Surmahaigus. Nina Lykke

      Võta rahulikult, ole rahul, söö mitmekesiselt ja liigu.

      Naeratan endale nii laialt, et igemed paistavad.

      Kas arvad, et kõik läheb hästi, küsin Torelt, aga ta ei vasta. Ta ainult seisab ja naeratab oma ülbet luukerenaeratust, mis ulatub kõrvuni, ning mulle meenuvad ühe professori sõnad ülikoolist: sisimas naeratame kogu aeg.

      Aksel käis liiga palju suusatamas, võiksin öelda mõnetise tõepõhjaga. Aga mis siis, kui seletust ei ole, mis siis, kui pole sidusat jutustust, kangelasi ega kurikaelu.

      Te elasite ju päris kenasti, kas polnud, kriiksatab Tore uuesti.

      Aksel võib sellest üle saada, me võime sellest üle saada. Seda on ennegi juhtunud, et paarid on truudusemurdmisest üle saanud. Ja see on neile isegi kasuks tulnud. Ära unusta intervjuud, mida sa hiljuti lugesid, kus ühelt abielunõustajalt küsiti, kas ta soovitaks väsinud kooselu ravimiks truudusetust, ja ta vastas: see oleks sama hea kui soovitada vähki. Ja nüüd istud siin oma surmahaigusega ja loodad, et keemiaravi aitab.

      Aksel ei tea, et ma siin elan. Ma ei ole valetanud, pole lihtsalt infot jaganud nagu kogu läinud aasta, mistõttu ta arvab, et elan oma lapsepõlvekodus Oscars gatel. See oleks ainus loomulik koht, sest ema elab hooldekodus ja Oscars gate korter on tühi.

      Mõtlen igal õhtul sinna minna. Erinevalt siinsest tohib Oscars gatel elada ja pealekauba on seal kahe magamistoa peale tervelt kaks korralikku voodit. Aga jään igal õhtul pigem siia. Siinses ajutisuses on oma võlu, eelkõige keelatuses, jah, eriti keelatuses. Lapsik rõõm hiilida kaamera alt läbi, kasutada riukaid, et mind ei avastataks.

      Nagu öeldud, ei maga ma öösel kuigi palju, aga kui mul tekib päeva jooksul mõni vaba minut, siis heidan läbivaatuslauale. Pistan jalad üles põlvetugedesse, mis on mõeldud günekoloogiliseks läbivaatuseks, ja seal, keset argipäevamüra, lõug ripakil ja süljenire suunurgas, magan sügavamalt kui ükskõik millisel muul ööpäeva tunnil või ükskõik kus mujal.

      Miks ma siis ööseks läbivaatuslauale ei heida? Aga sellest poleks kasu, sest kui läbivaatuslaual magamine, jalad üleval põlvetugedes, oleks uus programm, uus norm, mida ma peaksin tegema ja teen kah, siis ei saaks ma ka seal magada. Ma ei tea, miks, tean ainult, et läbivaatuslaual magamiseks on vajalik suhtuda sellesse kui keelatud asja, mida ma ei peaks tegema. Ei-ei, mõtlen ma, ma ei tohi siin magada, sest ukse taga istuvad patsiendid ja pressivad peale, nii et uks kummis, ma pean haiguslugu täiendama, ma pean ... ja selle koha peal ma tavaliselt uinun.

      Ise üle viiekümne, aga tagasi oma vanas lapsikus trotsis, nagu oleks minu sees olnud uinuvolekus teismeliseala, mis ärkas üles ja neelas täiskasvanuala ühe ampsuga alla.