Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

“ning Ameerika saadik esitles mind kõnealusele härrasmehele kaks päeva tagasi Windsori lossis.”

      “Ameerika saadik?” tundis hertsoginna huvi.

      “Marshfieldi mõisa ostja, mu arm, on ameeriklane!”

      Hertsoginna nägi ilmselgelt hämmeldunud välja, aga enne, kui ta oma tundeid avaldada jõudis, jätkas hertsog:

      “Clint Wilbur on, ma kinnitan teile, väga isikupärane noormees. Ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma.”

      “Täna õhtul?” hüüatas hertsoginna ning see oli peaaegu karje. “Kuid meil ei jää aega vastuvõttu korraldada.”

      “Meil ei ole seda vajagi,” lausus hertsog. “Ma arvasin, et härra Wilburile meeldiks meid näha pereringis.”

      Rääkides heitis ta pilgu Hermione’ile ja hertsoginnale, kes mitte just nürimeelse naisena sai suurepäraselt aru, mida mees silmas pidas.

      “Aga – ameeriklane!” sõnas ta, justkui oleks oma mehe mõtted valjult välja öelnud.

      “Wilburid on, niipalju kui ma aru saan, auväärne ja suursugune perekond,” lausus hertsog. “Saadik ütles mulle, et nad on Vanderbiltide ja Astorite sugulased.”

      “Kas ta on tõesti nii rikas, isa?” nõudis Hermione.

      “Ma olen kuulnud, et ta on üks rikkamaid ja nõutumaid poissmehi Ameerikas ning et talle kuulub astronoomiline kogus õlikaevandusi, raudteid, laevaliine ja jumal teab, mida veel!”

      Justkui oleks ta lõpuks asjast aru saanud, sõnas hertsoginna:

      “Kahtlemata peame me andma endast parima, et aidata härra Wilburil end siin võimalikult mugavalt sisse seada. Aga mis ikkagi pani teda endale Inglismaal nii tohutut maavaldust ostma?”

      “See toob meid teise uudiseni,” sõnas hertsog rahulolevalt. “Wilbur ütles mulle, et ta oleks huvitatud hobuste ostmisest, eriti jahihobuste. Ta soovib Quexby klubiga jahile minna.”

      Nüüd heitis hertsog pilgu oma vennatütrele ning märgates, et tolle tähelepanu ei ole ehk üdini talle keskendunud, sõnas teravalt:

      “Kas sa kuulsid, Alita, mida ma ütlesin?”

      “Jah, onu Lionel.”

      “Siis ole nii kena ja hoolitse selle eest, et hobused, kellele sa nii palju aega pühendad, oleksid oma parimas vormis, kui härra Wilbur neid vaatama tuleb.”

      “Ma teen seda, onu Lionel.”

      “Ma arutan Batesiga läbi, mis hinda me nende eest küsida võiksime.”

      “Mul on tunduvalt parem ettekujutus kui härra Batesil, kui palju nad müügisaalis väärt oleksid,” lausus Alita.

      Tema sõnadele järgnes hetkeline vaikus, justkui poleks hertsog temalt sellist arukust oodanud.

      Siis vastas ta vastumeelselt:

      “Hästi, ma arutan asja sinuga. See annab sulle võimaluse näidata, et meeletu summa, mille sa minult tallide jaoks välja oled meelitanud, on seda väärt olnud.”

      “Ma olen kindel, et härra Wilbur ei leia kusagilt paremaid hobuseid, vähemalt mitte siin krahvkonnas,” vastas Alita.

      “Loodetavasti on sul õigus!” sõnas hertsog.

      “Ära liiga palju hobuseid maha müü, isa,” kaebles Hermione pahuralt. “Ma tahan, et su parimad hobused mind sel aastal jahile sõidutaksid. Need, kellega ma eelmisel aastal sõitsin, olid liiga metsikud. Nad ajasid mulle hirmu peale!”

      Alita vaatas üle laua oma nõo poole ning mõtles, nagu ta seda korduvalt varemgi teinud oli, et Hermione ei oleks pidanud üldse ratsutama.

      Ta kartis alati oma hobust, kui tahes rahulik too ka polnud, ning ta nägi tunduvalt kütkestavam välja siis, kui ta tõllas või kaarikus kohtumisele sõitis ning seejärel sportmängudes osalemata koju tagasi pöördus.

