Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas

tema anne. Kõik, mida Dorian pealtnäha suutis pakkuda neile, kes teda ümbritsesid. Selles mõttes polnud ta kuigi palju parem oma isast.

      Leek voogas temast üle nähtamatu ja rahustavana.

      Nad polnud kuulnud kippu ega kõppu Aelinist. Ega Rowanist ja nende kaaslastest. Mitte ühtki killukest sellest, kas kuninganna on endiselt Maeve vang.

      Aelin oli valmis loovutama iga kübeme endast Terraseni ja nende kõikide päästmiseks. Dorian ei saanud teha vähem. Aelinil on kahtlemata rohkem kaotada. Kaaslane ja abikaasa, kes armastab teda. Õukond, kes järgneks talle põrgusse. Kuningriik, mis ootab ammu tema naasmist.

      Dorian polnud muud kui tähistamata kalm ravitsejale, keda keegi ei meenutaks, üks murtud impeerium ja purustatud loss.

      Dorian sulges viivuks silmad, tõrjus kõrvale vaatepildi lõhkevast klaaslossist, vaatepildi isast, kes tema poole sirutus, andestust anus. Koletis – see mees oli koletis igal võimalikul moel. Sigitas Doriani samal ajal, kui teda juhtis valgideemon.

      Milliseks see tema muutis? Tema veri voolas punasena ja Doriani nakatanud valgiprints mõnules tema kallal maiustades, sundides Doriani nautima kõike seda, mida ta kaelavõru kandes tegi. Aga kas see tegi temast ikkagi täielikult inimese?

      Pikalt hingeõhku välja puhudes avas Dorian silmad.

      Lumise lagendiku teisel küljel seisis üks mees.

      Dorian kummardas sügavalt. „Gavin.”

      Adarlani esimesel kuningal olid tema silmad.

      Õigemini, Dorianil olid Gavini silmad, mis anti edasi tuhande aasta jooksul nende vahel.

      Ülejäänud osa iidse kuninga näost oli võõrapärane: pikad tumepruunid juuksed, järsud näojooned, suu sünge hoiak. „Sa oled märgid ära õppinud.”

      Dorian kerkis kummardusest. „Olen lahtise peaga.”

      Gavin ei naeratanud. „Kutsumisvõime pole anne, mida kergelt kasutada. Mind siia kutsudes riskid sa paljuga, noor kuningas. Arvestades seda, mida sa kaasas kannad.”

      Dorian patsutas kuuetaskut, kus lebas kaks Wyrdi kivi. Ta ei teinud väljagi imelikust, hirmsast väest, mis tuksatas käe all vastuseks. „Kõik on neil päevil suur risk.” Ta ajas end sirgu. „Vajan su abi.”

      Gavin ei vastanud. Tema pilk libises Damarisele, mis oli endiselt märkide vahele lumme torgatud. Kuninga isiklik ese. Samamoodi, nagu Aelin kasutas iidse kuninganna kutsumiseks Elena Silma. „Vähemalt hoidsid mu mõõka hästi.” Gavini silmad kerkisid Dorianile, need olid sama vahedad kui relv ise. „Kuigi ma ei saa öelda sama oma kuningriigi kohta.”

      Dorian surus lõuapärad risti. „Pärisin isalt ühe segapuntra, kardan ma.”

      „Sa olid Adarlani prints ammu enne seda, kui said selle kuningaks.”

      Doriani maagia kobrutas jääks, see oli külmem kui öö tema ümber. „Siis võta seda nii, et üritan heastada aastatepikkust halba käitumist.”

      Gavin vastas kaaslase pilgule hetke jooksul, mis venis igavikku. Tõeline kuningas, vaat see oli mees tema ees. Kuningas mitte ainult tiitli, vaid ka vaimsuse koha pealt. Nagu vähesed pärast seda, kui Gavin asetati puhkama tema enda kätega rajatud lossi vundamendi alla Avery jõe ääres.

      Dorian pidas Gavini pilgu raskusele vastu. Las kuningas vaatab, mis temast järele jäi, las märkab kaamet riba tema kõri ümber.

      Seejärel Gavin pilgutas korra, ainus märk lubadusest jätkata.

      Dorian neelatas. „Kus asub kolmas võti?”

      Gavin kangestus. „Mul on keelatud öelda.”

      „Keelatud või ei ütle?” Eks ta vist oleks pidanud põlvitama, säilitama aupaklikku tooni. Kui mitmeid legende ta lapsena Gavini kohta luges? Kui palju kordi jooksis läbi lossi teeseldes, et õige kuningas seisab tema ees?

