Rannaraamat. Emily Henry

akna juurde ja kummardasin ülakeha hooga välja. Turtsaka aknad olid samuti lahti ja ma nägin köögis hulka eredalt valgustatud inimkehasid, kel käes klaasid ja kruusid ja pudelid, kes toetasid loiult pead kellegi õlale või heitsid käsi kellelegi kaela ümber, kui kogu kamp innukalt kaasa laulis.

      Seal käis pöörane pidu. Järelikult ei vihanudki Turtsakas kõiki inimesi, ainult mind. Tõstsin käed suu ette toruks ja röökisin aknast välja: „VABANDAGE!”

      Proovisin veel kaks korda vähimagi tulemuseta, tõmbasin seejärel akna pauguga kinni ja tegin allkorrusel tiiru, et ka teised aknad sulgeda. Kui ma sellega ühele poole sain, oli ikka veel tunne, nagu annaks R.E.M. kontserti minu diivanilaual.

      Ja siis saabus kaunis hetk, mil laul jäi vait ja peo muud hääled, naer ja vadistamine ja klaasikõlin taandusid tasaseks pominaks.

      Ja siis hakkas see otsast peale.

      Sama laul. Veel valjemini. Oh jumal küll. Dressipükse uuesti jalga tirides kaalusin politseisse helistamise ja lärmi peale kaebamise võimalikke tagajärgi. Ühest küljest suudaksin naabri ees selle usutavalt maha salata. (Oh, mina küll politseisse ei helistanud! Ma olen kahekümne üheksa aastane noor naine, mitte kapriisne eakas vanatüdruk, kes vihkab naeru, lõbu, laulu ja tantsu!) Teisest küljest oli isa kaotamisest saati mul üha raskem ja raskem väikesi solvanguid andeks anda.

      Tõmbasin pitsamustrilise dressika selga ja tormasin esiuksest välja, marssides naabri trepist üles. Enne, kui midagi mõeldagi jõudsin, oli mu käsi juba kellanupul.

      Sel oli võimas baritonihääl nagu kappkellal, helin kostis muusikast üle, kuid laulmine ei vaikinud. Ma lugesin kümneni ja helistasin uuesti. Sees ei muutunud isegi hääletoon. Kui pidulised ka uksekella kuulsid, siis ei teinud nad sellest välja.

      Kolkisin veel paar sekundit uksele, enne kui leppisin mõttega, et keegi ei tule, ja pöördusin, et koju kõmpida. Kella üheni, otsustasin. Ma annan neile kella üheni aega, enne kui võmmidele helistan.

      Muusika kõlas majas valjemini, kui mul meeles oli, ja nende mõne minutiga, mis aknad olid jõudnud kinni olla, oli temperatuur tõusnud higistamistelgi vääriliseks. Kuna mul midagi paremat teha polnud, haarasin kotist pehmekaanelise romaani ja suundusin kobamisi lükandukse kõrvalt lülitit otsides terrassi poole.

      Mu sõrmed tabasid lülitit, kuid midagi ei juhtunud. Õue elektripirnid olid otsad andnud. Kell üks öösel tuli mul lugeda telefonivalgel oma isa teise maja terrassil! Astusin välja, lõug kirvendamas vee pealt puhuvast värskendavast jahedast tuulest.

      Ka Turtsaka terrass oli pime, kui välja arvata üksainus helendav pirn, mille kohmakad ööliblikad piiramisrõngasse olid võtnud, ja seepärast ma oleksingi äärepealt kiljuma hakanud, kui varjus end miski liigutas.

      Ja selle all, et ma oleksin äärepealt kiljuma hakanud, mõtlen ma muidugi, et loomulikult ma kiljatasin.

      „Jumal küll!” See asi seal varjus hakkas ägama ja kargas püsti toolilt, kus ta oli istunud. Ja selle varjus olnud asja all pean ma loomulikult silmas meest, kes oli pimedas mõnulenud, kuni ma tal junni jahedaks ehmatasin. „Mis on, mis on?” nõudis ta, just nagu ootaks minult teadaannet, et ta on üleni skorpionidega kaetud.

      Kui ta oleks seda olnud, oleks mul vähem piinlik olnud.

      „Ei midagi!” vastasin, üllatusest ikka veel hingeldades. „Ma ei näinud sind seal!”

      „Sa ei näinud mind siin?” kordas ta. Hakkas käredalt ja umbusklikult naerma. „Tõesti või? Sa ei näinud mind siin, minu terrassil?”

      Tehniliselt võttes ei näinud ma teda ka praegu. Terrassilatern oli temast natuke maad tagapool ja kõrgemal, näidates teda ainult pika inimesekujulise varjuna, millel oli pühapaiste ümber tumedate sassis juuste. Praeguses seisus olnuks muidugi parem, kui mul õnnestuks veeta terve suvi nõnda, et ei peaks talle kordagi silma vaatama.

