Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

on väga rikas, Sam, ja Tema Hiilgus tahab talle meie hobuseid müüa. See tähendab, et me saame uue täku osta ning vahest ka mõne kena mära.”

      “Mia loodan, et te kõnõlõ tõtt, preilna,” lausus Sam toonil, mis lasi märgata, et ta sellise õnne saabumises kahelda julges.

      “Härra Wilbur võib tulla mis tahes päeval,” sõnas Alita, “nii et me peame hobused ruttu imekenadeks tegema.”

      Ta peatus hetkeks, et öelda:

      “Huvitav, kas ta hobustest üldse midagi teab. Ma usun, et mõned läänepoolsed ameeriklased on küll head ratsutajad, aga selle järgi, mis Tema Hiilgus härra Wilburi kohta rääkis, paistab ta olevat pigem New Yorgi ärimees.”

      “Mia ei usu, et tuu hobese ütte otsa teisest ära tunnep!” nähvas Sam.

      “Mis tähendab, et tal pole aimugi, mida need loomad väärt on,” lausus Alita.

      Ta vaatas silmade särades vana tallimeest.

      “Tule, Sam! Hakkame tööle. Kui nad talle piisavalt muljet avaldavad, saame me nii mõnegi tema dollari nende tarbeks endale, enne kui ta arugi saab, mis juhtunud on.”

      Sami vastust ootamata kiirustas ta esimesse avatud talli.

      Langstone’i lossi tallid oli ehitanud eelmine hertsog, kes kulutas hobuste peale oma perekonna varandusest üsna kopsaka rahasumma.

      Tema poeg, praegune hertsog, kurtis kibestunult, et kui isa oleks kulutanud sama suure summa maalide või mööbli ostmisele, oleks temast hobuste asemel, kes liigagi kiiresti oma väärtuse kaotasid, järele jäänud hulgaliselt perekondlikke reliikviaid, mida lossi järgmisele omanikule edasi pärandada. Oli tema õnn, et hertsog, kes püüdis perekonna mainet säilitada, oli sügavalt mures selle pärast, et tema poeg väiksema päranduse saab, kui talle endale osaks oli langenud.

      Markii oli hetkel Indias, ning Alita mõtles sageli, et ta kogub seal kokku suure hulga raha, nagu teisedki inimesed teinud olid.

      Kui ta kord koju jõuab, võib ta seda kasutada hiiglaslike tallide täitmiseks puhtatõuliste hobustega ning vaadata, kuidas tema suksud klassikalistel võiduajamistel perekonna värve kannavad.

      Geraldi äraolekul ei olnud aga majas tegelikult kedagi, kes oleks tõuhobuste vastu huvi tundnud.

      Kui onu halvas tujus oli, hoidis ta kokku iga penni, mis Alitale ja Samile tallide korras ning puhtana hoidmiseks osaks võinuks langeda, kui mitte enamgi.

      Pikka hoonesse sisenedes mõtles neiu rahuldusega, et neil oli küllalt suurepäraseid loomi, mida härra Wilburile või ükskõik millisele teisele huvilisele näidata.

      Sam oli äärmiselt vähese töövõimega ning kui Alita poleks rüganud nagu mõni tallipoiss või veelgi enam, oleks neil võimatu olnud pidada sedavõrd palju hobuseid, nagu nad seda hetkel tegid.

      Hertsoginna pidas enesestmõistetavaks, et tema tõlla ees olid alati hobused, kes sõidutasid teda, kuhu ta ka iganes soovis.

      Hooajaks viidi loomad ka Londonisse, et nad seal Hermione’i Ranelagh’i ja Hurlinghami sõidutaksid, või siis öösiti tundidekaupa tõlla ees ootaksid, kuni daamid mõnel suurejoonelisel ballil viibisid.

      Hertsog leidis, et ratsutamine suurendab valu, mille käes ta reuma tõttu kannatas, ning jättis ratsutamise seetõttu pigem Hermione’i ja Alita pärusmaaks.

      Viimane teadis imehästi, et tal ei oleks lubatud jahil oma moest läinud kostüümis üldse osaleda, kui ta poleks treeninud hobuseid, kelle hertsog, niipea kui need oma võimete tippu jõudsid, maha müüs.

      Tal oli sadulas täiuslik, tal olid osavad käed ja märkimisväärne treenimisoskus isegi probleemsete hobuste jaoks.

      See oli anne, mida hertsoginna noore naise jaoks kahetsusväärseks pidas.

