Aktsiatega rikkaks saamise õpik 2.0. Jaak Roosaare

umbes 13-aastane, kui alustasin oma esimese ettevõttega. Selleks oli jaekauplus, mis ostis kaupa hulgilaost ja müüs jaehinnaga edasi. Ettevõttel oli kolm klienti – minu ema, isa ja vend. Tegemist oli siiski aktsiaseltsiga – ettevõttel oli 50 aktsiat, igaüks väärtusega 10 krooni. Tegin need ise vanadest perfokaartidest, kaunistasin erinevate logodega ja „vesimärkidega“. Üritasin neid vist isegi oma vennale maha müüa, kuid ta ei saanud kuidagi aru, miks ta peaks minu perfokaardi eest maksma 10 krooni. Või tegelikult isegi rohkem. Selleks ajaks oli mu ettevõte juba mõned kuud tegutsenud ja selle väärtus kasvanud. Kuigi tegu oli mänguga ja ettevõtet juriidilises mõttes ei eksisteerinud, oli see hea viis aru saamaks, mis on aktsia ja miks peaks selle eest raha maksma või kuidas sellega raha teenida.

      Kodukaubamaja aktsia nr. AA49

      Nagu öeldud, koosnes minu kodukaubamaja viiekümnest tükist ehk aktsiast, igaühe nimiväärtus 10 krooni. Seega oli ettevõtte koguväärtus selle loomise hetkel 50 korda 10 ehk 500 krooni. Selle maksin ma ise ka reaalselt ettevõtte kassasse. Iga aktsia oli oma olemuselt 2% ettevõttest (100% jagada 50 aktsiaga). Kassas oleva raha eest ostsin ma hulgilaost suhkrut, ketšupit, šokolaadi ja muud toidukaupa ning müüsin selle kallimalt pereliikmetele kuu jooksul maha. Tavaliselt käisin hulgilaos korra-kaks nädalas. Kahe kuuga oli ettevõtte teeninud mulle esimesed sada krooni kasumit – koos raha ja kaubavarudega oli ettevõttel vara nüüd juba 600 krooni. Seega oli vara ka ühe aktsia kohta kasvanud – aktsiate arv oli ju endiselt 50. Jagades 600 krooni 50 aktsiaga, saame ühe aktsia väärtuseks 12 krooni.

      Ent kas ma oleksin olnud nõus selle hinnaga tükikest oma ettevõttest müüma? Ilmselt mitte, sest lihtne loogika ütleb, et paari kuu pärast oleks minu ettevõte veelgi rohkem väärt. Müügimahte ma väga kasvatada ei saanud (sest kui palju mu kolm klienti ikka Snickersit süüa jõuavad) ja seega polnud teenitud kasumit vaja ettevõttesse investeerida. Järgmise kahe kuu pärast oleks ettevõtte varade väärtus juba 700 krooni ja seejärel omakorda kuue kuu pärast juba 1000 krooni. Ehk siis kümne kuuga oleks mu ettevõte väärt 1200 krooni, mis jagades 50 aktsiaga teeks ühe aktsia väärtuseks 24 krooni. Milleks siis müüa täna aktsiat 12 krooniga kui 10 kuud hiljem maksaks see sama aktsia 24 krooni? Oleme jõudnud kõige põnevama osa juurde aktsiate hindamisel – tulevikus teenitava tulu hindamine täna.

      Kui palju oleksid Sina nõus maksma aktsia eest, mis toodab Sulle iga aasta 12 krooni kasumit? Ilmselt oluliselt rohkem kui 10 või 12 krooni. Oletame, et tahad teenida oma investeeringult vähemalt 20% kasumit aastas. Sellisel juhul peaksid olema valmis minu kodukaubamaja aktsia eest maksma 12 jagatud 20% ehk 60 krooni. Kogu ettevõte toodaks aastas 600 krooni kasumit ja oleks sellisel juhul väärt 3000 krooni.

      Aga kui Sa oleksid rahul ka 10% tootlusega? Sellisel juhul on Sinu jaoks ettevõte väärt 600 jagatud 10% ehk 6000 krooni, mis tähendab, et üks aktsia oleks väärt koguni 120 krooni. Siit koorub ka välja, miks üks ja sama aktsia tundub sama hinna juures ühele investorile odav, teisele aga kallis.

      Mis aga juhtuks, kui mu pereliikmed oleksid otsustanud ise poest toitu ostmas käia ja mu ettevõte oleks kliendid kaotanud? Parimal juhul oleksin lihtsalt kassasse kogutud raha aktsionäridele laiali jaganud, halvimal juhul oleksid aktsionärid saanud raha asemel Snickersit ja ketšupit. Kuidagi poleks aga võimalik rohkem raha laiali jagada kui juba teenitud 12 krooni aktsia kohta. Kui Sa aga oleksid need aktsiad ostnud 120 krooniga tükk, lootuses, et teenid rahulikult 10% tootlust? Oleksid saanud praktilise kogemuse, mis tähendab aktsiatega raha kaotamine.

      Oleme saanud esimesed õppetunnid aktsiate vallas.

      1. Aktsia on osa ettevõttest, mis annab omanikule õiguse osaleda ettevõtte juhtimisel (aktsionäride koosolekul), kasumi jagamisel (seda nimetatakse dividendideks) ja varade jagamisel (juhul kui ettevõte lõpetab tegevuse).

