Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

jätkas ta muutunud toonil:

      “Vaadake ka teisi hobuseid. Sellest on kaua möödas, kui te neid kõiki nägite. Ma olen kindel, et märkate nende seisukorras muutust.”

      Tallist talli sammudes teadis hertsog, et Alital oli õigus olnud, ning et areng oli tõepoolest märgatav.

      Ta oli piisavalt aus tunnistamaks, et puhud, mil ta oli neiu peale liigse kulutamise pärast pahandanud või kategooriliselt keeldunud talle raha andmast, olid olnud ekslikud.

      Tütarlaps oli teda alati veennud, et kuna neil olid tallid ning järelkasv puhtaverelisele tõule, mille peale eelmine hertsog terve varanduse oli kulutanud, oleks viga olnud lasta sel raisku minna.

      Nüüd nägi mees, et neiul oli õigus olnud, ning et tulemus õigustas ennast, ehkki ta selles sageli kahelnud oli.

      Kui nad edasi jalutasid, märkas hertsog, et ehkki tallid olid laitmatult puhtad ning hobused tundsid end seal hästi, olid tekid, mida nad kandsid, vanad ja viledad ning seintelegi oleks uus lubjakiht ära kulunud.

      Justkui oleks ta teadnud, mida onu mõtleb, sõnas Alita:

      “Ma on plaanis olnud siin veidi remonti teha, aga aega on nappinud.”

      Hertsog pani käe tema õlale.

      “Antud olukorras oled sa rohkem teinud, mu kallis, kui keegi teine seda suutnud oleks, ning ma olen sulle selle eest tänulik. Kui sul õnnestub hea tehing teha, seisan selle eest, et saaksid endale tasuks uue kleidi.”

      “Ja millal ma seda kannaksin?” küsis Alita.

      Tekkis ootamatu vaikus, siis kadus hertsogi käe surve neiu õlalt ning mees pööras ohates ringi.

      “Miks ma küll nii rumal olin?” küsis Alita endalt, kui mees majja tagasi oli pöördunud. “Ta püüdis ju ainult kena olla. Ma oleksin pidanud kleidi vastu võtma ning kandma seda hobuseid näidates!”

      Seda mõeldes ilmus ta näole naeratus, kuid tema huulte paindes ning silmavaates oli kibedust.

      Hetk hiljem naeris ja naljatles ta Samiga ning andis korraldusi kolmele juhmivõitu tallipoisile, kes olid kogu abi, mida ta endale lubada võis.

      Clint Wilburile, kes üle oma äsjaomandatud valduste ratsutas ning põliseid tammepuid ja tema lähenemisel eemale lippavaid hirvi imetles, tuli ootamatu mõte.

      Ta teadis, et pidi tol õhtul Langstone’i hertsogi juures sööma ning et viimase valdused piirnesid tema omadega.

      Hertsog oli rääkinud oma hobustest ning mees oli mõelnud, et poleks paha neile enne pilk heita, kui nad pärast õhtusööki võimaliku kaubatehingu tingimusi arutama hakkavad.

      Clint Wilbur teadis suurepäraselt, et maailm oli täis inimesi, kes ühel või teisel moel üritasid temalt raha välja meelitada.

      Ta oli üllatunud taibates, et inglased vastasid igati oma kaupmehereputatsioonile, olles alati valmis äri ajama, olgu siis päeval või öösel.

      Justkui oleks paljas mõte ameeriklase miljonitest sundinud neid oma käsi tema taskute poole sirutama.

      Ta leidis, et vaatamata sellele, kas ta oli St. Jamesi tänava klubides, kuhu riigi mõjuvõimsaimad isikud teda soovitanud olid, või kõrgeauliste võõrustajate ballisaalides, haakis mõni kaubitseja end alati tema käsivarre külge.

      Kuna ta oli äärmiselt intelligentne ning väga arukas, ei kannatanud ta, kui end tema külge “imeti”! Tal polnud kavatsustki lasta sel sündida, mistõttu ta püüdis hoolikalt selliseid olukordi vältida.

      Ta oli aga märganud sädet hertsogi silmis, kui too oma hobustest rääkis, ning oli üsna kindel, et pärast seda, kui portvein lauale on kantud, kerkib see teema ikka ja jälle päevakorda.

      “Ma vaatan nad kiiresti üle,” sõnas Clint Wilbur endamisi, “ja kui nad midagi väärt ei ole, annan otsekohe mõista, et mul on vajalikud hobused juba olemas ning et ma ei soovi neid enam osta.”

