi söögisaali, paistsid kõik heas tujus olevat.

      Hertsog oli ainuke, kes jälgis Sardosi kuidagi tähelepanelikult.

      Ta teadis, et Sardos üritab pumbata raha mõnelt vanemalt sugulaselt, kui selleks on võimalus või kui neil on seda anda.

      Toit suures banketisaalis, kuhu mahtus vabalt viiskümmend või kuuskümmend külalist, oli oivaline.

      Hertsog oli samavõrra epikuurlane kui suur asjatundja ja ootas täiuslikkust kõiges, mis teda puudutas.

      Kuna Prantsusmaal rääkisid kõik nii üle laua kui ka partneritega kummalgi pool, siis pildus vestlus sädemeid.

      Sardos leidis, et on niisama teravmeelne ja lõbus, nagu ta võis olla Pariisis.

      Naised olid osavad meest jutukusele meelitama, nii et see tunneks end ülihästi.

      Hertsog kadus alles siis, kui söömaaaeg oli lõppenud ja suurem osa külalisi oli taandunud kuldsesse salongi. Tal oli vaja tegelda mõningate kirjadega. Ka tahtis ta mõelda Sardosi probleemi üle, enne kui noormehega uuesti rääkis.

      Ta ei läinud väiksesse salongi, kus ta sageli istus, vaid raamatukokku.

      Ta arvas, et sinna Sardos talle järele ei tule.

      Tal oli kirjutuslaud, mida ta kasutas oma ametlikumateks asjaajamisteks. Ka Roux’ perekonna ajaloo koostamiseks, millega ta tegeles, kui oli aega.

      Praegugi oli sugupuu lauale laiali laotatud.

      Hertsog oli järginud seda läbi aegade ja kui ta istet võttis, nägi ta allservas omaenda nime.

      Selle kõrval oli tema naise nimi – naise, kes oli temaga abiellunud ja samal aastal surnud.

      Kuigi see oli juhtunud üle üheksa aasta tagasi, teadis hertsog, et ta ei unusta seda iialgi.

      See oli olnud kohutav katastroof.

      Nagu see oli aristokraatlikes perekondades tavaline, otsustas hertsogi isa juba siis, kui Armond oli päris noor, kellega tema ainus poeg peaks abielluma.

      Temale oli see tundunud kõige imeväärsema ideena, sest tema ja markii de Lascaux’ mõisad asusid kõrvuti. Kui need ühendada, saaksid kaks Dordogne’is niigi tähtsat perekonda veel tugevamaks, kui nad juba on.

      Markii tütar, nägi hertsogi isa rahulolevalt, oli äärmiselt kaunis.

      Kuigi ta oli tütarlast väga vähe kohanud, oli ta täiesti kindel, et neiust saab tema pojale õige naine, niipea kui poeg saab kahekümne ühe aastaseks.

      Prantsusmaal oli tavaline, et tähtsate tiitlite kandjate pärijad pidid abielluma nii ruttu kui võimalik.

      See oli nende esivanemate parim traditsioon.

      Armond’ist kasvas äärmiselt meeldiv noormees.

      Ta oli hiilgav ratsutaja ja paistis silma mõõgavõitluses. Ta võitis palju autasusid koolis ja ülikoolis.

      Prantsusmaal polnud perekonda, kes poleks vaimustusega ühinenud Roux’ hertsogiga. Ta võinuks valida endale minia ükskõik millisest neist.

      Kuid hertsog oli oma otsuse teinud ja oma sõna andnud.

      Ei tulnud kõne allagi, et Armond abielluks kellegi teise kui markii tütrega, kes oli sõna otseses mõttes „naabritüdruk”.

      Noored nägid teineteist väga vähe, sest Armond jooksis Pariisis sarvi maha.

      Kuigi tal oli võiduajamistel juba paar oma hobust, oli ta selle kõrval tohutult huvitatud hobustest, kes kuulusid isale.

      Ta oli hea laskur ja silmapaistev metsseakütt.

      Temaealised noored aristokraadid pea igalt maalt Euroopas kutsusid teda enda poole külla, sest teda peeti vaimustavaks kaaslaseks.

      Laulatus toimus kogu hiilguse ja tseremoniaalsusega, mida on võimalik ette kujutada.

      Teenistusel osalesid peapiiskop ja kaks piiskoppi.

      Tema pühadus Rooma paavst saatis Vatikanist pruudile ja peigmehele eriläkituse.

      Kingitused, mida noorpaar sai, täitsid markii lossis kolm tuba.

      Armond nägi välja hämmastavalt nägus ja tema mõrsja oli ilus.

      Vanemad naised pühkisid pisaraid, kui paar mesinädalaid veetma sõitis.

      Roosilehtede sadu ähvardas tõlla täita.

      Alles siis, kui nad olid olnud kaks nädalat omavahel, ilmnes Armond’ile tõde.

      Tema naine, nii kaunis vaadata, oli hull.

      Ta oli kas eputav, pahur ja peaaegu vait või siis karjus hüsteeriliselt ja oli täiesti ligipääsmatu.

      Armond oli küllalt arukas taipamaks, et teda oli lõksu püütud.

      Tema naise vanemad olid ihust ja hingest tahtnud tema perekonnaga liitumist. Seepärast ei lasknud nad meelega kellelgi tõest vähimatki aimu saada. Armond taipas liiga hilja, et ta polnud peaaegu kunagi Ceciliaga üksi olnud. Kui nad olid koos, oli tal alati kahtlus, et keegi kuulatab ukse taga.

      Nüüd teadis ta, et Cecilia vanemad ei kartnud mitte seda, et ta võib tütarlast ehmatada, vaid nad olid kartnud, et tüdruk ehmatab teda!

      Ta viis naise tagasi koju ning sundis isa ja markiid tõele näkku vaatama.

      Cecilia viidi nõndanimetatud hospidali. Tegelikult oli see hullumaja. Ta suri enne, kui oli olnud seal aasta, mis oli kõigile asjaosalistele tohutu kergendus.

      Kuid sellest jäi Armond’isse õudus, mis sundis teda vanduma, et ta ei lase enam kunagi ennast lõksu püüda.

      Mitte kunagi ei luba ta enam kellegi oma elu korraldada.

      Tegelikult juhtus see, et Armond de Roux kasvas suureks ja sai meheks.

      Ta oli ainult kakskümmend üks ja oli olnud kõikides asjades täiesti isa võimu all. Mitte vastumeelselt ega pahaselt, sest ta armastas ja imetles isa siiralt.

      Ta mõtles, et vana hertsog tõesti teadis, mis talle hea