Katk. Albert Camus

Tema meelest oli lõpnud rott lihtsalt kohatu, kojamehe silmis aga lausa skandaalne. Härra Micheli seisukoht oli muide täiesti kategooriline: selles majas rotte ei ole. Asjata kinnitas arst, et trepikotta, teise korruse mademele, on ometi sattunud selline loom ja et see on usutavasti surnud – härra Micheli veendumus jäi kõigutamatuks. Selles majas rotte ei ole, järe-likult on keegi selle väljast sisse toonud. Ühesõnaga, siin on tegemist paha naljaga.

      Selsamal õhtul, kui Bernard Rieux oma maja trepikojas seisis ja taskust võtmeid otsis, et üles oma korterisse minna, ilmus hämarast koridorinurgast äkki nähtavale suur niiske kar-vaga rott, kes vaevaliselt edasi vänderdas. Loomake peatus, näis nagu tasakaalu kaotavat, liikus arstile lähemale, peatus uuesti, pöördus nõrga piiksatusega ringi ja kukkus maha. Poolavatud suust tilkus verd. Arst silmitses viivu loomakest ja läks siis trepist üles.

      Ta ei mõelnud roti peale. Värske veri meenutas talle ta enda muresid. Tema naine, kes juba aasta aega haige oli, pidi järg-misel päeval mägedesse sanatooriumi sõitma. Naine pikutas magamistoas voodis, nagu abikaasa oli nõudnud. Nii kogus ta jõudu väsitavaks reisiks. Haige vaatas tulijat naerataval näol.

      „Enesetunne on mul hea,“ ütles ta.

      Öölambi valgel silmitses Rieux haige nägu, mis ootavalt tema poole pöördus. Hoolimata kolmekümnest eluaastast ja

      13

      tõvejälgedest tundus see nägu Rieux’le ikka veel nooruslikuna – võib-olla naeratuse tõttu, mis varjutas kõik muu.

      „Kui saad, katsu magama jääda,“ soovitas Rieux. „Põetaja tuleb kell üksteist ja ma saadan su kella kaheteistkümne-sele rongile.“

      Ta suudles naise pisut niisket laupa. Naeratus saatis teda kuni ukseni.

      Järgmisel päeval, 17. aprillil kell kaheksa hommikul, peatas kojamees doktor Rieux’ ja kurtis, et ulakad on trepikotta too-nud kolm lõpnud rotti. Nähtavasti olid loomad püütud suurte lõksudega, sest laibad olid üleni verised. Kojamees oli tükk aega majalävel passinud, rotid jalgupidi peos, lootes, et süüd-lased end mõne sarkastilise märkusega reedavad. Ent keegi ei näidanud nägu.

      „Oodake ainult, küll ma nad ükskord kätte saan!“ lõpetas härra Michel.

      Asi hakkas Rieux’d huvitama ja ta otsustas alustada visiite äärelinnast, kus elasid ta kõige vaesemad patsiendid. Jäät-meid koguti seal hoopis hiljem. Tiirutades linnaosa kitsastel tolmustel tänavatel, riivas arsti auto kõnnitee servale seatud prügikaste. Ühel niisugusel tänaval loendas Rieux terve tosina rotilaipu, mis olid visatud aedviljakoorte ja räpaste kalt-sude kuhilatele.

      Ta esimene patsient lebas tänavapoolses toas, mida kasutati nii magamis- kui söögitoana. See oli karmi kortsulise näoga eakas hispaanlane. Tema ees tekil seisid kaks potti hernes-tega. Kui arst tuppa astus, oli rauk parajasti seljakile patjadele

      14

      vajunud ja püüdis vana astmahaige käheda ähkimisega õhku ahmida. Naine tõi pesukausi.

      „Kas nägite juba, doktor,“ küsis haige süstimise ajal, „nad ronivad välja?“

      „Jah,“ tähendas naine, „naaber on juba kolm tükki üles korjanud.“

      Vanamees hõõrus käsi. „Ronivad välja, kõik solginõud on teisi täis. Näljahäda on tulemas!“

      Rieux’le sai pikemata selgeks, et terve linnajagu kõneleb rot-tidest. Visiidid tehtud, läks ta koju tagasi.

      „Teile on üleval telegramm,“ teatas härra Michel.

      Arst küsis, kas on veel rotte leitud.