      Ei olnud raske aimata, millises suunas loss asus, sest kõrgemale künkale ehitatud tornitipp hertsogi lipuga oli näha mitmest Marshfieldi mõisa piirkonnast.

      Clint Wilbur ratsutas torni suunas, läbides vahemaa kiire galopiga, ning varsti pärast seda, kui ta oma valdustest hertsogi omadesse oli jõudnud, kerkis ta silme ette ei midagi muud kui takistussõidurada.

      Tegelikult oli selle rajanud eelmine hertsog ning Alita oli külameestega palju aega kulutanud, et tõkked taas üles ehitada.

      Võistlusrada oli üsna suur, kuna vana hertsog ei võtnud kunagi midagi poolikult ette.

      Samuti nagu ta lakkamatu joana raha kulutas kõigele, mis puudutas tema armsaid hobuseid, oli ka võistlusrada kavandatud kõige kallimate spetsialistide poolt.

      Clint Wilbur peatas hobuse ning vaatas rada heakskiitvalt, mõeldes, kas ta võiks loota oma naabri lahkusele ning isegi mõnd tõket proovida.

      Seda mõeldes märkas ta, et keegi sellega juba tegeleski.

      Kuna hobune ning ratsanik asusid raja kaugemas servas, ei taibanud mees enne, kui nad tunduvalt lähemale jõudsid, et sadulas oli naine.

      Too hüppas üle kõige kõrgemate tõkete viisil, mis Clint Wilburi arusaamist mööda oli ratsutamiskunsti tõeline suursaavutus.

      Kui neiu lähemale jõudis, märkas mees, et ta julgustas oma hobust, pannes tolle tõkkeid ületama märkimisväärse professionaalsusega, temaga samal ajal kõneldes.

      Clint Wilburist veidi paremale jääv tõke oli väga kõrge ning ühest küljest piiras seda kraav.

      Hobune oli väga noor, ja nagu mees märkas, keeldus tõket ületamast.

      Teda ei koheldud mingil moel karmilt. Ratsutav naine kummardus ettepoole hobuse kaela patsutama, kõneldes temaga samas julgustavalt, juhtis ta siis tagasi ja püüdis uuesti tõket ületada.

      Sel korral näis neiu puhta tahtejõu abil hobuse üle takistuse tõstvat ning kui hobune hüppega aeda riivamata hakkama sai, patsutas neiu teda ning Clint Wilbur kuulis teda ütlevat:

      “See oli vapustav! Tubli poiss! Lähme nüüd tagasi ja proovime uuesti!”

      Enne kui tütarlaps ringi jõudis pöörata, kiirustas Clint Wilbur oma hobuse liikvele.

      Clint pani tähele, et kui neiu teda märkas, tekkis ta näole ehmunud ilme.

      Tütarlaps kandis vana luitunud džokimütsi, mis oli madalale üle lauba tõmmatud, ning valge särgi kaelus tema ratsutamiskostüümi all oli kinni nööpimata.

      “Tere hommikust!” ütles Clint Wilbur. “Kas ma võin märkida, kui väga ma imetlen viisi, kuidas te selle hobusega toime tulete?”

      “Tänan teid,” vastas Alita.

      Niipea, kui ta meest silmanud oli, arvas ta, et see peab olema nende uus naaber. Lisaks ei olnud ta kunagi kohanud kedagi, kes niimoodi välja näeks.

      Kohe, kui mees kõnelema hakkas, tabas neiu ära tema õrna aktsendi.

      See oli üllatavalt kerge, kuid oli siiski olemas, ehkki väga erinev sellest, kuidas Alita seda ette oli kujutanud.

      Endamisi oli ta ameeriklasi alati pisikesteks pidanud, kuid mees tema vastas oli üle kuue jala pikk, kena välimusega, heade proportsioonidega ning sportliku kehaehitusega.

      Tal olid sinised silmad ning pronksjas päikesest põlenud nägu lasi neil elavamalt särada, kui nad seda ehk muidu teinud oleksid.

      Mis aga kõige enam neiu tähelepanu köitis, oli asjaolu, et mees istus hobuse seljas viisil, mis vastuvaidlematult viitas tema heale ratsutamisoskusele ning sellele, et tegemist on inimesega, kes tõenäoliselt suurema osa oma elust sadulas on veetnud.

      Olles neiu uurivast pilgust üllatunud, küsis Clint Wilbur:

      “Ma paluksin luba teiega ühineda, et kindlaks teha, kas ma suudan tõkkeid sama hästi ületada, kui teie seda tegite.”

      Alita ei vaadanud meest, ta silmitses hoopis hobust, kelle seljas istus.

      “Kas