      2. Aktsia väärtust on keeruline hinnata, sest see sõltub ettevõtte tulevikust.

      3. Erinevatel investoritel on erinevad tootluse ootused ja sellest tulenevalt on nad valmis sama aktsia eest maksma erinevat hinda.

      4. Aktsia hind reeglina tõuseb, kui ettevõttel läheb hästi ja langeb, kui ettevõttel läheb halvasti. Lühiajaliselt võib toimuda ka vastupidine protsess, kuid pikaajaliselt jälgib aktsiahinna areng ettevõtte kasumi arengut.

      Toimetasin oma kodukaubamajaga vaikselt edasi ja mingiks hetkeks oli kasumit kogunenud juba enam kui 500 krooni. Samal ajal oli poodi müügile jõudnud aga ka uus Lego komplekt, mis mind nagu magnetiga enda poole tõmbas. Käisin seda päris mitu korda piilumas ja lõpuks otsustasin, et ostan selle teenitud kasumi eest ära. Selleks oli vaja 500 krooni ettevõttest välja kanda. Võtsingi rahakarbist 500 krooni ja sammusin rõõmsa näoga Lego poodi. Olin just saanud oma esimesed dividendid.

      Iga ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja mingil hetkel seda omanikega jagada. Kõige levinum ettevõtte kasumi omanikega jagamise viis ongi dividendi maksmine. Sellisel juhul makstakse mingi osa kogunenud kasumist aktsionäridele välja ja ettevõte ise jätkab oma tegevust. Minu firma maksis välja kokku 500 krooni ehk siis 10 krooni aktsia kohta. Mis juhtus nüüd aga aktsia hinnaga? Ühelt poolt on iga aktsia kohta pärast dividendi väljamaksmist 10 krooni võrra vähem raha ehk siis hind võiks justkui 10 krooni võrra kukkuda. Teisalt annab dividendi väljakuulutamine kindlust, et ettevõte on võimeline teenima kasumit ja tahab seda ka omanikega jagada. See omakorda mõjub sageli aktsia hinnale positiivselt. Reeglina liigub aktsiate hind dividendide (eriti kui need on oodatust suuremad) välja kuulutamise uudise peale üles ja pärast dividendisaajate lukku löömist omakorda dividendi võrra alla. Tähele tasub panna, et dividendide välja kuulutamine, dividendisaajate fikseerimine ja dividendide väljamaksmine toimub reeglina erinevatel aegadel (enamasti paarinädalaste vahedega). Dividendide saamiseks ei pea olema olnud aktsionär kogu aasta – piisab kui aktsia osta vahetult enne dividendisaajate fikseerimist. Nii oleks võinud mu vend osta ühe aktsia endale pärast mu Lego ostu ideed ja ma oleksin pidanud 10 krooni dividende siis ka temale kandma.

      Miks siis üldse aktsiaid aastaringselt käes hoida? Kui näiteks Tallinna Vesi maksab dividende reeglina juunis ja dividendisaajate nimekiri läheb lukku mai lõpu seisuga, siis võiks ju osta aktsiad mai lõpus, hoida neid ühe päeva käes ja siis uuesti maha müüa. Paraku selline strateegia enamasti ei toimi, sest nagu juba räägitud, väheneb dividendide fikseerimisega ka ettevõtte väärtus ja sellest tulenevalt aktsia hind (päeva, mis enam ei anna õigust dividendidele nimetatakse ex-dividend ja seega tuleb aktsiad dividendi saamiseks osta kontole vähemalt sellele eelneval päeval). Küll aga võib võrrelda pidevalt dividende maksvat ettevõtet lehma lüpsmisega – udar täitub vaikselt piimaga (ettevõte teenib kasumit), kuni see saab täis ja piim lüpstakse välja (ettevõte maksab kasumi dividendina välja). Et siis uuesti vaikselt heinast piima toota ja udarat täitma asuda. Seega on mõistlik dividendiaktsiatesse investeerida siiski pigem pikaajaliselt ja dividendide eest hoopis uusi aktsiaid juurde osta.

      Kodukaubamaja pidas vastu ligi kolm aastat ja muundus üheks suveks koguni avalikuks müügiputkaks, kus ma müüsin Snickersit lisaks oma sugulastele ka võhivõõrastele inimestele. Kõik muutus aga 1998. suvel, kui sattusin lugema eelpool mainitud Seppo Saario raamatut. Otsustasin, et Snickersi müümise asemel hakkan hoopis aktsiatega kauplema ja saan palju kiiremini rikkaks. Siis ma veel ei teadnud, et aktsiaanalüüsist olulisem on hoopis kapitali olemasolu. Uurisin ja puurisin, joonistasin ruudulisse vihikusse aktsiagraafikuid, käisin raamatukogus lugemas vanu Äripäevi ja muutusin üha enesekindlamaks. Lisaks lugesin igaks juhuks veel paar korda läbi ka Seppo „piibli“. 1999. aasta veebruaris toimus Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumine ja mulle meenus pealkiri pähekulunud raamatust – „Osta, kui riik erastab!“. Väikese värinaga hinges otsustasin teooriast praktikasse liikuda.

      Võtsin kõik oma Kodukaubamaja säästud, laenasin isalt 8000 krooni juurde ja ostsin 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni aktsia kohta. Nii nagu jääb igaveseks meelde esimene suudlus ning esimene armumine annab suunda edasiseks, jääb meelde ja meid mõjutama ka esimene aktsiatehing. Kui minu esimene tehing oleks lõppenud suurema rahakaotusega, oleks see ilmselt minu edasist entusiasmi