Armastusest sündinud. Barbara Cartland

vaatas temast mööda purskkaevu poole.

      Cupido hoidis käte vahel küllusesarve, millest purskas vesi.

      Ballisaalist kostis vaikne unelev valsiviis.

      Marciat rabas mõte, et siin on hertsogile väga sobilik koht abieluettepaneku tegemiseks. Ometi teadis ta, et ei saa anda mehele vastust, mida too tahab.

      „Sellel pole mõtet, George,” ütles ta. „Te teate, et ma ei abiellu kunagi, enne kui ma pole armunud, ja ma ei armasta teid.”

      „Miks te mind ei armasta?” küsis mees jõhkralt.

      Kahekümne kaheksa aastast hertsogit oli jahtinud iga auahne mamma terves kõrgseltskonnas.

      Talle näis erakordne, et siis, kui tema oli viimaks otsustanud abielluda, võidi talle korv anda.

      Kuidas sai see kõigest tüdruk olla ainus noor naine Londonis, kes teda ei armastanud?

      „On fakt,” ütles ta valjusti, „et teie ei tea armastusest midagi peale selle, mida olete lugenud mõnes viletsas romaanikeses või millest unistasite siis, kui olite veel muinasjuttude nautimise eas.”

      „Mis selles halba on?” päris Marcia.

      „See ei ole praktiline,” vastas hertsog. „Marcia, te teate sama hästi nagu mina, et teist saab väga ilus ja üliväga imetletud hertsoginna.”

      Marcia pöördus tagasi oma mõtisklusest purskkaevude kohta ja vaatas mehele otsa.

      „Minu abikaasa oleks hertsog,” ütles ta vaikselt.

      „Nojaa, mis selles halba on?” kostis hertsog vastu.

      Ta teadis väga hästi, et temast räägiti seltskonnas mitte üksnes kui parimast partiist, vaid ka kui parima väljanägemisega mehest.

      Teda olid maalinud ei vähem ega rohkem kui kolm silmapaistvat kunstnikku. Portreed rippusid Bucksteadi lossis kõigile vaatamiseks.

      „Räägime millestki muust,” lausus Marcia ootamatult. „Ma mõtlesin, et teie hobune jooksis eile Ascotil väga hästi. Kahju, et ta ei võitnud.”

      „See oli džoki süü,” ütles hertsog vihaselt. „Ma vallandasin ta ja järgmine kord, kui ma Tšempioni võiduajamistele panen, tuleb ta esimeseks.”

      Marcia naeratas otsustavuse peale mehe hääles ja mees lisas:

      „Ja just seda kavatsen ma teha ka siis, kui asi teisse puutub. Me lõpetame need rumalad jutud! Te abiellute minuga ja me kuulutame oma kihluse välja järgmisel nädalal.”

      „Me ei tee midagi niisugust,” kuulutas Marcia. „Ma olen teile öelnud, George, et kuigi te meeldite mulle kui sõber, ei ole mul mingit soovi saada teid oma meheks.”

      „Tont võtku!” vandus hertsog. „Te paneksite ka pühaku kannatuse proovile ja mina ei mõtlegi eitava vastusega leppida.”

      Rääkides pani ta käed Marciale ümber.

      Neiu teadis, et mees kavatseb teda suudelda, mitte õrnalt, vaid ägedalt ja nõudlikult, otsekui mõtleks ta, et see on tema õigus.

      Ta ei sõdinud vastu. Ta ainult tegi kiire kerge liigutuse ja lõi mingil moel mehe tasakaalust välja.

      Hertsogi käed olid juba peaaegu tema ümber, aga ta jalad libisesid.

      Kui ta külili kaldus, kukkus ta üle purskkaevu kivipiirde üle pea vette. Ja kui ta kukkus, ta vandus.

      Marcia ei jäänud teda kuulama ega vaatama, kui märg ta on.

      Ta lihtsalt keeras ringi ja kõndis minema. Ta kadus puude vahele, kust ta sai maja juurde teist teed pidi kui see, mida mööda nad olid tulnud.

      Palju hiljem tol õhtul sõitis Marcia isaga mugavas tõllas nende maja poole Grosvenor Square’il.

      „Mis Bucksteadiga juhtus?” küsis krahv. „Ma nägin, et sa tantsisid temaga kohe pärast seda, kui me saabusime, ja siis ta kadus.”

