Surmahaigus. Nina Lykke

      Originaal:

       Nina Lykke

       Full spredning

       En legeroman

       Forlaget Oktober

       2019

       Toimetanud Piibe Kohava

       Kujundanud Ande Kaalep

       Tagakaane foto: Agnete Brun

       Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

       Copyright © Nina Lykke

       First published by Forlaget Oktober, 2019

       Published in arrangement with Oslo Literary Agency

       The Estonian language publication of the book was negotiated through Banke, Gourmen & Smirnova Literary Agency

       Autoriõigus tõlkele: Sigrid Tooming ja OÜ Eesti Raamat, 2021

       ISBN 978-9916-12-097-2 (köites)

       ISBN 978-9916-12-098-9 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Ellale ja Albale

      Viisaka argielu varjus peitub pisike ulakas vaim, mida katsume mitte näha, vägi, mis äratab liha ning hävitab järjekindlalt ja sootuks igasuguse siivsuse, ka kõige siivsamatel.

       Domenico Starnone

      1

      Keegi ei tunne elanikkonna allhoovusi paremini kui perearst. Olen teinud läbi kõik: gluteenivaba, laktoosivaba, suhkruvaba, kõik need pealkirjad ajalehtedes ja võrguväljaannetes, mis sunnivad terveid inimesi uskuma, et kui nad enam leiba või juustu ei söö, läheb kõik paika. Keskealised ei saa aru, miks nad on alailma väsinud. Eks sellepärast, et te hakkate vanaks saama, ütlen neile, aga nad ei arva, et vananemine käiks nende kohta, nagu nad ei arva, et jutt surmast käiks nende kohta. Nad arvavad, et nende osas kehtib erand. Nad peavad endastmõistetavaks, et keha toimib tõrgeteta, ja päeval, kui see enam nii ei ole, on nad üllatunud. Päeval, kui kõht enam läbi ei käi, uni ei taha tulla või lihased ei kuula sõna. Nelikümmend seitse ei ole ometi vana, ütleb neljakümne seitsme aastane patsient. On küll, ütlen ma, nelikümmend seitse on küllalt vana, et mitte jätkata vanaviisi. Aga sellega ei taha nad nõustuda. Nad tahavad jätkata nagu seni ja osta netist mingit mahla või rohelist pulbrit või tahavad, et neil diagnoositaks eriline allergia või toidutalumatus, et saaks kõigest hoolimata jätkata nagu seni, kui nad ainult joovad seda mahla või söövad seda pulbrit või loobuvad mõnest olulisest toiduainest või hoiduvad karusloomadest.

      Nad ei taha mu juttu kuulda, kui ütlen, et nad võtaksid hoogu maha, oleksid eluga rahul, sööksid mitmekesist toitu ja end liigutaksid, just selles järjekorras. Ma olen tüdinud seda rääkimast ja nad on tüdinud seda kuulmast, aga see on tõde, ja tõde on igav.

      On reede hommik, kell saab viie pärast kaheksa. Viie minuti pärast läheb lahti. Saatke vaenlane sisse, nagu üks kolleeg alati ütleb. Ja ka nüüd, pärast nii paljusid aastaid, istun ma perearstikeskuse kolmandal korrusel vanas majas Solli plassil kirjutuslaua taga ega mõista äkitselt, miks ootavad inimesed ukse taga pääsu minu juurde. Nad on end töölt vabaks võtnud, et siia tulla, aga miks? Peas valitseb vaikus ja tühjus. Kirjutuslaual on mõned paberid, sealsamas arvutiekraan, selle kõrval lebab stetoskoop, eemal seisab mingi suur ratastega masin, aga mis see kõik kokku tähendab, kõik need asjad, ja mis peab siin kabinetis toimuma, mida minust tahetakse? Miks ma siin olen? Minu selja taga vasakul pool akent on ajakirjade ja raamatutega riiul, seinal minu vastas anatoomilised kaardid – see näeb välja nagu arstikabinet, aga kus on arst, siin pole peale minu kedagi. Kus on täiskasvanud, kuidas ma siia sattusin? See on kindlasti arusaamatus. Äkki võiksin ära minna? Teha näo, nagu läheksin kempsu, hiilida ukse taga istujatest mööda ja tõmmata uttu.

      Aga siis krutib maailm end fookusse tagasi, astun läbi kabineti, avan ukse ja kutsun sisse päeva esimese patsiendi, loomulikult, olengi jälle oma elemendis ja seisan järgmisel hetkel, kinnas käes, ja võian sõrmed libestiga kokku, läbivaatuslaual külitab mees, püksid rebadel ja valge tagumik uurakil, ja kui ma tema tuharad lahutan, näen ja haistan, et ta pole end korralikult pühkinud, pole end üldse pärast viimast kempsuskäiku pühkinud, kuigi teadis, et läheb hemorroidide ja pärakusügeluse tõttu arstile, ja mul pole mingit probleemi jääda professionaalseks, anda hinnang hemorroididele, viia seejärel rahulikult sõrm pärakusse ning kompida ka pärasoolt ja eesnääret, kui ma seal sees juba tegutsen, tõmmata seejärel sõrm välja, visata kindad ära, astuda kraanikausi juurde ja võtta ette põhjalik, suisa kirurgiline kätepesu, ning vajutada lõpetuseks kolm korda antibakteriaalse vahendi dosaatorit.

