Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas

olen siin, ma olen sinuga.

      Cairn ei näinud seda. Ei teinud märkusi Aelini ainsa vastuseks tehtud silmapilgutuse poole, kuna irvitas tibatillukeste hambajälgede peale Aelini kaelal, mida pitseeris Kolbalahe soojade vete sool.

      Rowani märgid. Kaaslase märgid.

      Aelin ei lubanud endal liiga kaua tema peale mõelda, sest Cairn sõrmitses raske vasara lahti ja kaalus seda laiadel kämmaldel.

      „Kui poleks Maeve keeldu,” mõtiskles mees ohvri keha nagu tühja lõuendit hindav kunstnik, „lööksin sulle ise hambad sisse. Vaataksin, kas Whitethorni märgid peaksid siis vastu.”

      Aelini sisikonda keerdus kabuhirm. Ta oli näinud tõendeid sellest, mida nende pikad seal veedetud tunnid Cairnis esile kutsusid. Tema sõrmed kägardusid ja kriipisid kivi, justkui oleks see Cairni nägu.

      Mees nihutas vasara ühte kätte. „Eks sellest peab vist piisama.” Ta libistas teise käega mööda Aelini rindekere ja naine kiskus selle peremeheliku puudutuse peale ahelaid. Cairn muigas. „Kui tundlik.” Ta pigistas Aelini paljast põlve, litsus seda õrnalt. „Alustasime ennemalt labajalgadest. Lähme seekord kõrgemale.”

      Aelin pani end valmis. Ahmis viskuvaid hingetõmbeid, mis viiks ta sealt kaugele ära. Kaugele oma kehast.

      Ta ei kavatsenud iial lasta neil end murda. Iial anda verevannet.

      Terraseni nimel, oma rahva nimel, kelle ta jättis, et nad kümme pikka aastat piina taluks. Vähemalt nii palju võlgnes ta neile.

      Sügavale, sügavale, sügavale läks ta, justkui oleks suutnud ära joosta selle eest, mis pidi tulema. Justkui oleks saanud selle eest peituda.

      Vasar sätendas tulevalguses, kui see kerkis põlve kohale. Cairn imes sisse hingeõhku, näol segunemas ootusärevus ja mõnu.

      Fenrys muudkui pilgutas silma. Ma olen siin, ma olen sinuga.

      See ei takistanud laskuvat vasarat.

      Ega Aelini kõrist paiskuvat karjet.

      F4f

      „See laager on mitmeid kuid mahajäetuna seisnud.”

      Manon pööras end lumekoorikuga kaetud kaljul ümber ning jättis selja taha vaate Valgekihva mägede läänepoolsele äärele. Läänekõrbe suunale.

      Asterion kükitas endiselt ühe pooleldi maetud tuleaseme jäänuste kohal, õlgadele heidetud kahune kitsenahk sahises kibekülmas tuules. Tema esimene asetäitja jätkas: „Siin pole varasügisest saadik kedagi viibinud.”

      Manon seda kahtlustaski. Varjud märkasid seda paika tund aega varem, kui patrullisid maastikul ette ja silmasid kuidagimoodi kaljuse tipu tuulest kaitstud küljele nutikalt ära peidetud ebatasasusi. Ema teab, Manon oleks võinud ka ise sealt otse üle lennata.

      Asterion tõusis ja pühkis nahkkostüümi põlvedelt lund. Isegi paks materjal ei andnud piisavat kaitset jõhkra külma eest. Sellest ka need sunnitud kitsenahad kehade ümber.

      „Hea selleks, et lume sisse sulada,” väitis Edda. Vari lasi koguni oma eelistatud tumedal juuksevärvil pesus välja tulla, et paljastada loomulikku kuuvalget tooni. Manoni tooni. Briar jättis juuksevärvi alles. Üks neist pidi öösiti luurel käima, väitis teine Vari.

      Manon uuris kaht Varju, kes ettevaatlikult laagrist läbi hiilisid. Vahest enam mitte Varjud, vaid pigem Kuu kaks palet. Üks tume, teine hele.

      Üks paljudest muudatustest Kolmeteistkümne koha pealt.

      Manon hingas korraga välja, tuul kiskus kuuma pahvaka minema.

      „Nad on seal kusagil,” ümises Asterion nii, et teised ei kuuleks seda seal, kus nad parasjagu kogunesid pea kohal rippuva ja tuule eest varjava kivilahmaka juurde.

      „Kolm laagrit,” sõnas Manon sama vaikselt. „Kõik ammu maha jäetud. Me jahime tonte.”

      Asterini kuldjuuksed rebisid end patsist lahti ja voogasid lääne poole. Kodumaa poole, mida nad väga hästi ei pruukinud üldse iial näha. „Laagrid on tõendiks, et nad on lihast ja luust. Ghislaine arvab, et nad võivad pärineda hilissuvistest jahtidest.”

