Armastusest sündinud. Barbara Cartland

näisid täitvat taeva ja kuu muutis katused tema all hõbedaseks.

      Marcia vaatas üles taevasse.

      Ta mõtles, et kuna tema nimi oli tuletatud Marsi nimest, oli ta osa taevalaotusest nii nagu planeet Marsski.

      Öösel tundis ta, otsekui suudaks ta lennata üles taevasse ning jätta maailma ja kõik selle tühised raskused selja taha.

      „Mis mul viga on?” küsis ta. „Miks ma ei armu?”

      Ta mõtles tüdrukutest, kellega koos ta oli eelmisel aastal oma debüüdi teinud.

      Kõik nad olid omavahel itsitanud igasuguste meeste üle, keda nad ihaldasid ja kes neid ihaldasid.

      Marcia polnud kunagi tahtnud itsitada.

      Kindlasti ei reedaks ta mitte kunagi meest, naerdes selja taga tema üle.

      Ta ei olnud ise sellest teadlik, aga isa oli õpetanud talle härrasmehe käitumiskoodi.

      Ta ei oleks ilmaski teise naisega arutanud midagi nii intiimset kui abieluettepanek.

      Ega lugenud valjusti armastuskirju, mida ta sai, nagu tegid mõned tüdrukud.

      Mõned kirjad olid loomulikult olnud väga intiimsed.

      Tal oli kahju, et pidi kirjutajale haiget tegema, öeldes, et ta ei suuda tema tunnetele kuidagi vastata.

      Ta teadis väga hästi, et oli saanud rohkem abieluettepanekuid kui keegi teine temaealine.

      Paljud olid, nagu isa ütles, tähtsatelt meestelt ja, nagu Bucksteadi hertsog, lugupeetud ja vanade tiitlite kandjatelt.

      Aga ta teadis, et see, mida ta nende vastu tunneb, on sõprus, huvi ja puhuti väike kiindumus.

      Aga see ei olnud Armastus, mitte see Armastus, mida tema otsis.

      Ta teadis raamatutest, mida ta oli lugenud, et mehed ja naised olid armastuse eest võidelnud aegade algusest peale.

      Mõnikord oli neil õnne ja nad leidsid selle.

      „Mis on armastus?” küsis ta tähtedelt, vaadates nende vilkumist enda pea kohal.

      „Kuidas ma saan armuda?” päris ta kuult.

      Vastust ei olnud.

      Ometi tundis ta avatud aknast sisse tulvava õhu soojuses, et temaga rääkisid armastuse vibratsioonid taevast.

      Armastus oli ülendanud tema südant ja hinge.

      Armastus oli see, mis suutis muundada halli ja tavalise millekski oivaliseks ja ilusaks.

      Ometi ei olnud ta seda kunagi leidnud.

      Ta tunnistas endale, et oli püüdnud uskuda oma armumist, ning teadnud, et see on vaid teesklus.

      Mitte see püha aare, mida ta otsis.

      Ta teadis, et isa teeb seda, mida arvab tema jaoks kõige parema olevat.

      Ta polnud põrmugi vihane, et isa kavatses teda endaga kaasa võtta.

      Isa üritaks tulutult, seda Marcia teadis, sundida teda Roux’ hertsogiga abielluma.

      Ainus asi, mis asja lõbusaks tegi, oli see, et ka hertsog tõrkus abielusidemete vastu nagu temagi!

      Hertsogi jaoks oleks naine keegi, kelle seltsis ta mõne nädala pärast kahtlemata igavust tunneks!

      Tema ise ei suutnud mõeldagi, et teda puudutaks ja suudleks mees, kelle vastu tal pole mingit tunnet, vahest peale põlguse.

      „Sellest tuleb viljatu reis, aga vähemalt huvitav,” mõtles Marcia. „Mina näen Prantsusmaad, millest ma seni olen ainult raamatutest lugenud, ja kohtun tähtsa prantslasega, kes on kindlasti niisama frivoolne ja naudinguid otsiv nagu iga Casanova.”

      Ta mäletas liigagi elavalt lugusid Teise Keisririigi metsikutest ekstravagantsustest, millest talle oli räägitud, kui ta oli noor. Isegi ema oli mõnikord rääkinud, kui absurdselt käitusid rikkad mehed, kulutades varandusi Pariisi kuulsate kurtisaanide peale. Nad külvasid naised üle kalliskividega ning muretsesid neile maju, hobuseid ja tõldu.

