Rannaraamat. Emily Henry

kujutlesin, et Duluth võiks taskukohane paik olla. Ema ei tuleks mulle sinna iial külla, kuid ega me möödunud aasta jooksul nagunii eriti teineteist külastanud, kui välja arvata mu kolmepäevane koduskäik jõulude ajal. Ta vedas mu kaasa nelja joogatundi, kolme puupüsti täis mahlabaari ja „Pähklipureja” etendusele, kus peaosa mängis mingi lapsuke, kellest ma kuulnudki polnud – just nagu tuleks isa silmapilk jutuks, kui me peaksime kas või sekundiks kahekesi jääma, ja me lahvataksime kohe põlema.

      Mu sõbrad on mind kogu elu kadestanud emaga suhtlemise pärast. Kui tihti ja kui vabalt (vähemalt nii ma arvasin) me vestlesime, kui lõbus oli meil koos. Nüüdseks oli me suhtest saanud maailma kõige vähem võistluslik teineteise otsimise mäng.

      Kahe armastava vanema ja kallimaga koos elamise juurest olin jõudnud selleni, et mul oli vaid Shadi, mu liiga kaugel elav parim sõbranna. Üks New Yorgist Michigani, North Bear Shoresi kanti kolimise hea külg oleks see, et asuksin nõnda ta Chicago elupaigale lähemal.

      „Neljas juuli on liiga kaugel,” kaebasin. „Sa oled vaid kolme sõidutunni kaugusel.”

      „Jah, ja ma ei oska sõita.”

      „Siis sa peaksid oma juhiloa tagasi andma,” pakkusin.

      „Usu mind, ma ootan, et see aeguks. Ma hakkan end siis nii vabana tundma. Ma vihkan seda, kui inimesed peavad mind võimeliseks autot juhtima lihtsalt seepärast, et juriidiliselt ma tohin seda teha.”

      Shadi oli õudne autojuht. Ta hakkas iga vasakpööret tehes kiljuma.

      „Pealegi sa tead, et minu elualal ei tasu töögraafikuid tõsiselt võtta. Mul vedas, et boss ütles, et ma võin neljanda juuli vabaks võtta. Nii palju kui ma aru saan, loodab ta selle eest keppi saada.”

      „Ära mõtlegi. Keppi saab suuremate pühade eest. Praegu ootab sind vastuteenena kena vanamoodne jalgadega lahtihõõrumine.”

      Rüüpasin veel ühe sõõmu džinni, siis pöördusin terrassi serva juures ja oleksin äärepealt kiljatanud. Minust mõni meeter paremal naabermaja terrassil paistis aiatoolilt kellegi pruunide lokkidega kukal. Palvetasin endamisi, et mees magaks – et ma ei peaks tervet suve veetma inimese naabruses, kes on kuulnud mind valjuhäälselt kuulutamas kena vanamoodsat jalgadega lahtihõõrumist.

      Ta kummardus ettepoole ja haaras oma terrassilaualt õllepudeli, nagu oleks mu mõtteid lugenud, rüüpas sõõmu ja lamaskles siis edasi.

      „Täitsa tõsi. Ma ei pea isegi krokse jalast ära võtma,” vastas Shadi parajasti. „Igatahes ma jõudsin nüüd tööle. Aga anna mulle teada, kas keldris on narkots või nahkmööbel.”

      Pöörasin naabri terrassile selja. „Ma ei lähe seda kontrollima enne, kui sa külla tuled.”

      „Jõhkard,” teatas Shadi.

      „Mõjutusvahend,” ütlesin. „Kallis oled.”

      „Sina oled veel kallim,” kinnitas ta ja lõpetas kõne.

      Pöörasin näo lokipea poole, mingil määral oodates, et ta mu kohalolule reageeriks, ja mingil määral endamisi arutledes, kas minu kohuseks oleks ennast tutvustada.

      Ma ei tundnud eriti hästi ühtegi oma New Yorgi naabritest, kuid siin oli Michigan ja isa lugudest North Bear Shoresis üles kasvamise kohta olin täiesti valmis, et mul tuleb sellele mehele mingil hetkel suhkrut laenata (pea meeles: suhkrut tuleb osta).

      Köhatasin ja püüdsin naabrinaeratuse näole pressida. Mees tõusis istuli, et veel õlut rüübata, ja ma hõikasin üle terrassidevahe: „Vabandust, et teid häirisin!”

      Ta viipas ebamääraselt, seejärel aga pööras süles mingi raamatu lehte. „Mis selles häirivat võiks olla, et jalgadega lahtihõõrumine on kasutuses rahalise ekvivalendina?” venitas ta kareda tülpinud häälega.

      Krimpsutasin vastust otsides nägu – mingisugustki vastust otsides. Endine January oleks teadnud, mida öelda, aga mu pea oli sama tühi kui iga kord Microsoft Wordi töölehte avades.

