Armastusest sündinud. Barbara Cartland

sama, mida sinagi enam-vähem oled otsustanud,” vastas isa, „seega peame panema teid mõlemaid, tüütult jonnakaid olevusi, oma meelt muutma.”

      Marcia vaatas teda ja pahvatas järsku naerma.

      „Oh, papa, ma pole kunagi kuulnud midagi nii naeruväärset! Kuidas sa küll võid sepitseda midagi niisugust, mida ainult ajakirjas võib leida, ning loota, et see tegelikus elus teoks saab?”

      „Ainus, mida ma olen valmis vastama,” ütles krahv rõhuga, „on see, et sina oled oma isepäisuses läinud liiga kaugele. Ma viin su Prantsusmaale ja sunnin sind hertsogiga abielluma, meeldib see sulle või mitte.”

      „Ja oletame, et hertsogile ei meeldi see samuti?” küsis Marcia peaaegu pilkavalt.

      „Mul on tunne, kuigi ma võin eksida,” vastas isa, „et hertsogi võime jätta komtessi, tema tädi hooleks. Ta on väga ilus ja väga tark naine ning ma arvan, et meie kahekesi organiseerime kõige edukamalt korraldatud abielu, mis kunagi on aset leidnud.”

      Marcia tõusis püsti.

      „Ma pole kogu oma elu jooksul niisugust lollust kuulnud! Vabanda, papa, ma armastan sind ja imetlen sind, aga sa ei saa mind altari ette ajada, revolver surutud vastu selga.”

      Ta tegi pausi, aga isa vaikis ja neiu jätkas:

      „Ma olen üsna kindel, et hertsogil, kui ta on natukenegi niisugune nagu prantslased, kellest ma olen kuulnud ja lugenud, on tosin armukest, keda ta peab kaugelt ahvatlevamaks, eksootilisemaks ja kindlasti kaugelt kogenumaks kui mina.”

      Krahv laiutas käsi.

      „Sa tead suurepäraselt, et üks korralikult kasvatatud noor daam ei tohiks niimoodi rääkida.”

      „See on sinu süü,” heitis Marcia vastu, „et ma ei ole korralikult kasvatatud noor daam! Ma olen teinud kõike, mida sina oled teinud, ja nautinud iga minutit sellest. Tõsi on, papa, et kui ma ei saa leida meest, keda armastada, on see üleni sinu süü, sest mitte keegi ei paista nii kütkestav, nii huvitav või nii intelligentne kui sina.”

      Hetkekes krahvi silmad leebusid ja siis hakkas ta naerma.

      „Sa väike kurat! Sa püüad mind ümber sõrme mässida, nagu sa oled alati teinud, et oma tahtmist saada. Aga seekord, mu ulakas tütar, oled sa läinud liiga kaugele! Sa tead täitsa hästi, et ei või solvata niisugust meest nagu Buckstead, ilma et sellele ei järgnes tohutu skandaal. Sina arvad, et keegi ei tea ja keegi ei näinud, aga sa võid olla kindel, et räägib sellest tema või vaatas seda aknast pealt mõni nuhkija.”

      Marcia pidi endale tunnistama, et see on üsna tõenäoliselt tõsi.

      „Niisiis, mida me peame tegema,” arutles krahv, „me peame kähku kaduma. Pole paremat ettekäänet kui see, et mina lähen Prantsusmaale hertsogi hobuseid vaatama. Kui sa homme hommikul Pargis ratsutad – ma loodan, sa teed seda –, räägid sa oma austajatele, et jätad nad mõneks ajaks maha.”

      „Kas nad sinu arvates usuvad, et mina tahan hobuseid näha niisama palju kui sina?”

      „Sa pead nad seda uskuma panema!” kinnitas krahv. „Räägi neile veel, et sa oled kutsutud ballile – üks on sel ajal kindlasti, kui me Prantsusmaal oleme – ja kindlasti käime mitmel võiduajamisel. Me kanname hoolt, et teeme kõike seda, enne kui tuleme koju.”

      Ta tegi pausi ja lisas: „Muidugi uudisega, et sa abiellud hertsogiga.”

      „Ma mõtlen, sa oled hull, papa,” ütles Marcia. „Ometi on samal ajal võib-olla tark, kui ma väldin George’i lähenemiskatseid, kui ta üldse minuga veel räägib. Kindlasti tekitab see suurt keelepeksu, kui ta seda ei tee.”

      „See on ainus mõistlik asi, mida sa täna õhtul oled öelnud,” porises isa.

