Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas

ei vaevunud sulanduma lume ja kivide sisse. Nende salkus, imelik ja tume karusnahk oleks võinud Sokusarvede kärevalgel taustal olla sama hästi majakaks. Ent nende lehk, mida nobe tuul edasi kandis, rääkis Aedionile piisavalt.

      Valgid. Ei mingit märki kaelavõrust kellelgi seal väikeses salgas, igasugust vihjet sõrmusele varjasid nende paksud kindad. Ilmselt võis isegi deemonitest nakatunud rämpsul külm hakata. Või siis hakkas külm nende surelikel võõrustajatel.

      Vaenlased liikusid sügavamale kuru kurku. Reni nool püsis kindlalt.

      Jätke üks ellu, andis Aedion käsu enne, kui nad oma kohtadele asusid.

      See oli küllaltki õnnelik oletus, et nad valivad selle kuru, pooleldi ununenud tagaukse Terraseni laugetele maadele. Piisavalt lai ainult selleks, et kaks hobust saaks kõrvuti ratsutada. Seetõttu eirasid vallutavad armeed ja Sokusarvede taga ääremaadel oma kauba müümisele mõtlevad kauplejad seda juba ammu.

      Mis siin elutses, kes söandas teenida elatist igasuguse tunnustatud riigipiiri taga, seda Aedion ei teadnud. Täpselt nagu ta ei teadnud seda, miks need sõdurid nii kaugele mägedesse suundusid.

      Aga ta kavatses selle varsti välja uurida.

      Deemonite salk möödus nende alt ning Aedion ja Ren nihutasid end vibude ümber sättimiseks.

      Otselask kolpa. Ta valis sihtmärgi välja.

      Aedioni noogutus oli ainus signaal enne, kui tema nool lendu läks.

      Must veri auras veel lumel, kui võitlus läbi sai.

      See kestis vaid mõned minutid. Ainult mõned pärast seda, kui Reni ja Aedioni nooled sihtmärgid üles leidsid ning Lysandra oma vaatepostilt püsti kargas, et ülejäänud kolm lõhki käristada. Ja rebida maha säärelihased kuuendalt, ainsalt ellujäänud salgaliikmelt.

      Deemon oigas, kui Aedion tema poole marssis. Lumi ohvri jalgade ümber oli nüüd süsimust, jalad ribadeks. Nagu lipuräbalad tuules.

      Lysandra istus ta pea lähedal, lõuad värvitud eebenmustaks ja rohelised silmad kinnitunud mehe kaamele näole. Massiivsetel käppadel läikisid nõelteravad küünised.

      Nende taga kontrollis Ren, et teistel poleks elumärke. Tema mõõk tõusis ja langes, raius pead maha enne, kui karge õhk jõudis need muuta liiga kangeks, et kolpadest läbi hakkida.

      „Reeturlik rämps,” kees deemon vihast Aedioni peale, kitsas nägu kägardus raevus. Tema lehk toppis Aedioni sõõrmeid täis, kattis tema meeli nagu õli.

      Aedion tõmbas puusalt noa – selle pika, nurjatu pistoda, mille Rowan Whitethorn talle kinkis – ja muigas süngelt. „See võib käia kiirelt, kui oled tark.”

      Valgisõdur sülitas Aedioni lumekoorikus saabastele.

      Allsbrooki loss oli seisnud üle viiesaja aasta, Sokusarvede mäed selja taga ja Tammelaas jalge ees.

      Tammudes möirgava tule ees, mis lõõskas ühes paljudes tavalisest suuremates kaminates, võis Aedion lugeda hallidel kividel iga jõhkra talve märke. Võis tajuda ka lossi kihilise ajaloo koormat nendel kividel – aastaid kestnud vaprust ja teenistust, kui saale täitsid laulmine ja sõdalased, ja pikki järgnevaid kurbuseaastaid.

      Ren istus tule ühel küljel asuvas kulunud ja topilises tugitoolis, käsivarred reitele toetatud, ning põrnitses leeke. Nad jõudsid sellesse paika eile hilisööl ja isegi Aedion oli liiga kurnatud retkest läbi lumevangis Tammelaane, et lossis suurt ringkäiku teha. Ja pärastlõunal tehtud tegude järel kahtles ta, kas olekski suutnud nüüd selleks energiat koguda.

      Kunagine suurejooneline saal oli nende tulevalguse taga summutatud ja hämar. Seltskonna kohal kõikusid kuhtunud seinavaibad ja Allsbrooki suguvõsa lipumeeste vapikujutised tõmbetuules, mis hiilis sisse kambri üht külge ääristavate, kõrgete akende vahelt. Sarikatel oli end sisse seadnud terve valik linde, kes kössitasid kantsi iidsete seinte taga varitseva surmava pakase käes.

      Ja nende seas kuulas üks rohesilmne pistrik igat sõna.