      Kuid Hermione teadis suurepäraselt, et kui ta soovis härrasmeestega kohtuda jäiga formaalsuseta, mis tema vanematekodus kohustuslik oli, ei olnud jahimaast paremat paika.

      Seetõttu sundis ta end igal talvel moodsate Quexby hagijatega jahile sõitma, ehkki ta, nagu nõbu väga hästi aru sai, iga hetke sellest vihkas.

      “Kui palju hobuseid härra Wilbur osta soovis?” päris hertsoginna.

      “Loodame, et palju!” sõnas hertsog. “Jumal ise teab, kuidas me raha vajame.”

      Hertsoginna ohkas.

      “Ma tahtsin sinuga sel teemal rääkida, Lionel, aga mõtlesin oodata, kuni sa Windsorist naased.”

      “Kui sa kavatsed küsida mu käest lisa majapidamisrahale või täiesti tarbetute iluasjade ostmiseks, võid end sellest säästa!” lausus hertsog.

      Tema toon oli terav ning vastates pööras ta oma tähelepanu The Timesile, avas selle lehtede krabisedes ning murdis korralikult toimetaja veeru kohalt lahti, nagu ta tavatses teha, et lugema asuda.

      “Sul on igati õigus, Lionel, niimoodi rääkida,” lausus hertsoginna kaeblikult, “aga võõrastetoa kardinad on täiesti viledaks kulunud ning Hermione’ile on selleks talveks uusi kleite vaja. Ta ei saa ju eelmise aasta rõivastega ballidele ilmuda.”

      Alita teadis, et kui tema tädi asub loetlema asju, mida ta maja ja oma tütre jaoks vajab, saab sellest lõputu monoloog.

      Rutakalt lükkas ta oma tooli lauast eemale.

      “Kas te vabandate mind, tädi Emily?” küsis ta. “Pärast seda, mida onu Lionel meile rääkis, on mul palju tegemist.”

      “Ma tulen umbes tunni pärast tallide juurde,” sõnas hertsog. “Siis arutame loomade hindu, keda kavatseme müüa.”

      “Väga kena, onu Lionel.”

      Alita lahkus kiirustades toast ning hertsog märkis:

      “Tüdruk meenutab iga päevaga järjest enam hernehirmutist. Kas sa ei saaks teda veidigi kasida?”

      “Mis mõtet sel oleks?” küsis hertsoginna. “Sa tead sama hästi kui minagi, et keegi ei näe teda, mida ma aga öelda tahtsin, Lionel…”

      Ta oli taas tuttavatel radadel ning koridoris lippav Alita tundis tänulikkust, et oli sellest pääsenud.

      Ta võttis trepist üles minnes kaks astet korraga ning viskas magamistuppa tormates seljast kleidi, mida oli hommikusöögi ajal kandnud. Ta riietus ratsakostüümi.

      See oli väga vana, palju kantud ning vile, kuid kunagi oli see tulnud väga kallite rätsepate käe alt ning selle lõige ei olnud aastatepikkuse kandmise järel oma kuju kaotanud.

      Võrreldes vormitu kleidiga, mida Alita hommikusöögi ajal oli kandnud, nägi see sootuks erinev välja.

      Neiu ei peatunud, et endale peeglis pilk heita, vaid pani saapad jalga, haaras ratsapiitsa ning jooksis taas koridori.

      Sel korral kasutas ta tagatreppi, mis viis ta lossi sellesse ossa, mis asus tallidele kõige lähemal.

      Oli karge sügispäev, lehed ei olnud veel puudelt langenud ning aias õitsesid üksikud hilised roosid.

      Kuid Alita ei märganud teel tallide poole midagi, kuna oli sügavas mõttes hobuste üle, keda ta nii väga armastas.

      Iga hetke oma ajast, mil tädi ei nõudnud, et ta teeks ülimalt tüütuid majapidamistöid, veetis ta nende seltsis.

      “Sam! Sam!” hüüdis ta.

      Ühest talliuksest väljus vana tallimees.

      “Oskad sa aimata, mida Tema Hiilgus mulle just rääkis, Sam?” küsis Alita hoogsal toonil, mida ta sugulastega kõneldes kunagi ei kasutanud.

      “Põle aimugi, preilna Alita!” vastas Sam, “aga see näikse teile meele järgi olema.”

      “Marshfieldi mõis on müüdud!”

      “Ma kuulsi, jeh!” vastas Sam.

      “Ja