Rannaraamat. Emily Henry

päevas pärast seda, kui emps helistas mulle, et rabandusest teatada, ja ma kuulsin teda nuuksumas sõnu: Ta on läinud, Janie.

      Mitte isa. Mitte siin. Mitte ka kusagil mujal. Ja siis pööras teine valuhoog nuga haavas: Seda isa, keda sina tundsid, polnud nagunii olemas.

      Mul polnud tegelikult teda kunagi. Just nagu mul pole tegelikult kunagi olnud mu eksmeest Jacques’i ega tema coq au vin’i.

      See oli lihtsalt lugu, mille ma endale jutustasin. Praegu oli valida inetu tõe ja eimillegi vahel. Tegin südame kõvaks ja astusin majja.

      Mu esimene mõte oli, et inetu tõde polnudki ülimalt inetu. Mu isa armupesa oli avatud planeeringuga: elutuba läks üle siniste plaatidega bluusihõnguliseks köögiks ja mõnusaks hommikueinenurgaks, seinatäiest akendest paistis tumedaks peitsitud terrass.

      Kui see maja oleks kuulunud emale, oleks siin kõik olnud kreemikate neutraalsete toonide rahustav segu. Boheemlik ruum, kuhu mina sattusin, sarnanes pigem Jacques’i ja minu vana elukohaga, mitte mu vanemate omaga. Tundsin pisukest iiveldust isa siia kujutledes, nende asjade sekka, mida ema iial poleks valinud: rahvakunstistiilis maalingutega hommikusöögilaud, tumedad puust raamaturiiulid, lohkuvajunud diivan, mida katsid omavahel kokkusobimatud padjad.

      Siin polnud märkigi sellest isast, keda mina tundsin.

      Mu taskus helises telefon ja ma tõstsin kasti köögikapi graniitpealsele, et kõnele vastata.

      „Halloo?” See kõlas hädiselt ja kähedalt.

      „No kuidas on?” küsis hääl teiselt poolt hetkegi viivitamata. „On seal siis seksikoobas?”

      „Shadi?” taipasin. Toppisin telefoni kõrva ja õla vahele, kuni ühelt džinnipudelilt korgi maha keerasin ja end lonksuga turgutasin.

      „Mulle täitsa ausalt käib närvidele, et olen ainus inimene, kes saab sulle helistades niiviisi küsida,” vastas Shadi.

      „Sa oled ainus inimene, kes üleüldse Armupesast teab,” täpsustasin.

      „Ma ei ole ainus, kes sellest teab,” vaidles Shadi.

      Tehniliselt oli tal õigus. Kui mina sain isa saladusest teada alles eelmisel aastal tema matusel, siis ema teadis asjast palju kauem. „Tore,” ütlesin. „Sina oled ainus inimene, kellele ma olen sellest rääkinud. Nii ehk naa, anna mulle hetk aega, sest ma just jõudsin siia.”

      „Sõna otseses mõttes või?” Shadi hingas raskelt, mis tähendas, et ta kõndis parajasti restorani tööle. Kuna me elutegevus toimus nii erinevatel tundidel, sattus enamik me helistamisi ajale, mil ta oli teel töökohta.

      „Kujundlikus mõttes,” vastasin. „Sõna otseses mõttes ma olen siin olnud kümme minutit, aga mul on tunne, nagu oleksin just uksest sisse astunud.”

      „Nii elutark,” nentis Shadi. „Nii sügavmõtteline.”

      „Kuss,” käskisin. „Ma alles vaatan ringi.”

      „Otsi seksikoobast ka!” kiirustas Shadi ütlema, nagu kavatseksin ma kohe kõne lõpetada.

      Seda ma ei kavatsenud. Hoidsin lihtsalt telefoni kõrva juures, pidasin hinge kinni ja talitsesin rinnakorvis kloppivat südant, uurides oma isa paralleelelu.

      Ja just siis, kui ma suutsin juba ennast veenda, et isa ei saanud siin mingil juhul elada, märkasin seinal midagi raamitut. Ajaleheväljalõige New York Timesi kolme aasta taguse menuraamatute edetabeliga, täpselt seesama, mille ta kodus kamina kohale riputas. Seal ma olingi, number viisteist, kõige alumises reas. Ja kolm rida minust kõrgemal oli saatuse haige huumorimeele tõttu mu kolledžiaegne konkurent Gus (ehkki nüüd on ta tõsiseks meheks saanud ja nimetab end Augustuseks) ja tema intellektuaalne debüütromaan „Ilmutused”. See püsis edetabelis viis nädalat (mitte et ma oleksin nädalaid lugenud (tegelikult oi kuidas lugesin)).

      „Noh?” uuris Shadi. „Mis sa arvad?”

      Pöördusin ja mu pilgu ette jäi diivani kohal rippuv mandalaga seinavaip.

