Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas

lõunakellad helina lõpetasid, paiskusid ka luugid lahti.

      „Purunesid” oli isegi parem sõna, sest sealt paiskusid lennates välja kaks haldjameest.

      Üks pruunijuukseline ja verine kogu kriiskas alla sadades.

      Prints Rowan Whitethorn ei lausunud midagi, vaid langes koos temaga. Hoidis meest endiselt kinni, hambad irevil.

      Elide astus kõrvale ja jättis neile küllalt ruumi, kui nad mürtsatasid kõrvaltänavale kastihunnikusse nii, et puupinde ning rämpsu lendas kõrgele õhku.

      Ta teadis, et tuulepahvakas ei lasknud kukkumist muutuda surmavaks sellele laiaõlgsele mehele, keda Rowan sinise kuue kraed pidi rusuhunnikust välja tiris.

      Temast polnud neile surnuna mingit kasu.

      Gavriel tõmbas noa ja püsis Elide kõrval, kui Rowan virutas võõra tänavamüüri vastu. Printsi näos polnud midagi lahket. Mitte midagi sooja.

      Ainult külmavereline kiskja. Põrgulikult kinni selles, et leida üles tema südant hoidev kuninganna.

      „Palun,” puterdas mees. Tavakeeles.

      Rowan leidis ta niisiis üles. Neil polnud lootustki Maevet jälitada, taipas Rowan hingedepäeval. Ent leida üles väeülemad, kes teenisid Maevet ning jaotati erinevate kuningriikide vahele laenuna surelike valitsejate alluvusesse – seda said nad teha küll.

      Ja mees, kelle peale Rowan lõrises, endal huul veritsemas, oli väeülem. Sõdalane, õlgade laiusest lihaseliste reiteni. Ometi mõjus ta Rowani kõrval kääbusena. Gavrieli ja Lorcani kõrval ka. Justkui oleksid nad kolmekesi isegi haldjate seas täiesti teisest tõust.

      „Nüüd käib asi nii,” pressis Rowan halisevale väeülemale, hääl surmavalt tasane. Printsi suud kaunistav jõhker naeratus pani lõhkisest huulest vere jooksma. „Kõigepealt murran su jalad, võib-olla osa selgroost, et sa ei saaks roomata.” Ta osutas verise näpuga põiktänavat mööda edasi. Lorcani poole. „Sa tead, kes too on, eks?”

      Justkui vastuseks jalutas Lorcan kangialusest ligemale. Väeülem hakkas värisema.

      „Jalg ja selgroog, need ravib su keha lõpuks terveks,” jätkas Rowan, kui Lorcan jätkas hiilivat lähenemist. „Aga see, mida Lorcan Salvaterre sinuga teeb...” Madal, rõõmutu naer. „Sellest sa ei taastu, sõber.”

      Väeülem heitis paanilise pilgu Elide, Gavrieli suunas.

      Esimene kord, kui see kaks päeva tagasi juhtus, ei suutnud Elide seda pealt vaadata. Tol konkreetsel väeülemal ei olnud mingit informatsiooni, mis vääris jagamist. Ja arvestades seda sõnulseletamatut bordelli, kust nad ta leidsid, ei kahetsenud Elide eriti, et Rowan jättis mehe keha tänava ühte otsa. Pea teise.

      Aga täna, seekord... Vaata. Näe, sisistas vaikne hääleke talle kõrva. Kuula.

      Kuumusest ja päikesest hoolimata judistas Elide end. Surus hambad risti, pani korgi ette kõigile sõnadele, mis temas paisusid. Otsige kedagi teist. Otsige viis, et omaenda väe abil Lukku sepistada. Otsige viis, et leppida oma saatusega olla siin ilmas kinni, et me ei peaks maksma võlga, mis polnud algusest peale meie oma.

      Ent kui Anneith nüüd kõneles pärast seda, kui ta viimastel kuudel teda vaid müksis... Elide neelas raevutsevad sõnad alla. Nagu oodati kõigilt surelikelt. Aelini nimel võib ta alistuda. Nagu ka Aelin lõpuks alistuks.

      Gavrieli näos polnud mingit halastust, ainult sünget sorti praktilisus, kui silmitses Rowani raudhaardes kõlkuvat ja vabisevat väeülemat. „Räägi talle seda, mida ta tahab teada. Muidu teed ainult asja enda jaoks hullemaks.”

      Lorcan jõudis peaaegu nendeni, tema pikkade sõrmede ümber tiirles tume tuul.

