Aktsiatega rikkaks saamise õpik 2.0. Jaak Roosaare

müüsin ma kolmes osas kõik aktsiad maha. Teenisin sellelt tehingult enam kui 5000 krooni kasumit ehk peaaegu kahekordistasin oma aastatega teenitud raha. Olin kindel, et minust on kasvamas uus börsijumal – milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Seega jätkasin mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin!) erinevaid Eesti aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk jne).

      Nagu algajad ikka, maksin ka mina päris korralikult kooliraha. Kuna käisin ise keskkoolis, siis tuli aktsiate ostmiseks kasutada vahetunde, mis aga ühtlasi tähendas, et kõik arvutid olid koolis rahvast täis ja sageli ei õnnestunudki arvutile ligi pääseda. Seega juhtus, et aega oli tehingu tegemiseks minimaalselt, sest tunni alguskell oli juba kõlanud. Ühe meeldejäävama juhtumisena ostsin ma kogemata Hansapanga aktsiate asemel EMV aktsiaid, sest olin kiiruga valinud rippmenüüst vale ettevõtte ega vaadanud ka hiljem orderit üle. EMV osteti väikese kasumiga börsilt välja, Hansapank aga mitmekümnekordistus... Järelduseks, et tark ei torma – aktsiatega on võimalik väga kiiresti väga palju raha kaotada ja seega uisapäisa rapsida ei tasu!

      Järgmise kasuliku õppetunni sain vaid veidi aega hiljem. Investeerisin enda ja paari klassikaaslase raha Tallinna Farmaatsiatehase aktsiatesse, kaotasime paari kuuga ligi poole rahast ja sõbrad enam rohkem investeerida ei tahtnud. Ka see lugu on mul hästi meeles – nimelt viis Tallinna Farmaatsiatehas 1999. aasta mai alguses läbi tagurpidi spliti – aktsiate arvu vähendati ja tänu sellele aktsia hind tõusis (kuigi ettevõtte väärtus tegelikult vähenes). Mina polnud kahjuks seda uudist veel lugenud ja avastasin, et ühel heal hommikul on aktsia hind 50% plussis – loomulikult panin ma kõik aktsiad kiiruga müüki (konto näitas veel vana koguse aktsiaid), nii et tundus justkui oleksime saanud suure kasumi. Minu klassivend, kes oli sinna paigutanud paar tuhat krooni (nagu hiljem selgus, siis salaja isalt võetud), hüppas rõõmust üles-alla ja tegi pärast kooli kõigile poes välja. Kui ma aga hakkasin asja lähemalt uurima, siis avastasin ka börsiteate aktsiate arvu vähendamise kohta ja sain aru, et tegelikult olime me hoopis umbes poolest rahast ilma jäänud. Mäletan siiamaani oma klassikaaslase nägu, kui julgesin talle öelda, et tegelikult me mitte ei võitnud, vaid kaotasime poole oma rahast. Sellega ka meie sõprus lõppes. Loo moraal – ära investeeri ei isalt võetud ega sõprade raha, ära üldse investeeri seda raha, mida sa kaotada ei saa!

      Järgmisena hakkasid mulle huvi pakkuma USA aktsiad. Avastasin, et LHV pakkus toodet nimega Kasvukonto, kus sai ise panna kokku välisaktsiatest portfelli. Valisin oma kontole Verizoni, Pfizeri ja Nokia aktsiad, lisaks investeerisin veel Kesk- ja Ida-Euroopa fondi sümboliga CEE ja Hiina fondi sümboliga GCH. Miks just need? Aus vastus on, et ise ka ei tea. Tundusid kuidagi ahvatlevad ja suure tõusupotentsiaaliga. Algne plaan oli, et panen iga kuu 100 krooni kaupa kontole raha juurde ja ehitan endale suure rahamasina. Logisin internetipanka mitu korda päevas sisse, et näha raha kasvamist. Ega väga ei kasvanud. Kui üks aktsia oli plussis, läks teine miinusesse ja vastupidi. Lisaks avastasin enda suureks üllatuseks, et mulle laekunud dividendidest peeti kinni 15% tulumaksu ja nii ei saanudki ma kogu dividendi edasi investeerida. Lisaks tundus see kasvukonto valik mulle ikka veidi piiratud ja nii hakkasin pidama plaani järgmiseks sammuks.

      Et ma olin vahepeal mitu suve hoolsalt Ameerikas raamatuid müünud (sellest saab lähemalt lugeda raamatust „Rikkaks saamise õpik“), oli mul tekkinud veidi rohkem kapitali ja 2005. aasta lõpus otsustasin aktsiatega tõsisemalt tegelema hakata. Et pääseda kohesest tulumaksust ja teenitavat kasumit edasi investeerida, asutasin selle jaoks eraldi ettevõtte. Öeldakse, et investeerida tasub valdkonda, milles oled ekspert. Korporandi ja tudengina said minu esimesteks investeeringuteks õlletootjad – Olvi (A. Le Coqi omanik) ja Saku. Tegin oma blogis pika postituse, miks eelistada Olvit Sakule:

      A.LeCoq on ennast juba päris kaua reklaaminud, et investeeri õllesse, pudelid võid ju ära viia! Tegelikult on aga õlletootja ise ilmselt veidi kasumlikum investeering. AleCoqi otse osta ei saa, kuid õnneks on olemas võimalus saada korraga Olvi OY, AS A. Le Coq Group, AS A. Le Coq Tartu Õlletehas, A/S Cesu Alus, AB Ragutis ja AS Ösel Foods (Aura kaubamärkide omanik). Ehk siis osta Helsingi börsilt aktsiat nimega Olvi.