      Hea küll, võib-olla ma tõesti olin möödunud aastaga väheke eraklikuks muutunud. Võib-olla ma ei teadnudki päris täpselt, mida ma õieti eelmisel aastal tegin, kui välja arvata ema külastamised ja kirjutamine, aga naabrite pöördesse flirtimist igatahes ette ei tulnud.

      „Nii ehk naa,” hõikasin, „ma elan nüüd siin.”

      Nagu mu mõtteid lugedes viipas ta huvitult käega ja urises: „Eks anna teada, kui sul suhkrut vaja on.” Kuid tal õnnestus see lause panna kõlama umbes nagu Ära minuga iial enam räägi, kui sa just ei näe mu maja põlemas, ja ka sel juhul kuulata kõigepealt, kas sireenid juba lähenevad.

      Nii palju siis Kesk-Lääne külalislahkusest. Kui me New Yorgis sisse kolisime, tõid naabrid meile vähemalt küpsiseid. (Need olid gluteenivabad ja LSD-ga kaunistatud, aga oluline oli mõte.)

      „Või siis, kui vajad juhatust lähimasse seksifetišite hulgilattu,” lisas Turtsakas.

      Mu põsed lõid kuumast lõkendama, ühtaegu nii piinlikkusest kui ka vihast. Sõnad purskusid välja, enne kui midagi mõeldagi jõudsin: „Ma ootan, millal sa sinna sõitma hakkad, ja sõidan siis sulle järele.” Ta pahvatas naerma, üllatunult ja rämedalt, kuid ei suvatsenud sellegipoolest mulle nägu näidata.

      „Nii armas oli sinuga tutvuda,” lisasin teravalt ja pöördusin, et pageda läbi klaasist lükanduste tagasi maja turvalisusse, kus ma üpris tõenäoliselt pidin end terve suve varjama.

      „Valetaja,” kuulsin teda urisemas, enne kui ukse kinni lõin.

      TEINE PEATÜKK

      Matus

      Ma polnud valmis tervet maja üle vaatama, nii et istusin laua taha kirjutama. Nagu tavaliselt, vahtis tühi tööleht mulle süüdistavalt otsa, keeldudes end sõnade või tähtedega täitmast, kui kaua ma seda ka vastu ei vahtinud.

      Õnneliku lõpuga lugudega on selline jama, et neid peab uskuma.

      Minuga on jälle selline jama, et kuni isa matusepäevani ma uskusingi.

      Mu vanemad, mu pere, olid juba igasugustest katsumustest läbi käinud ja kuidagi tegi see meid alati lõpuks tugevamaks, tuues kaasa veel rohkem armastust ja naeru kui varem. Kui ma laps olin, tuli lühike lahuselu aeg ja ema hakkas end tundma, nagu ta oleks oma identiteedi ära kaotanud, ta hakkas akendest välja vahtima, nagu näeks end seal elu elamas ja saaks aru, mida tal on järgmiseks teha vaja. Kui isa tagasi kolis, oli köögistantsimist, käehoidmist ja laubasuudlemist. Siis tuli ema esimene vähidiagnoos ja pööraselt kallis tähistamisõhtusöök, mil ema andis oma diagnoosile jalaga tagumikku, süües, nagu me oleksime miljonärid, naerdes, kuni sealne ülehinnatud vein ja minu Itaalia limonaad, see, mida meist keegi joonud oli, meie ninadest välja purskas, nagu me saaksimegi endale lubada raiskamist, nagu raviarvet ei eksisteerikski. Ja seejärel teine vähidiagnoos ja mastektoomiaga veel kord juurde laenatud elu: keraamikakursused, peotantsu kursused, joogakursused, Maroko köögikunsti kursused, millega mu vanemad oma ajagraafikuid täitsid, nagu oleksid nad otsustanud pressida võimalikult palju elu võimalikult lühikesse ajavahemikku. Pikad nädalalõpureisid minu ja Jacques’i juurde New Yorki, metroosõidud, mille ajal ema anus, et ma lõpetaksin ta pommitamise lugudega meie savupeadest naabritest Sharynist ja Karynist (kõrvalepõikeks: nad libistasid regulaarselt meie ukse alt sisse „Lapiku maa” buklette), sest ta kartis naerust püksi pissida, sel ajal kui isa Jacques’ile poolihääli lapiku maa teooriat maatasa tegi.

      Testimine. Õnnelik lõpp. Kannatused. Õnnelik lõpp. Keemiaravi. Õnnelik lõpp.

      Ja siis, just keset seda kõige õnnelikumat lõppu jättis isa meid maha.

      Ma lihtsalt seisin isa ja ema koguduse episkopaalkirikus keset meretäit musta riietunud inimesi, kes sosistasid kasutuid sõnu, tundes, nagu oleksin sinna unes kõndinud, mäletasin vaid ähmaselt lendu ja