      „Mind on juhitud küsimuseni, kas isa tõmbas kanepit.” Pöördusin maja küljele jäävate akende poole, mis olid naabermaja akendega peaaegu täiuslikult kohakuti – disainiviga, mida ema poleks maja ostes iial kahe silma vahele jätnud.

      Kuid see ei olnud ema maja ja ma nägin selgesti naabri kabineti seinu raamivaid maast laeni raamaturiiuleid.

      „Oh jumal – äkki see on hoopis kasvuhoone, mitte armupesa!” Shady tundus vaimustuses. „January, sa peaksid kirja lugema. Sa oled kõigest valesti aru saanud. Su isa jättis sulle pereäri. See naine oli ta äripartner, mitte armuke.”

      Hull lugu, aga oi kuidas ma oleksin tahtnud, et tal oleks õigus.

      Nii ehk naa olin ma kindlalt otsustanud kirja lugeda. Ma olin lihtsalt oodanud õiget aega, lootes, et mu kõige suurem viha jõuab maha jahtuda ja isa viimased sõnad pakuvad hoopis lohutust. Kuid möödas oli juba terve aasta ja hirm, mida ma ümbriku avamise ees tundsin, kasvas iga päevaga. See oli nii ebaõiglane, et viimane sõna jäi talle ja mina ei saanud midagi vastata. Ei karjuda ega nutta ega rohkem vastuseid nõuda. Kui ma selle kord avan, pole enam tagasiteed. Siis ongi kõik. Viimane hüvastijätt.

      Seega elas kiri edasi oma õnnelikku, ehkki üksildast elu selle džinnikasti põhjas, mille ma endaga Queensist kaasa tõin.

      „See ei ole kasvuhoone,” teatasin Shadile ja libistasin tagaukse lahti, et terrassile astuda. „Kui kanep just keldris ei kasva.”

      „See pole mingil juhul võimalik,” vaidles Shadi vastu. „Seal on hoopis seksikoobas.”

      „Jätame nüüd minu depressiivsest elust rääkimise,” pakkusin. „Mis sul endal uudist on?”

      „Sa mõtled Tondikaabut?” küsis Shadi. Kui tal oleks vaid olnud oma kingakarbi suuruses Chicago korteris vähem kui neli kaasüürnikku, oleksin ma võib-olla praegu tema juures. Mitte et ma koos Shadiga midagi tehtud saaksin. Ja mu rahaline seis oli liiga kriitiline, et mitte midagi tehtud saada. Ma pidin selles üürivabas põrgus järgmise raamatu lõpuni kirjutama. Siis saan ehk endale isiklikku Jacques’i-vaba elamispinda lubada.

      „Kui sa tahad Tondikaabust jutustada,” vastasin, „siis ole lahke. Lao välja.”

      „Ta pole minuga ikka veel rääkinud.” Shadi ohkas igatsevalt. „Aga ma umbes nagu tajun, kuidas ta mind vaatab, kui me mõlemad oleme köögis. Sest meil on sidekanal.”

      „Kas sa selle pärast üldse ei muretse, et su sidekanal võib olla mitte selle kutiga, kes seda muistset sealihapiruka stiilis² kaabut kannab, vaid kaabu esialgse omaniku vaimuga? Mida sa siis peale hakkad, kui avastad, et oled armunud vaimu?”

      „Hm.” Shadi mõtles terve minuti. „Ma vist pean Tinderis oma andmeid uuendama.”

      Mäejalami juures pani tuuleiil veepinna virvendama, sasis mu pruune õlgadele langevaid juukselaineid, loojuv päike aga torkis kuldsete valgusodadega kõike nii eredalt ja kuumalt, et ma pidin silmi vidutama, et näha rannale tekkivaid oranže ja punaseid toone. Kui see oleks olnud mingi minu üüritud maja, oleks see olnud täiuslik koht, kus kirjutada imeline armastuslugu, mida ma Sandy Lowe’i kirjastusele juba mitu kuud lubasin.

      Taipasin, et Shadi oli vahepeal rääkinud. Veel rohkem Tondikaabu kohta. Mehe nimi oli Ricky, kuid me ei maininud teda kunagi nimepidi. Me rääkisime Shadi armuelust alati kodeeritult. Oli vanem mees, kes pidas imelist meretoidu restorani (Kalade Isand), ja oli mingi kutt, keda me kutsusime Markiks, sest ta sarnanes ühe kuulsa Markiga, ja nüüd oli see uus töökaaslane, iga jumala päev kaabut kandev baarimees, keda Shadi halvustas, kuid samas ei suutnud ka talle vastu panna.

      Lülitusin vestlusse tagasi sel hetkel, kui Shadi küsis: „Neljanda juuli nädalalõpp? Kas ma siis võin külla tulla?”

      „Sinna on üle kuu aja