Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

Читать онлайн.
Название Võidusõit armastuse nimel
Автор произведения Barbara Cartland
Жанр Зарубежные любовные романы
Серия
Издательство Зарубежные любовные романы
Год выпуска 2015
isbn 9789949205363



Скачать книгу

korralduse peale tõstis üks tallipoistest sadula Clint Wilburi hobuse seljast teise ratsu selga.

      “Ja milline on teie valik?” küsis Clint Wilbur, “ning kas ma võiksin lisada, et tunnen end ikka veel händikäpi väärilisena.”

      “Ma kahtlen selles,” lausus neiu, “ning usun, et mulle sobiks Metsik Lääs. Ta on üks nooremaid hobuseid neis tallides, kuid mul on tema suhtes suuri lootusi.”

      Metsik Lääs oli juba külgsadulaga varustatud ning Alita pingutas veidi sadulavööd, enne kui ta ilma igasuguse abita sadulasse hüppas, tehes seda sellise kergusega, nagu oleks ta läbi õhu lennelnud.

      “Kaks ringi,” ütles ta, “on umbes sama pikk vahemaa kui Cheltenhami jahiplatoo.”

      “Olgu siis pealegi kaks ringi!” sõnas Clint Wilbur. “Kuidas me alustame?”

      Alita tundis, et mees lasi tal meelega võidusõitu korraldada, tabades ära teatud möönduse tegemise, justkui oleks ameeriklane kindel olnud, et kuna ta on mees, võidab ta niikuinii, ent on valmis andma neiule “võimaluse”.

      Alita tõmbas džokimütsi pisut sügavamalt laubale ning ütles tallipoiste poole pöördudes:

      “Loe aeglaselt kolmeni, Ned, ja ütle siis “Mine!”, said sa aru?”

      “Muidugist, preilna Alita, sain mia aru.”

      “Väga kena,” lausu Alita. “Alusta nüüd, ja loe aeglaselt!”

      Poiss alustas valjuhäälselt lugemist.

      “Üks – kaks – kolm – Mine!”

      Alita võttis kohalt mõnevõrra kiiremini kui Clint Wilbur ning esimese tõkkeni jõudes oli ta temast veidi eespool.

      Metsik Lääs ületas selle toredalt, jalakõrguselt maad varukski, ning ka Rajah sai ameeriklase osavate käte juhituna veatult hakkama.

      Nad jätkasid mööda rada kappamist kiirusega, mis tekitas Alitas tunde, et karge õhk lausa lõikub ta põskedesse.

      Ta oli otsustanud võita ning teadis, et tal on ameeriklase ees kergema kaalu näol eelis, kuid pidi siiski möönma, et mees ratsutas imehästi.

      Hobused olid tasavägised, kui mitte arvestada asjaolu, et Metsik Lääs oleks end juba raja alguses hingetuks jooksnud, kui Alita ei oleks suutnud teda vaos hoida.

      Ta oleks neiu käed peaaegu liigestest välja rebinud, enne kui too suutis sundida teda tagasi tõmbuma.

      Kui nad ühe ringiga lõpule olid jõudnud, teadis Alita täpselt, kus ta Metsiku Lääne lõpuspurdiks üles kihutab, seda loodetavasti Clint Wilburi ees.

      Kuid viimast tõket ületades märkas neiu, et mees on temast poole hobusepikkuse võrra ette jõudnud, ning pidi tunnistama, et vaid ameeriklase ülim ratsutamisoskus sundis Rajah’ kiiremale jooksule, kui too iial oli suutnud.

      Metsik Lääs tegi Alita ergutusel viimasel hetkel sprindi, kuid sellele vaatamata polnud kahtlustki, et Clint Wilbur oli hobusepea võrra eespool, kui nad ergutushüüetega tervitavate tallipoisteni jõudsid.

      Raja keskele sõites tõmbasid nad hobused aeglaselt seisma.

      “Teie võit!” lausus Alita hingetult, kui lõpuks jälle rääkida suutis.

      “See oli üks parimaid võidusõite, mis ma kunagi pidanud olen!” sõnas Clint Wilbur. “Tänan teid, preili Blair. Ma ei ole aastaid millestki nii väga rõõmu tundnud!”

      “See oli põnev!” nõustus Alita. “Ma ei ole siin rajal kunagi tõelist võistlust pidanud, ehkki me mõnikord Samiga koos ratsutame, et hobused võistlema harjuksid.”

      “Kes on Sam?” päris mees.

      “Tema Hiilguse ülemtallipoiss. Te näete teda täna hommikul. Ta saab hobustega imetlusväärselt hakkama.”

      “Nagu teiegi.”

      “Mul on kohutavalt hea meel, et nad mul olemas on.”