      Kuid hertsog sai Alita väärtusest aru ning jäi kurdiks oma naise ettepanekuile, et tüdruk pigem õmblemise ning lossi asjaajamistega tegeleks.

      “Tema Hiilgus tuleb tunni aja pärast siia, Sam, et arutleda hindade üle, mida peaksime küsima. Ta tahtis sellest härra Batesiga rääkida!”

      Sam itsitas naerda.

      “Batesist põleks ärrale küll miskit tolku!”

      “Seda ütlesin talle minagi,” vastas Alita.

      Nad mõlemad teadsid, et härra Bates, üle kolmekümne aasta lossis leiba teeninud, oli juba ammu lakanud sekkumast kõigesse, mis oli seotud tallidega.

      Mees teadis, et Alita saab temast võitu igas hobuseid puudutavas vaidluses, ning kuna ta hakkas vanaks jääma ja väsima, oli ta ainult tänulik, et üks koorem tema õlult ära oli võetud.

      “Ma usun, et Kaksiktäht on ameeriklase esimene valik,” lausus Alita, justkui kõneleks ta iseendaga.

      “Või Punane Trump,” vastas Sam.

      “Kumbki neist pole nii hea hüppaja kui Kuningas Hal,” märkis Alita, “aga selle alusel, mida me ostjast teame, võibki ta pigem aiaauke otsida!”

      Kogenud ratsurite põlgusega naersid mõlemad nende üle, kes ootasid, et neile värav avataks või püüdsid mõnest aiaavast läbi pugeda.

      Kui hertsog talli jõudis, leidis ta Alita hobust harjamas ning Sami kombel vilistamas.

      Mees kortsutas neiut silmitsedes hetkeks kulmu, teades, et see polnud noorele daamile sugugi kohane käitumisviis.

      Siis aga mõtles ta endamisi, et nagu ta naine sageli öelnud oli, ei kuulunudki Alita sellesse kategooriasse.

      Muidugi mõista ei olnud see neiu enda süü. Kuna sinna aga midagi parata ei olnud ning kuna neiu talle kasulik oli, polnud sel, kuidas ta end üleval pidas, tegelikult tähtsustki.

      Mees pidi olema teda paar sekundit silmitsenud, enne kui Alita, kes oma tegevusest sügavalt haaratud oli, pilgu tõstis ning teda märkas.

      “Tervist, onu Lionel!” hüüatas ta. “Ma tahtsin, et te Kaksiktähele pilgu heidaksite. Ma usun, et hea õnne korral saame tema eest ligi 500 gini!”

      “Küsi pigem tuhat!” lausus hertsog.

      “Tuhat?”

      Hertsog naeratas.

      “Härra Wilbur võib seda endale lubada.”

      “Jah, muidugi,” nõustus Alita. “Samas aga…”

      Ta jättis lause lõpetamata ning naeratas onule.

      “Kas te panete ette, onu Lionel, et pressiksime temalt välja kõik, mis pressida annab?”

      “Ma ei oleks küll just niimoodi väljendunud,” sõnas hertsog noomivalt, “ma ei tea, mida su tädi ütleks, kuuldes sind niimoodi kõnelemas, kuid põhimõtteliselt on vastus jaatav!”

      Alita turtsatas naerma.

      Kui ta onuga kahekesi jäi, lakkas ta olemast jäik ja range ning nad kõnelesid vabalt nagu võrdsed partnerid.

      “Väga hea, onu Lionel,” sõnas neiu. “Ma annan endast parima.”

      Hertsogi otsaesine tõmbus kiiresti kipra.

      “Kas sa tahad öelda, et teeksid Wilburiga ise kaupa?”

      Alita viipas kergelt käega, mis oli vaatamata asjaolule, et ta harja ikka veel käes hoidis, väga kõnekas.

      “Kes siis?” küsis ta. “Te ju teate, et vana Sam heietaks maast ja ilmast ega jõuaks iialgi asja tuumani, härra Bates aga oleks liiga aus, et küsida midagi enamat kui kiirmüügi hind.”

      “Olgu pealegi,” nõustus hertsog, “sina räägid temaga.”

      “See jääb puhtalt kaubatehinguks,” lubas Alita, “ja muidugi ei saa ta teada, et olen teie vennatütar.”

      “Sa oled minu venna laps,” lausus hertsog rõhutades, “ja seda ei muuda miski. Loomulikult ei hakka see mees sinult midagi uurima, aga nii kahju kui mul ka ei ole, oleks vist tõesti parem kui nimetaksid ennast teise nimega.”

      Alita