Katk. Albert Camus

et see on võimalik, ja ta küsis minult, kas see mind rahutuks ei tee.

      „Ainuke asi, mis mind huvitab,“ vastasin ma talle, „on leida sisemist rahu.“ Ta mõistis mind täielikult.

      34

      Hotelli restoranis käib söömas väga huvitav perekond. Perekonnapea on pikk ja kõhn, mustas ülikonnas, kõva kraega. Ta pealagi on paljas, kummalgi pool kõrva ääres on aga hall juuksetutt. Pisikesed ümmargused ja kalgid silmad, kitsas nina ja kriipsutaoline suu teevad ta hästi kasvatatud öökulli sarnaseks. Ta jõuab restorani uksele alati esimesena, tõmbub siis kõrvale ja laseb mööda oma naise, kes on nagu tilluke must hiir. Seejärel astub ta ise sisse, tema kannul väike poiss ja tüdruk, kes on riidesse pandud nagu väljaõpetatud koera-kesed. Laua juurde jõudnud, ootab ta, kuni naine istet võtab, istub siis ise, ja nüüd tohivad ka mõlemad kutsikad toolile ronida. Ta teietab oma abikaasat ja lapsi, näägutab esimest vii-sakalt ja tarvitab oma järeltulijatega resoluutset tooni.

      „Nicole, te peate ennast äärmiselt tülgastavalt üleval!“

      Ja tüdrukul on nutt varuks. Nii just peabki.

      Täna hommikul oli poisike rottide pärast kangesti ärevil. Ta tahtis laua ääres ka sõnakese öelda.

      „Söögilauas ei räägita rottidest, Philippe. Keelan teil siit-peale seda sõna tarvitada.“

      „Isal on õigus,“ kinnitas must hiireke.

      Kutsikad pistsid ninad taldrikusse ja öökull tänas abikaasat ükskõikse peanoogutusega.

      Sellest ilusast eeskujust hoolimata kõneldakse linnas õige palju rottideloost. Ajakirjandus võttis asja käsile. Kohalike päevasündmuste kroonika, mis tavaliselt on õige kirev, kujutab endast nüüd otsast lõpuni sõjakäiku linnavalitsuse vastu. „Kas meie linnaisad üldse mõistavad hädaohtu, mida toovad kaasa

      35

      näriliste roiskuvad korjused?“ Hotelli direktor enam muust rääkida ei oskagi. Aga ta on tõesti vihane. Rott lugupidamis-väärse hotelli liftis on tema meelest kuulmatu asi. Tema lohu-tuseks ütlesin talle: „Aga nüüd on igal pool sama lugu.“

      „Täpipealt,“ kostis ta, „meil on nüüd nii nagu mujalgi.“

      Tema rääkiski mulle esimesena imelikust palavikust, mis hakkab juba muret tegema. Üks koristaja on haigeks jäänud.

      „Aga kindlasti ei ole see nakkav,“ lisas ta õhinal.

      Ütlesin, et see on mulle ükskõik.

      „Ahaa, mõistan. Härra on minu moodi. Härra on fatalist.“

      Ma polnud niisuguseks arvamiseks alust andnud ja pealegi ei ole ma fatalist. Nii ma talle ka ütlesin…“

      Siitpeale hakkavad Tarrou märkmikud pisut üksikasjalise-malt kõnelema tundmatust palavikust, mille pärast avalikkus siis juba muret tundis. Jutustades, et pisike vanamees on seo-ses rottide kadumisega jälle oma kassid tagasi saanud ja jätkab rahulikult endisi täpsusharjutusi, lisab Tarrou, et on teada juba kümmekond palavikujuhtumit ning et enamik neist on lõppe-nud surmaga.

      Dokumentaalse materjalina võib lõpuks veel lisada doktor Rieux’ portree, nagu Tarrou teda nägi. Jutustaja arvates, nii-palju kui ta otsustada oskab, on see kaunis tõetruu.

