Rannaraamat. Emily Henry

ction>

      Emily Henry

       Rannaraamat

      Originaali tiitel:

      Emily Henry

      Beach Read

      Berkley

      2020

      Copyright © 2020 by Emily Henry

      All rights reserved

      © Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2021

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      ISBN 978-9985-3-5234-2

      e-ISBN 9789985352670

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Joeyle: Sa oled nii täiuslikult mu lemmikinimene.

      ESIMENE PEATÜKK

      Maja

      Mul on saatuslik viga küljes.

      Mulle meeldib mõelda, et see on meil kõigil. Või siis vähemalt teeb see kirjutades mu elu kergemaks – ma ehitan oma kangelannad ja kangelased üles just sellelesamale enesehävituslikule omadusele, panen kõik, mis nendega juhtub, sõltuma sellest ühest kindlast iseloomujoonest: sellest, mida nad on õppinud enesekaitseks tegema ja millest nad ei suuda loobuda, isegi kui see enam ei tööta.

      Näiteks ei olnud sul lapsena oma elu üle eriti palju sõnaõigust. Niisiis õppisid sa pettumuste vältimiseks, et kunagi ei tohi endalt küsida, mida sa tegelikult tahad. Ja see töötas pikka aega. Alles nüüd, taipama hakates, et sa ei saanud seda, millest sa ei teadnud, et sa seda tahad, põrutad sa oma keskeakriisi marki autoga kummide vilinal kiirteele, kaasas kohvritäis raha ja pagasiruumi topitud mees nimega Stan.

      Võib-olla on su saatuslik viga see, et sa ei kasuta suunatulesid.

      Või siis oled sa lootusetu romantik nagu mina. Sa lihtsalt ei suuda endale kujutlusloo jutustamist lõpetada. See lugu on sinu elust, taustaks melodraama soundtrack ja autoakendest sisse kiirgav kuldne valgus.

      See algas, kui ma olin kaheteistkümneaastane. Vanemad käskisid mul istet võtta, et uudist rääkida. Ema oli saanud esimese diagnoosi – kahtlased rakud vasakus rinnas – ja ta keelas mul muretseda nii palju kordi, et ma hakkasin kahtlustama koduaresti panekut, kui ma peaksin talle muretsemisega vahele jääma. Mu ema oli tegutseja, naerulind, optimist ja üldse mitte muretseja, kuid ma sain aru, et ta kardab, ja niisiis kartsin ka mina diivanile tardudes ega osanud leida ainsatki sõna, mis poleks olukorda hullemaks teinud.

      Kuid siis tegi mu koduskonutaja raamatukoist isa midagi ootamatut. Ta tõusis ja võttis meil mõlemal käest kinni – ühte kätte ema käe ja teise minu oma – ja ütles: Teate, mida meil vaja on, et need halvad tunded endast välja saada? Meil on vaja tantsida!

      Meil polnud äärelinnas mingeid klubisid, ainult keskpärane grillbaar, kus reedeõhtuti mängis üks kaveribänd, kuid ema lõi näost särama, nagu oleks talle just pakutud eralennukiga Copacabanasse sõitmist.

      Ema kandis oma võikollast kleiti ja mingist metallist sepistatud kõrvarõngaid, mis lõid helkima, kui ta end liigutas. Isa tellis neile kahekümneaastase Šoti viski ja mulle Shirley Temple’i kokteili, ja me keerutasime ja jõnksutasime ennast kolmekesi, kuni olime peapööritusest uimased, naerust segased ja komistasime kõige otsa. Me naersime, kuni suutsime vaevu püsti seista, ja mu tagasihoidlikkuse poolest kuulus isa laulis „Brown Eyed Girlile” kaasa, nagu ruumitäis rahvast ei vahikski meid.

      Siis ronisime surmväsinutena autosse ja sõitsime koju täielikus vaikuses, ema ja isa hoidsid istmete vahel teineteisel kõvasti käest kinni, mina aga toetasin pea vastu autoakent ning mõtlesin läbi klaasi vilkuvaid tänavalaternaid silmitsedes: Kõik saab korda. Meiega on alati kõik hästi.

      Ja sel hetkel ma mõistsingi: kui maailm tundus pime ja hirmus, suutis armastus su tantsima panna, naer jaksas osa valust minema kanda, ilu võis su hirmu auklikuks torkida. Ma otsustasin, et mu elu saab olema täis neid kolme. Mitte ainult mu enda kasuks, vaid ema ja kõigi mind ümbritsevate jaoks.

