Kesköö raamatukogu. Matt Haig

enne, kui on jõudnud kõvaks tundetuks kamakaks pressituna tuumani.

      *

      Neli tundi enne seda, kui otsustas surra, möödus Nora oma elatanud naabrist härra Banerjeest.

      Härra Banerjee oli kaheksakümmend neli aastat vana. Ta oli põdur, kuid pärast puusaoperatsiooni siiski endisest pisut atsakam.

      „Hirmus ilm, eks?”

      „Jah,” pomises Nora.

      Vanamees heitis pilgu oma lillepeenrale. „Aga näe, iirised on õide puhkenud.”

      Nora vaatas lillakaid lillepuhmaid ja naeratas sunnitult, mõeldes, mis lohutust võiksid need kellelegi pakkuda.

      Mehe silmad olid prillide taga väsinud. Ta seisis oma ukse juures ja kohmitses taskust võtmeid otsida. Käe otsas rippuv piimapudeliga kandekott tundus olevat talle liiga raske. Nora polnud naabrit juba ammu majast väljas näinud. Kui ta oli siin alles kuu aega elanud, käis ta härra Banerjeel selles majas külas, et õpetada teda tellima asju interneti toidupoest.

      „Ah jaa,” lausus mees nüüd. „Mul on hea uudis. Te ei pea enam käima mulle apteegist rohtusid toomas. Proviisoripoiss asus naabrusse elama ja lubas need ise ära tuua.”

      Nora katsus vastata, kuid ei saanud sõnakestki üle huulte. Ta üksnes noogutas.

      Naabril oli õnnestunud uks lahti saada; nüüd pani ta selle kinni ja kadus oma armsa surnud naise pühamusse.

      Oligi kõik. Norat ei vajanud keegi. Ta oli universumis ülearune.

      Korteris oli vaikus nii vali, et mattis endasse igasuguse müra. Kassitoidu lõhn. Voltaire’i kauss, muist ikka veel söömata.

      Ta tõi endale vett, neelas kaks antidepressanditabletti ja silmitses mõtlikult ülejäänuid.

      Kolm tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, pakitses kogu tema keha kahetsusest, justkui pesitseks meeli vallanud ahastus mingil moel niihästi rinnus kui ka jäsemetes. Justkui oleks see endale allutanud kogu tema keha.

      See tuletas talle meelde, et kõigil oleks parem, kui teda ei olekski. Pruugib sul üksnes sattuda musta augu lähedale ning gravitatsioonijõud tirib su sinna kõledasse tumedasse reaalsusse.

      See mõte painas teda lakkamatult nagu ajukramp, liiga piinav, et välja kannatada, ent liiga tugev, et eemale peletada.

      Nora sirvis oma sotsiaalmeediat. Ei ainsatki sõnumit ega kommentaari. Ei uusi järgijaid ega sõbrakutseid. Ta oli enesehaletsusega segatud antiaine.

      Ta läks Instagrami ja nägi, et kõik peale tema on saanud selgeks, kuidas elada. Ta tegi seosetu värskenduse Facebookis, mida õieti enam ei kasutanudki.

      Kaks tundi enne seda, kui otsustas surra, avas Nora veinipudeli.

      Teda seirasid ülalt vanad filoosoofiaõpikud, kummituslikud kaaslased ülikoolipäevilt, mil elu pakkus veel võimalusi. Tääkliilia ja kolm väikest töntsakat kaktust pottides. Nora mõtles, et istuda mõistuseta eluvormina terve päeva riiulil oli tõenäoliselt kergem eksistentsi viis.

      Ta seadis end sisse väikese elektriklaveri taga, kuid ei mänginud midagi. Kujutles üksnes, kuidas istub Leo kõrval, õpetades tollele Chopini prelüüdi e-moll. Õnnelikud hetked võivad muutuda valuks, anna ainult pisut aega.

      Muusikute vana klišee ütles, et klaveril ei ole valesid noote. Tema elu oli paraku mõttetu kakofoonia. Pala, mis oleks võinud areneda mitmes imelises suunas, aga nüüd ei liikunud kuhugi.

      Aeg läks. Nora põrnitses tühjust.

      Pärast veini tabas teda täieliku selgusega üks tõdemus. Ta polnud loodud selle elu jaoks.