      „Kas sa siis ka kiljud, kui autod sinust kiirteel mööda sõidavad või sa vaatad inimesi läbi restoraniakna? Kas sa võiksid kõik meie täiuslikult kohakuti aknad kinni katta, et sa kogemata ei näeks mind hetkel, kui mul on nuga või pardel käes?”

      Tõstsin õelalt käed rinnale vaheliti. Või vähemalt püüdsin tõsta. Džinn tegi mind ikka veel väheke peast ähmaseks ja kohmakaks.

      Ma kavatsesin öelda – nagu endine January oleks öelnud –, et kas sa keeraksid oma muusikat väheke vaiksemaks? Tegelikult tema oleks ennast ilmselt lille löönud, lemmikud sametist toatuhvlid jalga tõmmanud ja ilmunud välisuksele šampanjapudeliga, et Turtsakat otsustavalt enda poole võita.

      Kuid siiani oli see päev olnud mu elus halvemuselt kolmas ja too kunagine January oli tõenäoliselt maetud sinnasamasse, kuhu ka kunagine Taylor Swift, nii et tegelikult ma küsisin: „Kas sa võiksid oma kurvapoisiängitausta kinni keerata?”

      Siluett hakkas naerma ja toetus terrassipiirdele, õllepudel näpus kõlkumas. „Kas paistab sedamoodi, et mina valin siin muusikat?”

      „Ei, paistab hoopis sedamoodi, et sina oled see, kes istub omaenese peol üksinda pimedas,” vastasin, „aga kui ma uksekella helistasin, et paluda su korbivendadel heli maha keerata, ei kuulnud nad mind üle selle mudamaadluse, seega palun ma sind.”

      Ta silmitses mind minutikese pimedusest – või vähemalt ma oletasin, et ta teeb seda, sest tegelikult me ju teineteist ei näinud.

      Lõpuks ta lausus: „Kuule, keegi poleks minust suuremas vaimustuses, kui see öö otsa saab ja kõik mu majast minema kobivad, aga praegu on paraku laupäeva öö. Suvisel ajal, suvemaju täis tänaval. Kui seda kohta just ümber ei tõsteta „Vabaliikumise” filmi väikelinna, ei paista nii hilja muusika mängimine üldsegi hullumeelsusena. Ja võib-olla – ainult võib-olla – võiks tuliuus naaber, kes just seisis oma terrassil ja karjus jalgadega lahtihõõrumisest nii valjusti, et linnud minema lendasid, suhtuda leplikult, kui üks õnnetu pidu venib pikemaks, kui talle meeldib.”

      Nüüd oli minu kord tumedat laiku põrnitseda.

      Jumal küll, tal oli õigus. Turtsakas ta ju oli, aga mina olin seda samuti. Karyni ja Sharyni vitamiinipulbri püramiidskeemi peod kestsid kauem kui see siin, ja toimusid argiöödel, tavaliselt siis, kui Jacques pidi järgmisel hommikul EMO-sse tööle minema. Mõnikord ma isegi osalesin neil pidudel ja nüüd ei suutnud ma isegi laupäevaöist grupikaraoket üle elada?

      Mis kõige hullem, enne kui ma välja jõudsin mõelda, mida öelda, jäi Turtsaka maja imeliselt vait. Nägin läbi ta valgustatud tagaukse, kuidas rahvas pidu lõpetas, kallistas, hüvasti jättis, kruusid käest pani ning üleriided selga tõmbas.

      Ma olin selle tüübiga riielnud täiesti põhjuseta ja nüüd pean ma elama mitu kuud tema naabrina. Kui mul peaks suhkrut vaja minema, olen paganama õnnetus olukorras.

      Tahtsin kurvapoisiängi kommentaari pärast vabandada või siis vähemalt nende kuradima pükste pärast. Viimasel ajal tundusid mu reaktsioonid alati ülepaisutatud ja polnud kerge selgitusi leida, kui võõraid inimesi tabas ebaõnn neid näha.

      Vabandust, kujutlesin end ütlemas, ma ei tahtnud tujukaks vanaemaks muutuda. Lihtsalt mu isa suri ja siis ma sain teada, et tal oli armuke ja teine maja ja et mu ema teadis sellest, aga ei rääkinud mulle kunagi ja ta ei räägi mulle ikka veel midagi, ja kui ma lõpuks liimist lahti läksin, otsustas mu kallim, et ei armasta mind enam, ja mu karjäär tammub paigal ja mu parim sõber elab liiga kaugel ja lisaks on see siin varemmainitud Seksipesa ja ma olen pidutsenud küll, aga viimasel ajal ei meeldi mulle miski, nii et palun andesta mu käitumine ja veeda mõnus õhtu. Aitäh sulle ja head ööd.

      Selle asemel tabas mind haavas noa keeramise kõhuvalu ja pisarad hakkasid ninajuurel kipitama ja mu hääl piuksus haledalt, kui ma õieti eikellelegi laususin: „Ma olen nii väsinud.”

      Isegi tema siluetist oli näha, kuidas ta jäigastus. Ma olin juba aru saanud, et see reaktsioon pole inimestel üldse haruldane, kui nad aimavad, et