      Nood kuulutasid, et on kõige kallimad ja eksootilisemad naised, kes eales on vastassugu pettusega meelitanud ja lummanud.

      „Kui niisugused asjad,” mõtles Marcia, „ikka veel Pariisis juhtuvad, siis tõenäoliselt Roux’ hertsog mind ei märka.”

      Ta heitis viimase pilgu tähtedele ja tõmbas kardinad kokku.

      Voodisse heites ei mõelnud ta armastusest ega Roux’ hertsogist.

      Ta arutas, kas hertsogi hobused on niisama erakordsed kui isa omad, kellele tema seni polnud leidnud võrdseid!

      Teine peatükk

      Tagasi oma lossi poole ratsutades vaatas Roux’ hertsog rahuldustundega oma viinapuid. Oli ilmne, et tulemas on hea viinamarjasaak.

      Ta teadis, et rõõmu ei tunne üksnes tema, vaid ka inimesed, kes nendega kõvasti tööd olid teinud.

      Ta ratsutas ühel oma üliheadest hobustest, keda ta ise oli aretanud ja kelle tõttu ta oli Prantsusmaal juba kõnekäänuks.

      Kuid ometi ei olnud ta rahul. Ta tahtis rohkem ja paremaid võidusõiduhobuseid ning oli täiesti kindel, et just selles asjas aitab teda Grateswoode’i krahv.

      Olles hobustest nii vaimustatud, oli tema unistus, et üks tema hobustest võidaks mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Inglismaal ja mis tahes maal.

      Viimasel Ungari külastusel oli ta õppinud palju, mida ta varem polnud teadnud.

      Ta arvas, et see on kindlasti huvitav teema, mille üle krahviga arutada.

      Ta vaatas ettepoole.

      Ta nägi oma lossi siluetti tumedate puude taustal, mis kasvasid kõrgele taevasse pürgivate hiiglaslike kaljude jalamil.

      Mitte kusagil mujal maailmas ei olnud ta näinud niisugust võimast kontrasti kõrguse ja sügavuse vahel kui Dordogne’is.

      Teistesse orgudesse, nagu tema omassegi, olid istutatud viinapuud, mis pidid andma Prantsusmaale ühe silmapaistvamaist veinidest Euroopas.

      Kuid tohutud kaljused mäekurud taeva taustal näisid olevat eemal kõigest inimlikust.

      Hertsog tabas end peaaegu uskumast, et talupoegadel oli õigus, kui nad ütlesid, et kuristikes elavad imelikud vaimud.

      Ta ratsutas edasi ja hakkas siis tasasest orust ronima üles lossi poole.

      Sellele lähemale jõudes nägi ta purskkaevude päikesepaistel küütlevat veesädelust.

      Kodu ilu äratas temas ikka ja alati tundeliigutuse. Ta käis sageli Pariisis ja reisis mujal maailmas. Ent koju, Dordogne’i tulles teadis ta alati, et see on koht, kuhu ta kuulub.

      Pika trepi jalamil, mis viis tohutu sammaseeskojaga ukse juurde, ootas tallipoiss.

      Hobuse seljast maha tulles ütles hertsog:

      „Kotkas liikus täna väga hästi.”

      Tallipoiss naeratas, otsekui oleks hertsog temale erilise komplimendi teinud, ja juhtis hobuse tallide juurde.

      Hertsog sammus aeglaselt trepist üles suurhalli.

      Seal ootasid neli lakeid ja ta andis neile oma kübara, piitsa ja kindad, enne kui majordoomus ütles:

      „Monsieur le Comte de Thiviers on väikeses salongis, Monsieur.”

      Viivuks tekkis hertsogi silmadesse ärritatud ilme.

      Ta ei oodanud de Thiviers’i, kes oli tema poolõe poeg.

      Poolõde oli temast mitu aastat vanem, olles ainus laps nende isa esimesest abielust.

      Hertsogil oli kahtlus, miks õepoeg oli lossi tulnud.

      Kuid ta ei saanud siin midagi parata ja sammus aegamisi väikese salongiukse poole.

      Ta teadis, et leiab õepoeg Sardosi üksinda ootamas.

      Lakei avas ukse, ja kui hertsog sisse astus, nägi ta, et tal oli õigus.

      Sardos