      „Nad võivad olla ka nende mägede metsmeeste omad.” Kuigi Manon teadis, et see ei pidanud paika. Ta oli jahtinud viimase saja aasta jooksul piisavalt Crochani nõidu, et tunda ära nende viisi, kuidas teha lõkkeasemeid, püstitada ontlikke väikseid laagreid. Kõik Kolmeteistkümnest tundsid neid. Ja nad kõik jälitasid ja tapsid varasemalt sel aastal Erawani heaks nii palju Valgekihvade metsmehi, et tundsid ka nende kombeid.

      Asterioni kuldtähnidega mustad silmad langesid ähmasele horisondile. „Me leiame nad üles.”

      Varsti. Neil tuli varsti leida vähemalt mõned Crochani nõiad. Manon teadis, et neil on suhtlusviise, ehkki need olid laiali pillutatud. Viise, kuidas saata välja appikutse. Kutse lüüa kampa.

      Aeg ei töötanud nende kasuks. Oli möödunud peaaegu kaks kuud sellest päevast Eyllwe rannal. Kui sai teada, mis jubedat hinda Terraseni kuninganna pidi maksma, et teha lõpp kogu sellele hullusele. Hinda, mida pidi võib-olla maksma ka mõni teine Mala vereliinist, kui seda vaja läheb.

      Manon võitles kiusatusega kiigata üle õla sinna, kus Adarlani kuningas seisis ülejäänud Kolmeteistkümne seas ja lõbustas Vestat sellega, et kutsus peopesas esile tuld, vett ja jääd. Väike esitlus hirmsast, imelisest maagiast. Mees pani kolm elemendipöörist laisalt üksteise ümber tantsima ja Vesta kaarutas tunnustavalt kulmu. Manon oli näinud, kuidas punapäine vaht meest silmitses, ja märkas, kuidas Vesta targu jättis selle iha ajel tegutsemata.

      Kuigi Manon ei andnud selles küsimuses talle mingit käsku. Ta ei öelnud Kolmeteistkümnele midagi selle kohta, kes inimkuningas talle täpsemalt oli.

      Ei midagi, oleks ta tahtnud tunnistada. Keegi sama pidetu kui tema. Samamoodi vaikselt vihane. Ja samamoodi ajahädas. Kolmanda ja viimase Wyrdi võtme otsimine osutus tulutuks. Need kaks, mida kuningas taskus kannab, ei pakkunud mingeid juhiseid, ainult ebamaist lehka. Neil polnud aimugi, kus Erawan seda hoiab. Otsida Morathist või ühestki Erawani valvepostist oleks enesetapp.

      Niisiis heitsid nad nädalaid kestnud viljatu otsingu järel oma jahi Crochani nõidade leidmise nimel kõrvale. Kuningas protestis esmalt, kuid taltus siis. Tema liitlased ja sõbrad vajasid Põhjalas nii palju sõdalasi, kui suutsid koguda. Crochani nõidade leidmine... Manon ei kavatsenud murda oma lubadust.

      Ta võis olla Mustnokkade klanni pärija tiitlist ilmajäetu, talle võis alluda nüüd ainult tosin nõida, kuid ta võis ikkagi pidada oma sõna.

      Niisiis kavatses ta Crochani nõiad üles leida. Veenda neid Kolmeteistkümnega lahingusse lendama. Temaga. Viimase elusoleva Crochani kuningannaga.

      Isegi juhul, kui see viib neid kõiki otse Pimeduse embusse.

      Päike kaardus kõrgemale, selle valgus lumel peaaegu pimestas.

      Paigale jääda polnud tark tegu. Nad elasid need kuud üle rammu ja nutikusega. Sest sel ajal, kui nemad jahtisid Crochani nõidu, jahiti ka neid. Peamiselt Kollakoibade ja Sinivereliste klaperjaht. Kõik luuresalgad.

      Manon andis käsu mitte lahingusse asuda, mitte tappa. Mõni puuduv Raudhammaste patrull oleks ainult osutanud täpselt nende asukohale. Kuigi Dorian võis nende kaelad murda sõrmegi tõstmata.

      Kahju, et mees ei sündinud nõiana. Aga Manon võttis rõõmuga vastu nii surmava liitlase. Nagu ka Kolmteist.

      „Mida sa ütleks,” mõtiskles Asterin, „kui me Crochani nõiad leiame?”

      Manon kaalus seda ikka ja jälle. Kas Crochani nõiad teadsid, kes oli Lothian Mustnokk, et ta armastas Manoni isa – harva sündivat Crochani printsi. Et tema vanemad unistasid, uskusid, et lõid lapse, kes murraks Raudhammastel lasuva needuse ja ühendaks nende rahvad.

      Mitte sõja, vaid rahu laps.

      Ent need olid võõrad sõnad tema keelel.