Surmahaigus. Nina Lykke

nime. Aga ainus, kes ukse taga istub, on prillide ja hobusesabaga mees, ja too raputab pead. Vaatan ühele ja teisele poole koridori, lähen isegi suurde ooteruumi ja lausun ka seal seda nime, aga keegi ei tõsta mobiililt pilku.

      Kui ma hakkan kabinetti tagasi minema, vaatab Hobusesaba mulle tungivalt otsa, tema pilk ütleb: kas ma ei võiks nüüd sisse tulla, kuna eelmist patsienti ei ilmunud? Ei, ei võiks, vastab mu vaikiv hoiak. Ma kavatsen nüüd puhata, sest olen selle ära teeninud.

      Varem oleksin ta sisse kutsunud. Et saaks asjad ära tehtud, kõigega ühele poole ja ülevaate, et saaks lükata platsi puhtaks. Aga õige pea avastasin, et sellest, kui kiiresti ma töötan või kui paljudest patsientidest ma platsi puhtaks saan, pole kasu. Neid tuli pideva vooluna juurde nagu lahtisest kraanist. Ja sealt tuli neid alati veel ja veel. See ei lõppenud iial.

      Istun kirjutuslaua taha ja vahin enda ette. Kõik läheb hästi, jõuan mõelda, tähtis on jääda rahulikuks neil põgusatel vabadel viivudel päeva jooksul, tähtis on ... Aga siis heliseb telefon ja nüüd meenub mulle, et see helises ka siis, kui ma olin näppupidi Hemorroidimehes.

      Ekraan näitab tervet rida lugemata sõnumeid. Mitu neist on Bjørnilt.

      Kuidas sul läheb, miks sa ei vasta?

      Ma ei vasta ka sellele, nagu ma ei vastanud tema eilsetele. Ega öistele, nagu selgub, sest kui ma pisut rakendusi sõrmitsen, siis näen, et ta on saatnud sõnumeid erineval ajal, nii südaöö paiku kui ka kell kolm ja neli varahommikul.

      See on uus taktika: mitte vastata, mitte kõnesid vastu võtta. Olen seda suutnud eelmisest õhtust saadik, kui olin nagu harilikult pöialdega mobiili kohal hakkamas. Aga sõnad ei tahtnud tulla. Mida kirjutada, kes seal teisel pool vastust oodates istub ja mis mõte kõigel on?

      Las mässavad, mõtlen ma ja panen telefoni riiulisse. Seda teevad nad ju niikuinii.

      Iga tunniga, mis mul vastamata möödus, tundsin end rahulikumalt, ja nüüd ajab mind närvi, et olen pidanud elama selles maailmas üle poolesaja aasta, enne kui mõistsin, et kõigest parem ja tõhusam on loobuda ükskõik mida ütlemast või tegemast.

      Aga sa ei või ometi kõigest taanduda, ütleb Tore, kes tahab, et ma edasi võitleksin, nii Akseliga, kes istub kodus Grendas, kui ka Bjørniga, kes on kutsutud tagasi oma abiellu Fredrikstadis, ja Groga, kes on mitu korda Akseliga rääkinud, mida ta siin-seal oma sõnumites on maininud ja millele ma niisiis olen lakanud vastamast.

      Tal ei ole vist hea olla, kirjutas Gro mulle eile, täpselt nagu ta ikka oma endise abikaasa kohta ütles. Ja seejärel: Tal on tõesti vaja kellegagi rääkida. See naiselik eneseõigustus, mis on mitu miljonit aastat vana ja mida kõlbab kasutada ükskõik mille kattevarjuks: ta vajab mind.

      Näen teda vaimusilmas, oma endist naabrit ja joomakaaslast üksi tolle lahmakas eramus, ja Akselit, kes istub üksi ridaelamukorteris, ja alles nüüd meenub mulle, kuidas Gro iga kord, kui Aksel astus kööki, kus me enamasti istusime, ennast sirgu ajas. Ma ei usu, et Gro seda ise märkas, sest kui ta oleks märganud, siis oleks ta seda paremini varjanud.

      Mis sa oled mõelnud sellega ette võtta, küsib Tore.

      Millega?

      Et Gro lesib võib-olla praegu Akseli kõrval voodis, millest sina oled poole maksnud ja mida aidanud üles tassida.

      Ma ei tea. Mul pole konkureerimiseks annet. Kui saabuks näljahäda, oleksin üks esimesi, kes sussid püsti viskab.

      Sa pead midagi ette võtma, enne kui on hilja.

      Mis seal ikka teha? Mingu kõik omasoodu. Kui ma midagi ette võtan, läheb asi ainult hullemaks. Siis tekitan hõõrdumise, mis nende suhte tõeliselt lõkkele lööb.

      Oota aga. Mõlemad istuvad praegu oma majas, mõlemad abikaasa hüljatud. Poleks midagi sobivamat. Laud on kaetud. Niisama ägedalt, nagu maailm mõistab hukka valgustkartvad armulood, mis astuvad üle ametlikest dokumentidest, lepingutest ja kinnisvarast, niisama südamest aplodeeriks maailm ja annaks neile loa selleks, mis on saatusest määratud.

