Katk. Albert Camus

läbi teki õrnalt haige jalga kinni. Ta vaatas Rieux’le otsa.

      „Teate mis,“ ütles arst, „ta tuleb isoleerida ja allutada eri-ravile. Ma helistan haiglasse ja kutsun haigeauto välja.“

      Kaks tundi hiljem istusid arst ja proua Michel autos ja kum-mardusid haige kohale. Ta tursunud liimerdavate huulte vahelt kostis lausepudemeid. „Rotid!“ ütles ta. Näojume oli rohekas, huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Valu lümfisõlmedes kiskus jäsemed harali, nii et näis, nagu oleks Michel tahtnud oma haigeraamile kaane peale tõmmata või nagu kisuks mingi jõud teda vastupandamatult sügavikku; ta lämbus mingi nägematu raskuse all. Naine nuttis.

      „Doktor, kas ei ole siis enam lootust?“

      „Ta on surnud,“ ütles Rieux.

      28

      Kojamehe surmaga just nagu lõppes halvaendeliste aja-märkide periood ja algas uus, mitmeti raskem etapp, kus esi-algne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Kui meie kaas-kodanikud hiljem seda läbi sõelusid, pidid nad tunnistama, et meie väikene linn oli tollal nende meelest küll viimane koht, mis võis olla välja valitud paigaks, kus rotid päise päeva ajal hulganisti kärvasid ja kojamehed imelikkude haiguste ohvriks langesid. Nad pidid nägema, et nad selles suhtes rängasti eksi-sid, ja olid sunnitud oma senised arusaamad revideerimisele võtma. Kui kõik oleks sellega piirdunud, oleksid vanad har-jumused siiski varsti jälle maad võtnud. Ent nii paljudel meie kaaskodanikest, kes sugugi alati polnud kojamehed ja vaesed, tuli käia sedasama teed, mida mööda oli läinud esimesena härra Michel. Sellest hetkest peale tärkas südameis hirm ja inimesed hakkasid selle sunnil järele mõtlema.

      Ometi, enne kui nende uute sündmuste üksikasjadesse süveneda, peab jutustaja tarvilikuks esitada juba kirjelda-tud perioodi kohta teise pealtnägija tunnistuse. Jean Tarrou, kellega lugeja selle jutustuse algul juba tutvus, oli alles paari nädala eest Orani elama asunud ja peatus algusest peale ühes suures kesklinna hotellis. Ta oli nähtavasti üsna jõukas ja elas oma sissetulekuist. Ehkki linn oli temaga vähehaaval harjunud, ei teadnud keegi ütelda, kust ta tuli ja mis eesmärgil. Teda võis kohata kõigis avalikes kohtades. Juba varakevadest peale nähti teda alatihti rannas, kus ta sageli ja ilmse heameelega ujumas käis. Ta oli mõnus mees, ikka naerusuine, ja näis lugu pidavat kõigist mõistlikest lõbudest, ilma neid siiski orjamata.

      29

      Tegelikult oli tema ainus teadaolev harjumus tihe läbikäimine hispaania tantsijate ja muusikutega, keda meie linnas leidus üsna arvukalt.

      Olgu kuidas tahes, tema järelejäänud märkmikud on ka omamoodi kroonikaks sellest raskest ajast. Aga see on üsna iseäralik kroonika, mille meetodiks oleks nagu sihilik tühiste seikade väljaotsimine. Esimesel pilgul tekib tunne, nagu oleks Tarroul tulnud tuju näidata inimesi ja asju nimme tibatillukes-tena. Keset üldist segadust võttis tema endale ülesandeks kir-jutada ajalugu sellest, millel ajalugu polegi. Loomulikult võib niisugust hoiakut hukka mõista ja näha selles südamesoojuse puudumist. Aga sellele vaatamata võib ajastu kroonik ammu-tada neist märkmikest hulgana teisejärgulisi üksikasju, millel ikkagi on oma tähtsus ja mis just oma kummalisusega päästa-vad selle huvitava isiksuse ennatust hukkamõistust.

      Jean Tarrou esimesed ülestähendused pärinevad tema saa-bumisest Orani. Kohe algusest peale ilmneb neis kummaline rahulolu linnaga, mis on iseenesest ju nii inetu. Märkmetes leidub detailne kirjeldus kahest pronkslõvist, mis ehivad rae-koda, heatahtlikke arutlusi roheluse puudumisest, näotutest hoonetest ja linna absurdsest põhiplaanist. Sinna vahele põi-mib Tarrou veel trammis ja tänaval kuuldud kõnelusi, ilma et ta neile lisaks omapoolseid kommentaare, välja arvatud vaid üks hilisem lisandus kõneluse kohta, mis puudutas kedagi Campsi-nimelist isikut. Tarrou oli pealt kuulnud kahe trammi-konduktori vestlust:

      „Sa vist tundsid Campsi?“ küsis üks.

