Leia oma kirg. Emily Nagoski

olulist teadmises, et nad on „normaalsed“, ja mingil moel oli minu aine sellele teadmisele tee vabaks teinud.

      Naiste seksuaalse heaolu teadusharu on noor ja veel on palju teada saada. Aga see noor teadusharu on juba avastanud tõdesid naiste sek-suaalsusest, mis on tõeliselt muutnud mu üliõpilaste suhet oma kehaga – ja on kahtlemata transformeerinud minu oma. Kirjutasin selle raamatu, et jagada teadusandmeid, lugusid ja sekspositiivseid ideid, mis tõestavad meile, et hoolimata meie kultuuri juurdunud tahtest tekitada meis tunne, et oleme katki, düsfunktsionaalsed, ebameeldivad ja ebaarmastusväärsed, oleme tegelikult igati võimelised enesekindlaks, rõõmurikkaks seksiks.

      Raamatu „Leia oma kirg“ lubadus on see: ükskõik kus sa oma seksuaalsel rännakul parajasti oled, kas sul on vapustav seksielu ja tahad selle vapus-tavust laiendada või oled raskustes ja otsid lahendusi, õpid sa midagi, mis parandab su seksielu ja muudab seda, kuidas mõistad seda, et sa oled seksuaalne olend. Ja avastad, et isegi kui sa end nii ei tunne, oledki juba seksuaalselt terviklik ja terve.

      Nii ütleb teadus.

      Võin seda tõestada.

      1. osa

      (Mitte nii lihtsad) põhitõed

      1.

      Anatoomia.

      Pole kahte ühesugust

      Oliviale meeldib masturbeerides end peeglist vaadata.

      Nagu paljud naised, masturbeerib Olivia, lamades selili ja hõõru-des käega kliitorit. Erinevalt paljudest naistest toetab ta end täispikku-ses peegli ees ühe küünarnuki peale ja vaatab, kuidas sõrmed vulva voltide sees liiguvad.

      „Ma alustasin, kui olin teismeline,“ ütles ta mulle. „Olin näi-nud internetis pornot ja mul tekkis oma väljanägemise suhtes uudis-himu, nii et võtsin peegli ja hakkasin oma häbememokki laiali tõm-bama, et kliitorit näha, ja mis ma oskan öelda? Tunne oli hea, nii et hakkasin masturbeerima.“

      See pole ainus viis, kuidas ta masturbeerib. Ta naudib ka dušiotsiku „pulseerivat“ režiimi, tema käsutuses on väike vibraatorite armee ja ta veetis minu kuud, õpetades endale „hingamisorgasmi“ saamist, ilma keha üldsegi puudutamata.

      Selliseid asju räägivad naised sulle, kui oled seksuaalkoolitaja.

      Ta rääkis mulle ka, et oma vulva vaatamine veenis teda, et tema seksuaalsus on rohkem mehe oma moodi, sest ta kliitor on võrdlemisi suur – „peaaegu nagu miniporgand“ –, mis, järeldas ta, teeb ta

      28 Emily Nagoski, Ph.D.

      mehelikumaks. See on suurem, sest temas on rohkem testosterooni, mis omakorda on teinud temast kiimas naise.

      Ütlesin talle: „Tegelikult ei ole mingeid tõendeid, et leiduks seos täiskasvanud naise hormoonitasemete, suguelundite kuju või suuruse ja suguiha või seksuaalsete reaktsioonide vahel.“

      „Oled sa selles kindel?“

      „Noh, mõnel naisel on testosteroonist sõltuv iha,“ ütlesin ma mõt-likult, „mis tähendab, et nad vajavad teatud väga madalat miinimum-taset, aga see pole sama mis kõrge testosteroonitase. Ja vahemaa järgi kliitori ja kusiti vahel saab ennustada, kui regulaarselt naine vagi-naalses vahekorras orgasmi saab, aga see on hoopis teine asi. Loeksin põnevusega uuringut, mis seda otse küsib, aga olemasolevad tõendid näitavad, et naise suguelundite kuju, suuruse ja värvi varieeruvus ei ütle eriti midagi selle kohta, kui suur on naise seksihuvi.“

      „Aa,“ ütles ta. Ja see üksik silp andis mulle mõista: „Emily, sa ei saanud üldse asjale pihta.“

      Olivia on psühholoogia magistrant – minu endine üliõpilane, naiste reproduktiivtervise aktivist ja nüüd oma uurimust läbi viimas, mille kaudu me selle vestluseni jõudsimegi –, nii et olin õhinas võimalusest rääkida teadusest. Aga see vaikne „aa“ andis mulle teada, et Olivia jaoks polnud asi teaduses. Asi oli tema raskustes võtta omaks enda keha ja seksuaalsust sellisena, nagu need on, kui nii suur osa kultuurist püü-dis teda veenda, et tal on midagi viga.