      Ja mis siis?

      Aga Bjørn, torgib Tore edasi, rahulolematu, et ma ei reageeri. Mis saab Bjørniga?

      Bjørn on Fredrikstadis, tagasi Linda, oma käskijanna juures. Mis näitab, et kõigest suurem on sõltuvus. Kõigest suurem on vajadus alla heita, vajadus ahelate järele. Pärast Ameerika kodusõda ei tahtnud paljud orjad istandustest lahkuda, see pole kuigi imelik. Imelik on hoopis see, et nii paljud siirdusid uude, tundmatusse ja vahest nende teada halvemassegi.

      Mitu sõnumit on Akselilt. Ma ei suuda näha su riideid kapis, kirjutab ta. Ka Aksel on varakult üleval ja on leevendav näha, kuidas ta end sõnumist sõnumisse üles kütab. Ma ei suuda neid siin hoida, viisin nad prügikottidega garaaži. Võid neile järele tulla, millal tahad, aga majja ära tule.

      Maja on ju nüüd tema oma, meenub mulle, ja see mõte ei kiirenda mul isegi pulssi. Kõik aastad, mis ma olen selle Grenda majaga mässanud, seda koristanud ja remontinud, pööningu ja keldri välja ehitanud, ning nüüd istun ma siin ja olen selle lihtsalt ära andnud. Tõsi küll, klausliga, et see läheb täies mahus tüdrukutele ja tüdrukutelt küsimata ei tohi Aksel seda tagatisena kasutades ühtki krooni laenu võtta, aga ikkagi.

      Kui oled piisavalt kaua vait ja passiivne, hakkavad asjad juhtuma iseenesest, ja varsti tuleb uus sõnum Akselilt, kuigi ta on nüüd tõenäoliselt juba tööl, ning nüüd ilmub nähtavale ähvardus, poeb nagu uss oma urust välja ja hööritab pead valguse poole: Ida helistas eile ja küsis, millal me suvel Hvalerile läheme.

      Tõlkes tähendab see: varsti peame rääkima tüdrukutega, ütlema neile, mis juhtus. Kui sina otsa lahti ei tee, siis teen seda mina. Ja siis saan mina rääkida oma versiooni esimesena.

      Ma ei vasta endiselt. Räägi oma versiooni pealegi esimesena, Aksel. Lurjus olen niikuinii mina.

      Tore: Aga varem või hiljem pead sa vastama, rääkima, tegutsema. Ja kui tuleb sinu kord rääkida, mis juhtus – mis on siis sinu versioon? Ühesõnaga su lõplik versioon?

      Tore kõgistab oma iseloomulikku naeru ja jätkab abivalmilt: Et sa soetasid armukese, sest Aksel ei näinud sind? Et sa murdsid truudust, sest Aksel oli liiga hõivatud murdmaasuusatamisega, kas nii? Või alustasid sa suhet Bjørniga sellepärast, et nägid tema pilgus enda peegeldust kahekümne kahe aastasena? Sest sul on surmahirm, sest meil on ainult see üks ja ainus elu ja me peame seda ...

      Jää vait!

      Või sai sul lihtsalt kõrini. Sitaks kõrini on väga levinud suhtumine, aga me nimetame seda kuidagi keerukamalt, et sellega saaks elada. Kas mul jäi midagi vahele?

      Ma ei vasta ja Tore jätkab. Sina ja Aksel elasite kenasti, eks? Mäletad seda suveõhtut, kui lapsed mängisid aias või jooksid ringi Grendas ning teie seisite köögis ja koristasite pärast õhtusööki lauda, ilm oli kuum, sul oli seljas lühike kleit, ja siis võtsid sa aluspüksid jalast ja hüppasid tööpinnale. Tookord oli vaatepilt sinu pruunidest reitest Akselile enam kui piisav ja peagi oli ta sinu sees. Seisite köögis, naabrid ja lapsed väljas, igaüks oleks võinud sisse astuda – nii te elasite, ja kui keegi oleks teid teolt tabanud, oleks see teinud teid veelgi veetlevamaks, kui te juba olite, veetlev abielupaar, kes seksib köögis püstijalu, kui lapsed mängivad aias. Jätsite mustad nõud sinnapaika, läksite magamistuppa ja tegite seda veel üks kord. Vaata ennast, kuidas sa oma eelmises elus olesklesid ja kõike endastmõistetavaks pidasid. Kas sa polnud rahul?

      Olin küll. Ja ma ei pidanud midagi endastmõistetavaks, vastupidi. Ja ometi olen ma liikunud taipamatusest, kuidas ma siia sattusin, taipamatuseni, kuidas ma suutsin Grendas nii kaua vastu pidada. Kõik, mille juhtumist ma kunagi kartsin, on juhtunud, ning ometi tundub paslikum ja õigem elada siin, võtta igal õhtul lahti IKEA tool ja teha sinna ase – õigem kui miski muu, mida ma kunagi olen teinud. Nagu oleksin ma kogu aeg olnud teel siia.

      2

      Uue ajaarvamise esimesel ööl lebasin unetult läbivaatuslaual ja kuulsin, kuidas Solli plassil tulid ja