      “Ja mis siis saab, kui ma nad kõik teilt ära võtan?”

      “Meile jäävad ju veel märad ja terve hulk varssu,” vastas Alita.

      Ta seletas, kuidas kadunud hertsog oli tõuhobuste soetamiseks hea hulga raha kulutanud ning kuidas ta nüüd lootis, et osa rahast, mis nad hobuste eest saama pidid, läheks uue tõu ostmiseks.

      “Kas teil on kahju kaotada ratsusid, keda te nii hoolega treeninud olete?” küsis Clint Wilbur.

      “See on alati, nagu kaotaks väga lähedase sõbra,” lausus Alita lihtsalt, “kuid… Flamingo jääb mulle ju ikka alles.”

      Seda öeldes heitis neiu mehele pilgu ning too tundis, et tütarlaps kardab ikka veel, et ta võiks nõuda Flamingo esitlemist koos teiste hobustega.

      “Kui te ütlete, et ta on teie hobune,” lausus mees mõne hetke pärast, “kuidas võiks siis hertsog teda ilma teie loata müüa?”

      Alita hingas sügavalt sisse, püüdes kiiresti vastust leida.

      “Tema Hiilgus on olnud väga lahke,” ütles ta lõpuks, “lubades mul Flamingot oma tallis hoida, kuid ma kardan, et kui talle hobuse eest head hinda pakutaks, eeldaks ta, et ma ei keeldu teda müümast.”

      Seletus ei olnud kuigi vettpidav, kuid Clint Wilbur tundus sellega rahule jäävat.

      Mees ei öelnud midagi ning kui ta oli hobuse seljast maha tulnud, märkis ta:

      “Ma lähen nüüd koju. Pean enne lossi tulekut ja hertsogiga kohtumist teatud inimestega kokku saama.”

      Tallipoisid tõstsid sadula Rajah’ turjalt taas ameeriklase enda hobuse selga ning häält tasandades, et nad ei kuuleks, mida ta ütleb, palus Alita:

      “Te ei unusta ometi, et ei ole mind kunagi varem kohanud?”

      “Mul on väga hea mälu,” vastas Clint Wilbur, “aga kuna ma loodan teid siin veel kohata ning teiega võidu sõita, on mu suu suletud.”

      “Tänan teid,” lausus neiu naeratades.

      Siis, ootamata mehe lahkumist, hüppas neiu hobuse selga ning kappas rada mööda eemale.

      Kui Alita lossi tagasi jõudis, et vahetada ratsutamiskostüüm inetu pruuni kleidi vastu, mis talle garderoobi avades esimesena kätte sattus, mõtles ta, et võidusõit Clint Wilburiga oli üks põnevamaid asju, mis tema elus kunagi juhtunud oli.

      Ta oli nii harjunud suuremat osa oma päevadest tallides veetma ning ainult Samiga suhtlema, et paljalt asjaolu, et tal õnnestus hobustest rääkida sedavõrd asjatundliku isikuga nagu Clint Wilbur, oli midagi niisugust, mida ta kunagi ei oleks uskunud juhtuvat.

      Ta oli tihti palavalt soovinud, et ta ei puutuks kokku lossi saabuvate külalistega – isoleeritus neist ei häirinud teda sugugi –, kuid hertsogi intelligentsemate külalistega, eriti nendega, kes ookeani tagant saabusid, oleks ta suhelda tahtnud küll.

      Raamatud, mida ta lugenud oli, ning õnneks oli hertsogi raamatukogu üsna mahukas, ehkki veidi ajast maha jäänud, tekitasid temas tunde, et ta on oma mõtetes kõiki neid paiku külastanud.

      Ta tundis selliste inimeste harjumusi ja kombeid, kellest teadis, et tal ei avane kunagi elus võimalust neid näha ega kohata.

      Ameerika oli teda võlunud, kuna sedavõrd suure kontinendi hiljutine areng moodustas tohutu kontrasti Vana Maailma traditsioonidega.

      Talle meeldis mõte maast, kus inimesed ei pidanud end mitte ainult vabadeks, vaid ka võrdseteks, ning ta kaldus arvama, et avatud viis, kuidas Clint Wilbur temaga suhtles, erines väga sellest, kuidas ükskõik milline Hermione’i austaja temaga kõnelnud oleks.

      Arvates, et ta pole midagi enamat kui tallitüdruk, oleksid nad muidugi viisakaks jäänud, ent oleksid olnud ka ülbelt armulikud, rääkides temaga ülevalt alla, mitte kui võrdne võrdsega.

      “Härra Wilbur on väga võluv,” mõtles Alita endamisi, “ja arukas. Hermione’il veab väga, kui ta temaga abiellub.”

      Kerge