      „Oh ei, kus sellega,“ vastas kojamees. „Ma pean nüüd vahti, enam need sigudikud ei julge.“

      Telegramm teatas Rieux’le, et järgmisel päeval saabub tema ema. Haige äraolekul tahtis ta poja majapidamise enda kätte võtta. Kui doktor korterisse jõudis, ootas põetaja juba ees. Rieux’ abikaasa oli üles tõusnud, kostüüm seljas ja nägu jumes-tatud. Arst naeratas naisele.

      „Kõik läheb hästi, sa näed hea välja,“ ütles ta.

      Veidi aega hiljem aitas ta lahkuja magamisvaguni kupeesse. Naine vaatas ringi.

      „See on meie jaoks liiga kallis, on ju?“

      „Pole parata,“ vastas Rieux.

      „Mis nende rottidega lahti on?“

      „Ei tea. Imelik lugu tõesti, aga küllap läheb mööda.“

      15

      Kohe seepeale hakkas ta naise ees vabandama, ütles, et oleks pidanud tema eest paremini hoolitsema, kuid oli ta väga hoo-letusse jätnud. Naine raputas pead, otsekui märku andes, et mees vaikiks. Rieux lisas:

      „Kui sa tagasi tuled, läheb kõik hoopis paremaks. Me alus-tame uut elu.“

      „Jah,“ ütles naine säravail silmil. „Me alustame uut elu.“

      Siis pööras ta mehele selja ja vaatas vaguniaknast välja. Per-roonil tõttasid ja tõuklesid reisijad, vedur sisistas. Rieux nime-tas naist nimepidi, ja kui naine ümber pöördus, oli ta nägu pisaraist märg.

      „Ei maksa,“ ütles Rieux hellalt.

      Läbi pisarate tärkas uuesti veidi kramplik naeratus. Naine tõmbas sügavalt hinge.

      „Hakka nüüd minema, kõik läheb hästi.“

      Rieux süleles teda ja läks perroonile. Läbi akna nägi ta nüüd veel vaid naeratust.

      „Palun sind, ole ettevaatlik,“ ütles ta naisele.

      Aga see ei võinud ta sõnu kuulda.

      Jaamaesisel, värava lähedal, kohtas Rieux kohtu-uurijat härra Othoni, kellel oli käekõrval väike poeg. Arst küsis, kas ta kavatseb ära sõita. Härra Othon oli pikka kasvu ja kandis musta ülikonda. Ta sarnanes poolenisti kunagise seltskonna-inimesega, poolenisti surnumatjaga. Lahkelt, ent lühidalt vas-tas ta:

      „Tulin vastu proua Othonile, kes käis minu sugulastel külas.“

      Vedur vilistas.

      16

      „Rotid…“ ütles kohtu-uurija.

      Rieux tegi liigutuse, nagu kavatseks rongi juurde tagasi minna, aga mõtles ümber ja suundus värava poole.

      „Jah, mis seal ikka…“ ütles ta.

      Sellest hetkest jäi talle meelde vaid jaama koristaja, kes kan-dis kaenlas suurt kasti, mis oli täis lõpnud rotte.

      Sama päeva pärastlõunal, vastuvõtutunni algul, külastas teda noormees, kes ütles enese olevat ajakirjaniku ja käinud teda juba hommikupoolikul otsimas. Ta nimi oli Raymond Rambert. Külaline oli väheldast kasvu, laiaõlgne, tahtekindla näo ja selgete arukate silmadega. Ta kandis sportliku lõikega ülikonda ja näis oma eluga rahul olevat. Rambert asus otse-kohe asja juurde. Ta koostas ühe suure Pariisi ajalehe ülesandel reportaaži araablaste elutingimustest ja soovis andmeid nende sanitaarse olukorra kohta. Rieux ütles, et see pole kiita. Aga enne kui sellest pikemalt kõnelda, tahtis ta teada, kas reporteril on täielik vabadus tõtt kirjutada.

      „Kahtlemata!“ kinnitas külaline.

      „Ma tahan teada, kas te võite valitseva olukorra tervikuna hukka mõista.“

      „Tervikuna mitte, seda peab tunnistama. Aga ma usun, et täielik hukkamõist polegi vahest õigustatud.“

      Rieux vastas seepeale ettevaatlikult, et täielik hukkamõist oleks tõepoolest põhjendamata, kuid et selle küsimusega tahab ta lihtsalt selgitada, kas Rambert võib olukorrast täiesti objek-tiivselt aru anda või mitte.

      17

      „Mina lepin ainult täiesti objektiivse aruandega. Järelikult ei saa ma teid omapoolsete andmetega abistada.“

      „Te