      Nii et ütlesin: „Tead, sinu kliitor on täiesti normaalne. Igaühe suguelundid koosnevad samadest osadest, need on lihtsalt eri moel orga-niseeritud. Erinevused ei pruugi midagi tähendada, need on lihtsalt ilu ja tervise eri versioonid. Tegelikult,“ jätkasin ma, „võib see olla kõige tähtsam asi, mida sa kunagi inimeste seksuaalsuse kohta õpid.“

      „Tõesti?“ küsis ta. „Miks?“

      See peatükk on selle küsimuse vastus.

       Leia oma kirg 29

      Keskaegsed anatoomid kutsusid naiste väliseid suguelundeid inglise keeles „pudendum’iks“, sõnaga, mis tuleneb ladinakeelsest „pudēre’st“, mis tähendab „häbi tekitama“. Meie suguelundid said seega nime „häbi-tundest, mis naises tekib, kui neid nähakse“.1*

      Oot, misasja?

      Selgitus oli säärane: naissuguelundid on pandud jalgade vahele varju, nagu need tahaksid peidus olla, samas kui meessuguelundid asetsevad ees, kõigile näha. Ja miks mehe ja naise suguelundid sel moel erinevad? Kui oled keskaegne anatoom, küllastunud vooruslikkuse tähtsustamise seksuaaleetikast, on põhjuseks häbi.

      Kui eeldame, et häbi ei ole tõeline põhjus, miks naissuguelundid on keha all – ja loodan, et see on nii selge, et paneb su silmi pööri-tama –, siis mis bioloogilisel põhjusel on mehe suguelundid ees ja naise suguelundid peidus?

      Vastus on, et tegelikult ei olegi! Naise vaste peenisele – kliitor – aset-seb täitsa ees, peenisega sarnases asukohas. Seda on peenisest vähem näha, sest see on väiksem – ja see on väiksem mitte seetõttu, et on häbelik või tunneb häbi, vaid seetõttu, et naised ei pea transportima oma DNA-d enda keha seest kellegi teise keha sisse. Ja naise vaste munandikotile – välimised häbememokad – asetsevad samuti munandikotiga täiesti samas kohas, aga kuna naise sugunäärmed (munasarjad) on sisemised, mitte välimised nagu munandid, ei ulatu häbememokad kehast kuigi kaugele, nii et neid on vähem näha. Jällegi, munasarjad pole sisemised mitte häbi tõttu, vaid sellepärast, et meie oleme need, kes jäävad rasedaks.

      Lühidalt: naissuguelundid näivad „peidus“ ainult siis, kui vaadata neid läbi kultuuriliste eelduste läätse, mitte bioloogia silmade kaudu.

      Seda näeb siin raamatus uuesti ja uuesti: kultuur võtab juhusliku bioloogilise muutuse ja püüab muuta selle Tähendusrikkaks, suure tähega. Me vaatame suguelundeid kui metafoore, näeme, mille moodi need on, mitte mis need on, ning kleebime neile külge kultuurilise Tähen-duse, nagu Olivia kleepis oma suuremale kliitorile külge „mehelikkuse“

      * Eestikeelne sõna naissuguelundite ehk vulva kohta, „häbe“, varem „häb(b)edus“, seostub samuti häbiväärsusega. Tlk

      30 Emily Nagoski, Ph.D.

      tähenduse ja jõudis järeldusele, et tema anatoomias peitub mingi suur tähendus temast kui seksuaalsest mehelikust naisest.

      Kui näed oma keha sellisena, nagu see on, mitte sellisena, mis Tähen-duse kultuur sellele annab, siis tajud, kui palju lihtsam on elada oma suguelunditega ja armastada neid koos oma ülejäänud seksuaalsusega täpselt sellisena, nagu need on.

      Nii et selles peatükis vaatame oma suguelundeid läbi bioloogia sil-made, ilma kultuuriliste läätsedeta. Kõigepealt näitan, kuidas mehe ja naise suguelundid koosnevad täpselt samadest osadest, lihtsalt eri moel organiseeritult. Juhin tähelepanu, kus bioloogia ütleb ühte asja ja kultuur midagi muud, ja sina võid ise otsustada, kumb tundub loogilisem. Ma sel-gitan, kuidas idee eri moel organiseeritud samadest osadest ulatub meie anatoomiast palju kaugemale, inimeste seksuaalsete reaktsioonide iga aspektini, ja väidan, et see võib olla kõige tähtsam asi, mida kunagi oma seksuaalsuse kohta õpid.

      Lõpuks pakun välja uue keskse metafoori, et asendada kõiki tobe-daid, kallutatud ja absurdseid metafoore, mida kultuur on püüdnud naise kehale peale suruda. Minu eesmärk selles peatükis on tutvustada alterna-tiivset viisi, kuidas mõelda oma kehast