      Marcia ei vastanud ja viivu pärast krahv küsis:

      „Ega sa ütle mulle, et ta palus sinu kätt ja sina ütlesid ära.”

      „Ta palus seda vähemalt kuuendat korda ja mina, jah, papa, andsin talle korvi.”

      Krahv oigas meeleheites.

      „Sa ütlesid Bucksteadile ära! Aga miks? Issand jumal, tüdruk, sa ei saa kunagi paremat pakkumist. Ta on ilma kahtluseta kõige rikkam hertsog Inglismaal.”

      „Sa tead vastust, papa,” lausus Marcia tasa.

      Krahv otsis veel sõnu, kui hobused nende maja ees peatusid.

      Hoone oli väga mõjus.

      Eelmisel aastal, enne kui Marcia tegi oma debüüdi, oli krahv lasknud seda tublisti remontida.

      Siis oli ta mõelnud, et tõenäoliselt ei veeda ta järgmist hooaega Londonis.

      Oli täiesti ilmne, et oma ilu ja päritolu tõttu võetakse Marciat pidulikult vastu ja kosilasi oleks palju.

      Tema kätt oli palunud iga soovitav poissmees, kes tundis, et on tulnud aeg, mil ta peab naise võtma ja pere asutama.

      Kuid Marcia sugulased ja seltskonna auväärsed leskdaamid olid kõik üsna rabatud, kui ta kosilastele üksteise järel korvi andis.

      Ent kui Buckstead hakkas tema tütre vastu huvi tundma, mõtles krahv, et Marcia oli teinud õigesti, kui võttis endale mehe valimiseks aega.

      Buckstead, nagu ta äsja ütles, oli kõige rikkam hertsog Inglismaal ja kuulus ka kõige tähtsamate hulka.

      Tema abikaasa määrataks traditsiooni järgi kuninganna Victoria kammerdaamiks.

      Bucksteadist endast rääkisid lugupidavalt nii peaminister kui ka mitmed juhtivad riigimehed.

      Veel tegi krahvile heameelt, et hertsogil olid võidusõiduhobused, kes olid niisama silmapaistvad kui tema omad.

      Ta mõtles, et koos võiksid nad aretada hobuseid, mis tõstaksid veel rohkem Inglise hobuste niigi suurt mainet.

      Üks teenritest tõttas trepist alla tõllaust avama.

      Kui krahv välja astus, ütles ta:

      „Ma tahan sinuga rääkida, Marcia. Nii et lähme minu kabinetti.”

      Tütar ei vastanud.

      Ta ainult sammus majja ja andis oma õhtumantli ühele teenritest.

      Siis, pärast natuke nukrat pilku trepi suunas, järgnes ta isale üle halli ja edasi koridori, mis viis kabinetti.

      See tuba oli täielikult mehelik.

      Kui nad olid Londonis, oli Marcia väiksena veetnud siin palju aega , sest siin oli palju raamatutega koormatud riiuleid.

      Maal Woode Hallis oli suur raamatukogu.

      Ent Marcia oleks tundnud end millestki väga olulisest ilma jäetuna, kui poleks olnud raamatuid igal pool, kus ta viibis.

      Kandelaaber krahvi laual põles veel ja kaminasimsil olid süüdatud küünlad.

      Kui Marcia tuppa astus, ootas ülemteener uksel, kas on veel korraldusi.

      „Pole enam midagi, tänan, Bowles,” ütles krahv.

      „Head ööd, milord.”

      Ülemteener kummardas, enne kui sulges ukse.

      Marcia haigutas natuke.

      „Epistli lugemiseks on liiga hilja, papa,” ütles ta. „Ma tean, et sa oled pahane, et ma ei abiellu George’iga, aga sinna ei saa midagi parata.”

      „Mida sa sellega mõtled, ei saa midagi parata?” küsis krahv. „Nagu ma sulle ütlesin, sul ei tule iial paremat pakkumist, ja tema võidusõiduhobused on silmapaistvad.”

      „Olen sinuga nõus,” sõnas Marcia. „Aga kahjuks ei pea ma abielluma tema hobustega, vaid temaga.”

      Krahv, kes oli laua taha istunud, põrutas rusikaga.

      „Sina