      Saab olema eesmärk. Saab olema ilu. Saab olema küünlavalgus ja taustal tasakesi mängiv Fleetwood Mac.

      Häda on selles, et ma hakkasin endale oma elust ja saatusest ilusat lugu kokku luuletama ja selleks ajaks, kui sain kahekümne kaheksaseks, oli mu lugu juba täiuslik.

      Täiuslikud (vähivabad) vanemad, kes helistavad mulle mitu korda nädalas, veidike joobnud veinist või teineteise seltskonnast. Täiuslik (spontaanne, mitut keelt valdav, sada üheksakümmend sentimeetrit pikk) kallim, kes töötab EMO-s ja oskab coq au vin’i¹ valmistada. Täiuslik antiigijäljenduslikus stiilis korter Queensis. Täiuslik töö romantikaromaanide kirjutamise näol Sandy Lowe’i kirjastusele – mida on inspireerinud täiuslikud vanemad ja täiuslik kallim.

      Täiuslik elu.

      Kuid see oli vaid lugu ja kohe, kui sündmustikku kärises esimene auk, lagunes kogu ehitis koost. Lugudega ongi niiviisi.

      Nüüd, kahekümne üheksa aastasena, olin ma muutunud haletsusväärseks kodutuks väga vallaliseks näljarotiks ja kohale jõudmas vägeva järveäärse maja juurde, mille olemasolugi mul südame pahaks ajas. Oma elu üliromantiliseks kujutlemine ei aidanud mind enam, kuid mu saatuslik viga oli, et ma rallitasin oma romustunud Kia Souliga edasi, sõnastades juhtunu nõnda:

       January Andrews silmitses autoaknast vihast järve, mis peksis hämarat randa. Ta püüdis ennast veenda, et siiasõit polnud viga.

      See oli päris kindlasti viga, kuid mul polnud paremat valikut. Kui sul on näpud sügavalt põhjas, ei ütle sa tasuta elamispinnast ära.

      Parkisin auto tänavale ja silmitsesin ülemäära suure maja fassaadi, selle säravpuhtaid aknaid, muinasjutuväärilist verandat ja sooja tuule käes õõtsuvaid sagriseid rannarohu puhmaid.

      Võrdlesin GPS-i sisestatud aadressi käsitsi kirjutatuga, mis maja võtme küljes rippus. Aadress oli õige.

      Passisin minuti paigal, just nagu lootes, et maailmalõppu toov asteroid jõuab mulle pähe kukkuda enne, kui olen sunnitud uksest sisse astuma. Siis hingasin sügavalt sisse ja ronisin autost välja, et vinnata tagaistmelt maha viimse piirini täis topitud kohver ja pappkastitäis lapikuid džinnipudeleid.

      Pühkisin peotäie tumedaid juukseid silmilt, et uurida rukkilillesinist sindelkatust ja lumivalgeid liiste. Teeskle lihtsalt, et sa oled Airbnb-s.

      Silmapilk jooksis mu peast läbi kujuteldav Airbnb kuulutus: Kolm magamistuba, kolm vannituba järveäärses majas, mis on sarmi pilgeni täis ja tõestab, et su isa oli persevest ja sulle on valetatud.

      Hakkasin muruga kaetud künkanõlva sisse ehitatud trepist üles minema, veri kõrvus mühisemas nagu tuletõrjevoolik ning jalad kui sült, valmistudes hetkeks, mil põrguvärav avaneb ja maapind kaob mu jalge alt.

      See on kord juba juhtunud. Möödunud aastal. Ja see ei tapnud sind siis ära, järelikult ei tapa ka praegu.

      Verandal teravdusid kõik mu meeled. Nägu kirvendas, kõhus keeras, higi nirises kaela mööda alla. Toetasin džinnikasti puusa peale ja toppisin võtme lukuauku, ise mõnevõrra lootes, et see jääb sinna kinni. Et kõik osutub peeneks naljaks, mille isa enne surma meile korraldas.

      Või mis veel parem – ega ta tegelikult ei olegi surnud. Ta kargab kohe põõsaste tagant välja ning röögatab: „Vahele jäid! Sa ei uskunud ju päriselt, et mul on teine salajane elu? Sa ei saanud ometi mõelda, et mul oli