      Kõik, mis ta ette võttis, oli olnud viga, iga otsus katastroof, iga päev samm eemale sellest inimesest, kelleks ta kujutles end saavat.

      Ujuja. Muusik. Filosoof. Abielunaine. Maadeuurija. Glatsioloog. Õnnelik. Armastatud.

      Ei midagi.

      Talle käis üle jõu olla isegi kassiomanik. Või üks-tund-nädalasklaveriõpetaja. Või inimene, kes suudab teistega vestelda.

      Tabletid ei mõjunud.

      Nora jõi pudeli tühjaks. Tilgatumaks.

      „Ma igatsen teie järele,” ütles ta, otsekui oleksid kõik, keda ta kunagi oli armastanud, nähtamatuna koos temaga selles toas.

      Ta helistas vennale ja kui too vastu ei võtnud, jättis teate kõneposti.

      „Ma armastan sind, Joe. Tahan lihtsalt, et teaksid. Sina poleks saanud midagi teha. Asi on minus. Aitäh, et oled mu vend! Ma armastan sind. Head aega!”

      Hakkas jälle sadama; ta istus, kardinad avatud, ja vaatas aknaklaasile langevaid piisku.

      Kell oli nüüd kakskümmend kaks minutit üksteist läbi.

      Üht asja teadis Nora täie kindlusega: homsesse ei taha ta jõuda. Ta tõusis püsti. Ta leidis pastaka ja tüki paberit.

      Just nüüd, otsustas ta, on väga hea aeg surra.

       Armas inimene, kes sa ka iganes ei oleks!

       Mul olid kõik võimalused oma eluga kuhugi välja jõuda, aga ma ajasin need kõik untsu. Mu enda hooletuse ja saamatuse tõttu on maailm minust eemaldunud, sestap on igati seaduspärane, et mina pean eemalduma maailmast.

       Kui tunneksin, et on võimalik jääda, siis jääksin. Aga ma ei tunne. Ja seepärast ei saa ma teiste elu ära rikkuda.

       Mul pole midagi anda. Palun andeks!

       Olge üksteise vastu lahked.

       Hüvasti!

       Nora

      00:00:00

      Algul oli udu nii kõikehõlmav, et Nora ei näinud peale selle midagi, kuid siis märkas ta kahel pool aegamisi esile kerkimas kaht sammast. Ta seisis teerajal, keset mingit sammaskäiku. Sambad olid hallid nagu aju, säravsiniste laigukestega. Uduaurangud haihtusid justkui pilgu eest põgenevad vaimud ja nähtavale ilmus üks kogu.

      Toekas neljakandiline kogu.

      Mingi hoone piirjooned. Kiriku või väikese kaubanduskeskuse suurune ehitis. Sellel olid sammastega ühte värvi kivist fassaad, keskel suur puidust uks; keerukate viimistluselementidega katus, milles oli ilmselt taotletud suurejoonelisust, frontoonil toretsev, mustade pealemaalitud Rooma numbritega kell, mille osutid näitasid keskööd. Hoone esikülge liigendavad tellistega ääristatud kõrged kaaraknad paiknesid üksteisest eri kaugusel. Kui ta esimest korda vaatas, oli neid olnud neli, aga hetk hiljem oli vaieldamatult viis. Nora arvas, et oli valesti lugenud.

      Et ümberringi ei paistnud olevat kedagi teist ja tal polnud kuskil olla, astus Nora areldi lähemale.

      Ta vaatas oma digitaalset käekella.

      00:00:00

      Kesköö, nagu fassaadikell oligi näidanud.

      Nora ootas, et ette lööks järgmine sekund, kuid seda ei tulnud. Isegi kui ta maja poole kõndis, isegi kui ta puidust ukse avas, isegi kui ta sisse astus, näitas kell sedasama aega. Midagi oli valesti – olgu siis tema kella või ajaga. Praeguses olukorras polnud kumbki välistatud.

      Mis värk on, mõtles Nora. Mis pagan siin toimub?

      Vahest annab see koht mingi vastuse, mõtles ta ja kõndis majja. See oli hästi valgustatud ning põrand oli heledast kivist – midagi helekollase ja kahvatupruuni vahepealset nagu vana raamatu lehekülg –, aga