      „Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui ma akna avan,“ ütlen ma. „Natuke on vaja õhutada.“

      Vahepeal on ta riidesse pannud. Nii nagu ta seal nüüd istub, sarnaneb ta ükskõik missuguse ühiskonnaliikmega, ja sinkjaspunased kühmud, mis ta pesemata pärakuava ümbritsevad, on jälle mustade viigipükste alla peidetud.

      „Andke andeks. Aga ma ei julge ennast praegu korralikult pühkida, kardan nii väga, et nad pakatavad.“

      „Pole hullu.“

      On, tuleb Torelt.

      Tore on elusuurune luukere, mis seisab kraanikausi ja ukse vahel nurgas. Ta on plastist ja mu ainus tunnistaja kõigele, mis kabinetis toimub. Kui ma ta ostsin, panin talle naljapärast pähe musta kaabu, see oli tookord, kui mind veel huvitasid taolised asjad, huumori roll arsti-patsiendi vahekorras, naeru tähtsus tervenemisel. Nii me tookord mässasime, tahtsime muuta maailma ja Norra tervishoiusüsteemi, näha patsienti tervikuna, ja kõik see muu jura. Uskusime samuti, et meie oleme erandlikud, oleme erilised, ja see perearstikeskus kukub välja täiesti enneolematu ja on lõppude lõpuks see, mis meid kõiki tagant tõukab ja sunnib hommikul üles tõusma: vankumatu usk, et oleme erilised, oleme erandlikud.

      Sellest on küll hullu. Vägagi, jätkab Tore, ta oleks võinud kempsupaberi niiskeks teha ja end ettevaatlikult üle tõmmata. Võimalusi on palju. Ta oleks võinud siitsamast 7-Elevenist niiskeid puhastuslappe osta ja end enne siiatulekut pühkida. Aga midagi säärast ta ei teinud. Ja kui ta on võimeline torkama võõrale inimesele näkku värske väljaheitega määrdunud praovahe, siis milleks ta veel on võimeline? Mida ta veel varjab, mida see mees veel peidab?

      Samal ajal kui ma kuulen end rääkimas liikumisest, vedelikutarbimisest ja kiudainetest, püüan tõrjuda kõrvale Tore ägedat häält ja vänget lehka, mis vaid mõne minuti eest kabineti täitis ja ikka veel ruumis heljub.

      Ülikooliajal võtsin ma lisaks valveid hooldekodus. Seal õppisin selekteerima, nii et juba paar nädalat hiljem suutsin pärast kehade, seinte ja ratastoolide sitast puhtaks rookimist minna alla sööklasse kotletivõileiba sööma. Tekitasin veekindlad vaheseinad ühe ja teise vahele, olnu ja oleva vahele, ning eelkõige: enda ja patsientide vahele.

      Nüüd ei talu ma aga enam kõige vähematki. Samas tempos kõige muuga, mis aastatega kulub ja kuhtub, on ka võime asju lahus hoida otsekui kiratsema löönud ja nüüd pean selleks, mis vaid mõne aasta eest tuli iseendast, kõvasti vaeva nägema.

      Võtan kõik teemad läbi aredate piltide saatel, mis võrkkestal oma elu elavad. Räägin salvist ja pärakuküünaldest, toksin arvutisse retsepti, aga pildid muudkui tulevad ja lähevad hullemaks, lähevad kirjeldamatuks, mu oma teravad hambad kaksavad katki hemorroidid, nii et veri ja pask purskab. Kust see tuleb? Varem ma selline ei olnud. Olen teinud kaasa hoopis hullemat, lõiganud lahti mädapaiseid ja lärtsatanud täis mitte ainult ümberseisjad, vaid mitmel puhul ka lae ja seinad. Olen sidunud haavu. Olen näinud kõikvõimalikke kehavedelikke ja tundnud kõiki lõhnu, mida inimene suudab eritada, mingi väike sitt mind juba ei murra. Aga vaheseinad pole enam tihedad ja kõik aina noidleb ja ootab, et suure pauguga välja murda. Kui ma end kokku ei võta, puhkeb skandaal, mis omakorda toob kaasa selle, et mul ei lubata siin enam olla, ja mis minust siis saab, sest see kabinet ja need arstiriided on viimane, mis mulle on jäänud.

      Sa võid võtta asja väga rahulikult, tähendab Tore. Eriti kuna