      30

      „Camps? Pikk, mustade vuntsidega?“

      „Seesama. Ta oli pöörmeseadja.“

      „Jah, miks ei tundnud.“

      „Tead, ta on surnud.“

      „Mis sa räägid! Millal ta suri?“

      „Pärast seda rotilugu.“

      „Vaata, vaata. Mis tal oli?“

      „Ei tea, palavik. Ta oli juba enne nõrga tervisega. Kaenla alla lõid paised. Ei jõudnud haigusele vastu panna.“

      „Pealtnäha polnud tal küll midagi viga.“

      „Tal olid nõrgad kopsud, aga ise käis veel Orphéoni orkest-ris mängimas. Eks see igavene pasunapuhumine kuluta ini-mese ära.“

      „Õige küll,“ kiitis teine tagant, „kui oled haige, ega siis ei maksa ikka pasunat puhuda.“

      Pärast neid ülestähendusi esitab Tarrou endale küsimuse, mispärast Camps oli ilmselt iseenda kahjuks ikkagi Orphéoni orkestrisse astunud ning millised sügavamad põhjused olid teda sundinud pühapäevaste rongkäikude pärast eluga riskima.

      Seejärel kirjeldab Tarrou nähtava kaasaelamisega stseeni, mis leidis sageli aset vastasmaja rõdul. Tarrou toa aken oli väi-kese põiktänava poole, kus kassid majaseinte varjus tukkusid. Iga päev pärast lõunaoodet, tunnil, mil kogu linn kuumuses suikus, ilmus vastasmaja rõdule pisike vanamees. Ta valged juuksed olid hoolikalt kammitud. Vanake seisis seal sirgena ja tõsisena oma sõjaväelise lõikega riietuses ja meelitas kasse „kiisu-kiisuga“, mis kõlas ühtaegu tagasihoidlikult ja mahedalt.

      31

      Kassid tõstsid unest ilmetud silmad, kuid ei liigutanud end veel. Vanake rebis pisikesi paberitükikesi ja puistas neid täna-vale. Ja loomad, keda see valgete liblikate sadu köitis, tulid sõiduteele, püüdes käpaga kõhklemisi viimaseid paberitükikesi. Siis sülitas vanamees tugevasti ja täpselt kassidele pähe, ja kui mõni süljelarakas märki tabas, naeris ta.

      Tarrou näis muide olevat täiesti võlutud sellest ärielu pit-serist, mida kannab Oran. Linna ilme, askeldused ja koguni lõbud näivad olevat tingitud kaubanduse vajadustest. See eriomasus (niisugust terminit tarvitab ta oma märkmikus) tee-nib ära Tarrou tunnustuse ning üks ülistav lõik lõpeb koguni hüüatusega: „Võrratu!“ Need on ainsad kohad, kus reisija tolle-aegsed märkmed näivad omandavat isikliku värvingu. Ainult et nende tähendust ja tõsidust on raske hinnata. Näiteks, olles jutustanud, kuidas surnud roti avastamine viis hotelli laekuri nii kaugele, et see tegi arvesse vea, lisab Tarrou pisut lohakama käekirjaga kui harilikult: „Küsimus: kuidas teha nii, et aega kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekan-deid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi…“ Aga kohe pärast neid keele või mõtte kõrvalhüppeid hakkab Tarrou üksikasjaliselt kirjeldama meie linna tramme, nende lootsikutaolist kuju, nende ebamäärast värvust, nende igavest räpasust, ja lõpetab

      „Ta ei teadnud, sest õnnetust ei saa ette näha.“

      33

      oma tähelepanekud sõnadega: „See on tähelepanuväärsus, mis ei seleta mitte kui midagi.“

      Ent siin on igaks juhuks Tarrou märkused rottideloo kohta.

      „Täna on väike vanake vastasmajas tujust ära. Kasse ei ole. Nad on kõik kadunud, sest lõpnud rotid, keda võib tänaval hulgana leida, on nad elevile ajanud. Minu arvates ei tule kõne allagi, et kassid surnud rotte söövad. Mäletan, et minu omad jälestasid neid. Aga sellegipoolest jahivad nad vististi keldrites ringi ja pisikesel vanamehel on tuju paha. Ta ei ole enam nii hästi kammitud ega nii tragi. Näha on, et ta on rahutu. Ta läks kohe varsti tuppa tagasi, aga enne seda sülitas ta ühe korra tühjale tänavale.

      Täna peeti linnas üks tramm kinni, sest sealt leiti lõpnud rott. On teadmata, kuidas ta