      „Välimuse järgi kolmekümne viie aastane. Keskmist kasvu. Laiade õlgadega. Nägu peaaegu kandiline. Silmad tumedad ja otsese vaatega, lõuapärad nurgelised. Tugev sirge nina. Üsna lühikeseks pöetud mustad juuksed. Suu kaarjas, huuled pak-sud, aga enamasti kokku pigistatud. Tõmmu nahk ja must juus

      36

      ning alati tumedatooniline riietus, mis talle küll hästi sobib, teevad teda natuke sitsiilia talupoja sarnaseks.

      Ta sammub kiiresti. Kõnniteelt sõiduteele astub ta kõnna-kut muutmata, aga kahel korral kolmest astub ta vastaspoolsele trotuaarile kerge hüppega. Autorooli taga on ta hajameelne ja jätab suunanäitaja sageli alla laskmata, isegi pärast seda, kui pööre on juba ammu tehtud. Alati paljapäi. Jätab hästi informeeritud inimese mulje.“

      Tarrou andmed haigusjuhtumite kohta olid õiged. Doktor Rieux teadis sellest asjast üht-teist. Kui kojamehe laip oli iso-laatorisse viidud, helistas ta Richardile, et temalt selle kubeme-põletiku asjus nõu küsida.

      „Ma ei saa millestki aru,“ vastas Richard. „Kaks surmajuh-tumit – üks neljakümne kaheksa tunniga, teine kolme päevaga. Kui ma teise haige juurest hommikul lahkusin, olid kõik para-nemise tundemärgid olemas.“

      „Teatage mulle, kui teil veel selliseid juhtumeid on,“ ütles Rieux.

      Ta helistas veel paarile arstile. Nii tehtud järelepärimised andsid talle mõne päeva kohta paarkümmend samasugust juh-tumit. Peaaegu kõik olid lõppenud surmaga. Rieux helistas uuesti Richardile, kes oli Orani arstide ametiühingu sekretär, ja nõudis uute haigete isoleerimist.

      „Mina ei saa siin midagi teha,“ vastas Richard. „Selleks on vaja prefektuuri ettekirjutusi. Ja pealegi, kes teile ütleb, et on olemas nakkusoht?“

      „Miski ei ütle mulle seda, kuid sümptomid teevad rahutuks.“

      37

      Richard aga leidis ikkagi, et tal „puuduvad volitused“. Ta võis üksnes prefektiga rääkida.

      Ent nende jutuajamiste vältel läks ilm halvaks. Päeval pärast kojamehe surma varjas taeva tihe udu. Linna leotasid lühiajalised paduvihmahood ja vihmavalingutele järgnes kõr-vetav kuumuselaine. Meri kaotas oma sügava sina ja oman-das häguse taeva all hõbedase või raudse läike, mis oli silmale valus. Tolle kevade niiske soojus pani taga igatsema suvist päi-keselõõska. Linna, mis lamas nagu teokarp kiltmaal, omamata õiget väljapääsu merele, valdas sünge roidumus. Nende krohvi-tud müüride vahel, tolmunud vaateaknaist ääristatud tänavail, määrdunudkollastes trammivagunites tundsid inimesed end veidi nagu taeva vangidena. Ainult Rieux’ vana patsient sai aju-tiselt oma astmast jagu ja rõõmustas sellise ilma üle.

      „Küll küpsetab,“ ütles ta, „see on bronhidele hea.“

      Küpsetaski, kuid just nagu palavik. Kogu linn oli palavi-kus, vähemalt ei saanud doktor Rieux sellest muljest lahti, kui ta järgmisel hommikul Faidherbe’i tänavale läks, et viibida Cottardi enesetapukatse juurdlusel. Kuid see mulje näis talle väga rumalana. Ta pidas selle põhjuseks närvilikkust ja oma igapäevaseid muresid ning otsustas, et on tingimata vaja pisut rahulikumalt järele mõelda.

      Kui ta kohale jõudis, polnud komissar veel tulnud. Grand ootas trepikojas ning nad otsustasid seniks korterisse minna ja ukse lahti jätta. Linnavalitsuse ametnikul oli kaks õige kesiselt sisustatud tuba. Seal oli vaid heledast puust raamaturiiul paari-kolme sõnastikuga ja must tahvel, millel võis veelgi lugeda