      Miks see hea diil on? Ma numbritest ei hakka rääkimagi, aga lihtsalt, et kogu see kupatus tuleb odavamalt kätte kui Saku, mis tegutseb ainult Eestis. Olvi kaudu laekub Sulle raha iga kord, kui keegi avab mõne A. Le Coqi õlle, Fizz siidri, limonaadi või Aura mahla. Lisaks kuuluvad neile veel õlletehased Lätis ja Leedus.

      Numbritest niipalju, et kui esmalt Olvi mulle 2005. a. oktoobris silma jäi, oli hind 18 eurot, tänaseks aga juba 24 eurot. Nii et kiirustage, seltsimehed unetud!

      Veidi numbritest ka. Võrdleme lähemalt Sakut ja Olvit (esimest saab osta Tallinna, teist Helsingi börsilt). Saku puhul oli 2005. aasta 9 kuu kasum 4,1 miljonit eurot, Olvi puhul sama number 8,7 miljonit. Olvi puhul teeb see P/E-suhteks (hinnaks 25 eurot) 15, Saku puhul (hind 9,6) aga 18,7.

      Minu jaoks on aga olulisem pigem see, et Olvi sees on tunduvalt rohkem kasutamata ressursse, sest pea kogu kasum tuleb Eestist ja Soomest, kusjuures Leedu on senini tootnud isegi kahjumit. Arvestades Leedu ja Läti kiiret majanduskasvu, julgeks ka seal oodata tulemuste paranemist. Eelpool nimetatud aktsiahindade korral on Saku turuväärtus 77 miljonit ja Olvi oma 130 miljonit eurot. Kuigi Olvi oli 18 eur/aktsia kindlasti parem ost kui 24 euro pealt, on kasvuruumi endiselt. P/E oleks kahel firmal samaväärne siis, kui Olvi aktsia hind oleks 31 eurot.

      Kui termin P/E Sulle veel midagi ei ütle, siis ära muretse. Sellest tuleb hiljem põhjalikult juttu. Kes on aktsiate ja investeerimisega varem kokku puutunud, see paneb tähele, et minu investeerimisotsus põhines üsna sinisilmsel analüüsil. Pärast Olvi aktsiate ostu (sest see oli odavam kui Saku) hakkasin lähemalt uurima ka Saku Õlletehast ja lõpuks ostsin ka selle ettevõtte aktsiaid (sest Saku oli omakorda odavam kui mõned teised Eesti börsiaktsiad ja maksis ka häid dividende). Õlu maitses aktsionärina kohe hoopis mõnusamalt!

      Kirjutasin järgnevalt blogiposti ka Apple'i ja Google'i aktsiatest, mõlemad tundusid head pikaajalised investeeringud, kuid esmapilgul siiski suhtarvude baasil veidi kallid. Nii jätsin need ostmata ja ostsin 213 rootsi krooni tasemelt hoopis Swedbanki aktsiaid. Google'i aktsia hind neljakordistus, Apple'i aktsia hind kümnekordistus ja Swedbanki aktsia kukkus kahe aastaga 213 krooni tasemelt 20 krooni tasemele. Aga see kõik on muidugi tagantjärele tarkus.

      Teine tore lugu minu karjääri algusest on esimeste aktsiate ostmine oma tulevasele abikaasale, kes oli just lõpetamas Tartu Kõrgema Kunstikooli graafilise disaini eriala ning oli seal kokku puutunud Apple'i arvutitega. Sellest tulenevalt soovis ta endale esimesteks aktsiateks soetada Apple'i aktsiaid. Paraku pidas aga tema tulevane abikaasa ennast aktsiaspetsialistiks ja nii valisin ma talle Apple'i asemel hoopis Fordi aktsiad. Kirjutasin selle kohta ka oma blogis järgmist:

      Maria esimesed aktsiad – 10. aprill 2006

      Täna siis oli see pidulik päev kui ostsime esimesed aktsiad Mariale. Mitme põhjuse kokkulangevuse tõttu said selleks just Fordi (F) aktsiad. Miks siis Ford ja mitte Apple?

      Ilmselt on peamiseks põhjuseks see, et F on hetkel oluliselt jahedam aktsia kui Õun või Venemaa või mõni kullatootja. Kuna me otsisime investeeringut, siis on mõttekam valida midagi, mis võiks rahulikult portfellis püsida ka siis, kui iga päev pole aega sellega tegeleda.

      Miks Ford huvitav on? Esiteks on ettevõte teatavasti tsükliline ehk siis tõusule järgneb mõõn ja mõõnale omakorda tõus. Peter Lynch kirjutab oma raamatus „One Up on a Wall Street“, kuidas tema karjääri parim tehing oli Chrysleri aktsiate ostmine nende madalseisus. Kuigi paljud analüütikud arvavad, et seekordne USA autotööstuse mõõn on midagi enneolematut, ei olnud teistmoodi lood ka Chrysleri raskuste ajal. Fordi turuväärtus on hetkel (aktsiahinna 7,63 juures) 14,22 miljardit USD. Samas maksab firma 5,3% dividendi ja ettevõtte läbimüük ehk käive on enam kui 177 miljardit USD. Võrdluseks – Toyota (TM) turuväärtus on 187 miljardit ja käive oli 170,5 miljardit.

      Miks siis Ford nii odav on, küsis Maria. Vastuseks on Põhja-Ameerika, kus Ford teenib juba mitmendat aastat kahjumit. Lisaks on firmal suured võlakohustused endiste töötajate ees. Kuid Fordi aruandeid vaadates ei ole asi siiski traagiline, sest firmal on 31,5 miljardi eest raha ja endiselt