      „Kui Erawan otsib teed Terraseni, oleks mäed rumalus,” lausus Ren viimaks. Ta kortsutas kulmu kõrvaleheidetud kandikute poole, millele kuhjatud toidu nad mõne minuti eest alla kugistasid. Toekas lambahautis ja küpsetatud juurikad. Enamik sellest maitsetu, kuid kuum. „See maa siin ei andesta kergesti. Ta kaotaks ainuüksi ilmastiku tõttu lugematuid sõdureid.”

      „Erawan ei tee midagi põhjuseta,” vaidles Aedion vastu. „Kergeim tee Terraseni oleks läbi talumaade, põhjateedel. See on koht, kus kõik eeldavad teda marssivat. Kas seal või siis vallandab ta oma väed rannikul.”

      „Või mõlemat – maitsi ja meritsi.”

      Aedion noogutas. Erawan heitis võrgu laiali, ihaldas mandril trampida maha mis iganes kerkivat vastupanu. Adarlani impeeriumi teesklemine oli kadunud: valgikuninga vari kasvas iga päevaga alates Eyllwest kuni Adarlani põhjapiirini, Suure ookeani rannikult kõrge mägede seinani, mis raius nende mandri kaheks. Aedion kahtles, kas Erawan peatub enne, kui lööb neile kõigile kaela ümber mustad võrud.

      Ja kui Erawan oleks saanud kaks ülejäänud Wyrdi võtit, kui ta suutis Wyrdi väravat omatahtsi avada ja valgihorde omaenda ilmast lahti lasta või koguni orjastada armeesid teistes maailmades ja kasutada neid vallutamiseks... Poleks mingit võimalust teda peatada. Ei selles ega teises ilmas.

      Igasugune lootus takistada seda jubedat saatust lasus nüüd Dorian Havilliardi ja Manon Mustnoka peal. Kuhu nad neil kuudel kadusid, mis neile osaks langes, sellest polnud Aedion kuulnud kippu ega kõppu. Ta eeldas, et see on hea märk. Nende ellujäämine peituski salatsemises.

      Aedion ütles: „Nii et raisata luuresalka väikeste mäekurude otsimiseks mõjub mõtlematuna.” Ta kratsis habemetüükas lõuga. Nad lahkusid eelmisel päeval enne koitu ning ta valis raseerimise asemel une. „See ei kõla mõistlikult, strateegilises mõttes. Nõiad oskavad lennata, niisiis on vähe kasu sellest, kui saata piilureid maastiku ohtusid õppima. Aga kui see informatsioon on maavägedele... Litsuda vägesid läbi selliste väikeste kurude võtaks mitmeid kuid, rääkimata ilmastikuriskist.”

      „Nende piilur ainult naeris,” tõdes Ren pead vangutades. Tema õlgadeni mustad juuksed liikusid kaasa. „Mis meil jääb siin kahe silma vahele? Mida me ei näe?” Tulevalguses eristus lõikearm ta näol teravamalt. Meenutus jubedustest, mida Ren pidi kannatama ja mida tema pere üle ei elanud.

      „Võib olla selleks, et me muudkui edasi oletaks. Et sundida meid vägesid ümber jaotama.” Aedion toetas käe kaminasimsile, soe kivi imbus endiselt külmunud nahka.

      Ren pani tõepoolest Turma valmis neil kuudel, mil Aedion oli ära. Ta tegi tihedat koostööd Kyllianiga, et asetada neid Orynthist nii kaugele lõunasse, kui Darrow’ lõõg lubas. See, tuli välja, oli vaevalt kaugemal eelmägedest, mis ääristasid Theralise tasandiku lõunapoolset serva.

      Ren loovutas sellest ajast saati võimu Aedionile, kuigi Allsbrooki isanda taaskohtumine Aeliniga oli ülimalt jäine. Sama külm kui kantsi väljast piitsutav lumi, kui täpne olla.

      Lysandra mängis oma rolli hästi, vallates meisterlikult Aelini süütunnet ja kärsitust. Ja sellest ajast peale vältis ta targu igat olukorda, kus nad oleks võinud rääkida minevikust. Mitte et Ren oleks ilmutanud tungi meenutada aastaid enne Terraseni langemist. Või möödunud talve sündmusi.

      Aedion sai vaid loota, et ka Erawan poleks endiselt teadlik sellest, et Tuletooja enam nende keskel ei asu. Sellele, mida Terraseni enda väed oleks teinud või öelnud, kui nad taipavad, et Aelini leegid neid lahingus ei kaitse, ei tahtnud ta mõeldagi.

      „See võib olla ka ehtne manööver, mille avastamisega meil vedas,” mõtiskles Ren. „Nii, kas me riskime vägede viimisega kurudesse? Mõned juba asuvad Orynthi taga Sokusarvedes ja selle taga olevatel põhjatasandikel.”

      Nutikas käik Renilt – veenda Darrow’d, et too lubaks määrata osa Turmast Orynthi taha juhuks, kui Erawan kavatseb seilata põhja ja rünnata sealt. Ta ei saanud