      Sellel käredal näol polnud midagi mehest, keda Elide oli tundma õppinud. Vähemalt sellest mehest, kes ta oli enne seda randa. Ei, see oli see mask, mida Elide esmalt Tammelaanes nägi. Tuim. Kõrk. Julm.

      Väeülem silmas Lorcani kätte kogunevat väge, kuid suutis Rowani poole irvitada, veri katmas hambaid. „Ta tapab teid kõiki.” Sinikas juba lõi õitsele, silmalaug oli kinni paistetanud. Õhk tuksles Elide kõrvus, kui Rowan lukustas nende ümber tuulekilbi. Summutas iga heli. „Maeve tapab igaühe teist, reeturitest.”

      „Eks ta võib ju proovida,” vastas Rowan leebelt.

      „Näe,” sosistas Anneith jälle.

      Sedapuhku, kui väeülem röökima hakkas, ei pööranud Elide pilku ära.

      Ja kui Rowan ja Lorcan tegid seda, milleks neid oli välja õpetatud, ei suutnud ta otsustada, kas Anneithi käsk tuli selleks, et aidata – või meenutada, mida täpsemalt jumalused võisid teha, kui nad sõna ei kuulanud.

      F3f

      Sokusarved põlesid ja Tammelaas koos nendega.

      Võimsad, iidsed puud polnud suurt enamat kui söestunud köndid, alla sadas lumepaksust tuhka.

      Tuules hõljus sädemeid. Mõnitav meenutus sellest, kuidas need kord tema järel jaanimardikatena õõtsusid, kui ta jooksis läbi maipüha lõkete.

      Nii palju leeke, kuumus lämmatas, õhk ise kõrvetas kopse.

      Sina tegid seda. Sina tegid seda. Sina tegid seda.

      Surevate puude praksatus oigas neid sõnu, karjus neid.

      Maailm oli kastetud tulle. Tulle, mitte pimedusse.

      Tema tähelepanu püüdis liikumine puude vahel.

      Põhjala Isand oli paanikas, agooniast arutu, kui kappas tema poole. Kui tema valgest kasukast voogas suitsu, kui tuli õgis tema vägevaid sarvi – see polnud surematu leek nende vahel, mis oli Aelini enda märgil, see surematu leek pühadelt Terraseni hirvesokkudelt ja Mala Tuletoojalt veel enne neid. Vaid tõeline, jõhker tuli.

      Põhjala Isand kõmistas mööda, põles, põles, põles.

      Aelin sirutas käe tema poole nähtamatu ja tarbetuna, kuid uhke hirvesokk sööstis edasi, suust kerkimas karjed.

      Nii jubedad, järelejätmatud karjed. Justkui oleks maailma enda südant lõhki käristatud.

      Aelin ei saanud teha midagi, kui hirvesokk heitis end tulemüüri, mis levis võrguna kahe lõõmava tamme vahel.

      Ta ei ilmunud enam välja.

      Valge hunt vahtis teda jälle.

      Aelin Ashryver Whitethorn Galathynius lamas kivialtaril ja libistas rauaga kaetud sõrmega mööda külma äärt.

      Rohkem liikumisruumi tal polnud.

      Cairn jättis ta sedapuhku sinna. Ei viitsinud teda tagasi kolida seina ääres asuvasse raudkasti.

      Haruldane kergendus. Ärgata mitte pimeduses, vaid väreleva tulevalguse käes.

      Söepannid olid suremas, viipasid rõskes külmuses, mis surus tema nahale. Sellele, mida ei katnud raud.

      Ta oli juba sikutanud ahelaid nii vaikselt, kui vähegi suutis. Ent need hoidsid kõvasti.

      Nad lisasid veel rauda. Tema peale. Alustades metallkinnastest.

      Ta ei mäletanud, millal see juhtus. Kus see toimus. Siis jäi ainult kast.

      Lämmatav raudkast.

      Ta otsis sellest nõrkusi, ikka ja jälle. Enne, kui nad saatsid magusalt lõhnava suitsu teda teadvusetuks lööma. Ta ei teadnud, kui kaua ta pärast seda magas.

      Kui ta siin ärkas, ei olnud enam suitsu.

      Ta katsetas seda siis taas. Nii palju, kui rauad lubasid. Surus jalgadega, küünarnukkidega, kätega halastamatu metalli vastu. Tal polnud piisavalt ruumi end ümber pöörata. Et leevendada valu ahelatest, mis tungisid temasse. Hõõrusid teda.

      Sügavale selja sisse uuristatud piitsahaavad haihtusid. Needsamad,