      „Ma mõtlen teel Prantsusmaale veel midagi, aga las ma teen ühe asja täiesti selgeks, papa, mul ei ole mingit kavatsust minna mehele mingile Prantsuse hertsogile, kes on rohkem huvitatud minu sugupuust kui minust kui inimesest.”

      Krahv tahtis vastu vaielda, aga Marcia jätkas:

      „Tema eelistaks veeta aega Pariisi kurtisaanidega, kui mina samal ajal istun maal kaalikate keskel.”

      Krahv ei suutnud naeru tagasi hoida.

      „Ma ei suuda ette kujutada, et sina midagi niisugust teeksid,” ütles ta. „Samal ajal on hertsog alati hertsog, ja kui Buckstead ei ole sinu jaoks küllalt hea, võin ma ainult loota, et de Roux ei palu su kätt purskkaevu juures.”

      Marcia läks krahvi tooli juurde, kummardus ja andis talle põsele musi.

      „Ma armastan sind, papa,” ütles ta. „Ükskõik kui vihane sa minu peale ka ei ole, oma huumorimeelt ei kaota sa kunagi.”

      „Mul on seda vaja! Jumal teab, kuidas ma seda vajan!” torises krahv.

      „Mõtle ainult, kui igav sul oleks,” ütles Marcia, „kui ma oleksin abiellunud vikontiga või ükskõik kellega nendest lõuata noormeestest, kes esimesel hooajal mu kätt palusid. Sa oleksid veetnud selle aasta üksi koos hulga vanade naistega, kes kaagutavad, et sa peaksid uuesti abielluma.”

      „Nad võivad kaagutada kas hing välja!” kuulutas krahv. „Aga minul ei ole mõtteski neid kuulata.”

      „Ja ometi ootad sa, et mina sind kuulaksin,” ütles Marcia pehmelt.

      Krahv võttis tütre käe oma pihku.

      „Sa oled väga kaunis, mu kallis tütar,” ütles ta, „ja sa tead, et ma armastan sind ja tahan sinu õnne. Aga täitsa ausalt, sa ei või jätkata nii nagu praegu. Ma pean mängima kõvakäelist isa ja leidma sulle mehe, kellega sa oleksid nii õnnelik, kui meil vaestel surelikel see võimalik on.”

      „Ja see ei tähenda kindla peale panustamist,” lisas Marcia.

      Ta läks isa juures ära, et veel kord peegli ette seista.

      „Ma arvan,” ütles ta otsekui iseendaga rääkides, „et kui ma oleksin sündinud inetuna, punase nina ja ilmetute hiirekarva juustega, oleksin ma tänulik igale mehele, kes minuga abielluks, sellepärast et ma olen sinu tütar.”

      Krahv ei vastanud, kuigi ta kuulas.

      „Selle asemel,” jätkas Marcia, „kuna Jumal on andnud mulle inimeste arvates ilusa näo, ja sina, papa, oled andnud mulle terase ja tegusa aju, tahan mina enamat, nii väga, väga palju enamat kui lihtsalt meest, kes annaks mulle oma nime.”

      „Paljud mehed on pakkunud sulle oma südant,” ütles krahv.

      Oli paus ja siis vastas Marcia:

      „Ma tean seda. Aga see, mida nad pakkusid… ei olnud… kaugeltki… küllalt hea.”

      Tema hääles oli peaaegu meeleheite noot, kui ta ringi keeras ja ukse poole läks.

      „Head ööd, kalleim papa,” ütles ta. „Tee plaane meie Prantsusmaale minekuks, aga pea meeles, et ma ei luba hästi käituda ega abielluda kellegagi, kui ta ei ole Longchamps’i Grand Prix’ võitja.”

      Rääkides tegi ta ukse lahti.

      „Lõppude lõpuks,” lisas ta, „üks Rooma keisritest püüdis abielluda oma hobusega, nii et miks mitte mina?”

      Ta sulges ukse, enne kui krahv jõudis vastata, ja too kuulis tütre koridoris eemalduvaid samme.

      Krahv ohkas ja hakkas siis vastu tahtmist naerma.

      „Ta on parandamatu,” ütles ta tühjale toale.

      Üleval oma magamistoas ei kutsunud Marcia oma toatüdrukut.

      Ta oli enne välja minemist märganud, et naisel oli nohu, ja käskinud tal voodisse heita.

      „Mul pole midagi, mileedi,” ütles toatüdruk.

      „Mine voodisse ja joo sooja jooki,” oli Marcia käskinud. „Kui sa homme ennast kehvasti tunned, ütle majapidajale, et ma käskisin sul voodisse jääda.”

      Nüüd oli tal hea meel, et oli üksi.

      Ta