      Dorian tõmbas kuue alt Orynthi amuleti ja lasi sellel kibeda tuule käes kõikuda. Sinikuldsest medaljonist imbus hääletut, tontlikku laulu – see kõneles keeltes, mida ei eksisteerinud. „Brannon Galathynius trotsis jumalusi, pani siia sisse võtme ja hoiatuse Aelinile. Vähim, mida saad teha, on anda mulle kätte suund.”

      Gavini piirjooned hägustusid, kuid pidasid vastu. Polnud enam palju aega. Nende kummagi jaoks. „Brannon Galathynius oli üks ülbe värdjas. Olen piisavalt näinud, mida jumalate plaanidesse sekkumine kaasa toob. See ei lõpe hästi.”

      „Selle tõi kaasa sinu naine, mitte jumalad.”

      Gavin ajas hambad irevile. Ja kuigi mees oli ammu surnud, lahvatas Doriani maagia taas ja valmistus ründama.

      „Minu kaaslane,” lõrises Gavin, „on selle hinnaks. Kui võtmed tagasi saadakse, haihtub minu kaaslane igaveseks. Kas tead, mis tunne see on, noor kuningas? Saada endale igavik – ja lasta see siis endal käest kiskuda?”

      Dorian ei vaevunud vastama. „Sa ei soovi, et leiaksin kolmanda võtme, sest see tähendab Elena lõppu.”

      Gavin ei öelnud sõnagi.

      Dorian urises. „Lugematud surevad, kui võtmeid väravasse tagasi ei panda.” Ta toppis Orynthi amuleti tagasi kuuehõlma alla ja eiras taas luudel tukslevat ebamaist üminat. „Sa ei saa nii isekas olla.”

      Gavin püsis vaiksena, tuul nihutas mehe tumedaid juukseid. Ent silmad värelesid ainult pisut.

      „Ütle mulle, kus,” kähistas Dorian. Talle jäid vaid mõned minutid enne, kui isegi Vesta tuleks teda otsima. „Ütle, kus on kolmas võti.”

      „Ka sinu elu kuulub äraandmisele. Kui tood võtmed tagasi ja sepistad Luku. Sinu hing võetakse samuti kaasa. Mitte ükski kübe sinust ei ela enam Teispoolsuses edasi.”

      „Pole mitte kedagi, kes sellest nagunii tegelikult hoolib.” Tema kindlasti mitte. Ja ta kindlasti vääris sellist lõppu, sest kukkus nii palju kordi läbi. Kõigega, mida tegi.

      Gavin uuris teda pika hetke jooksul. Dorian pidas raevukale põrnitsusele vastu. Sõdalane, kes elas üle teise Erawani sõja.

      „Elena aitas Aelini,” käis Dorian peale, tema hingeõhk kähardus nende vahel. „Tema ei tõrkunud tagasi, ehkki teadis, mida see tema saatuse jaoks tähendab. Ja ka mitte Aelin, kellel ei saa olema pikka elu oma kaaslasega ega igavikku tema seltsis.” Nagu ka minul mitte. Tema süda hakkas kõmisema, maagia kerkis sellega. „Ja ometi sina küll. Sina põgeneks selle eest.”

      Gavini hambad välkusid. „Erawani saab alistada väravat sulgemata.”

      „Ütle mulle, kuidas, ja ma leian viisi selle tegemiseks.”

      Ent Gavin jäi taas vait, tema käed tõmbusid külgedel rusikasse.

      Dorian turtsatas tasahilju. „Oleks sa teadnud, oleks seda juba ammu tehtud.” Gavin raputas pead, kuid Dorian sööstis edasi. „Sinu sõbrad surid Erawani hordidega võideldes. Aita mul vältida sama saatust minu omade jaoks. Mõnele nende hulgas võib juba olla hilja.” Tema kõhus keeras.

      Kas Chaol jõudis lõunamandrile? Vahest oleks parem, kui tema sõber poleks tulnud iial tagasi, kui ta oleks jäänud ohutult Anticasse. Isegi kui Chaol poleks iial teinud midagi sellist.

      Dorian kiikas kaljunuki poole, mille tagant ta tuli. Enam polnud palju aega jäänud.

      „Ja mis saab Adarlanist?” nõudis Gavin. „Sa jätaks selle kuningata?” Juba see küsimus rääkis piisavalt Gavini arvamusest Hollini kohta. „Niimoodi sa heastakski aastad, mida kulutasid kroonprintsina logeledes?”

      Dorian võttis verbaalse hoobi vastu. See polnud muud kui tõde, mille andis mees, kes teenis selle nimetut jumalat. „Kas on enam üldse vahet?”

      „Adarlan oli mu uhkuseks.”

      „Enam see ei vääri seda,” nähvas Dorian. „See pole seda ammu aega väärinud. Vahest ongi sellele paras, kui rusudesse